Veneetsia südalinnas ei näe 1. septembril ranitsaga koolijütsi. Küll aga hordide viisi kunstihuvilisi, kes kammivad Arsenalet, Giardinit ja lugematuid näitusepindu, mis on üle linna laiali. Teadmiste päeval on Veneetsia kunstibiennaalist – tänavuse pealkirja all „Kõik maailma tulevikud” („All the World’s Futures”) – õppida järgmise arhitektuuribiennaali tarvis sedagi, et erinewus[1] loeb.

Šveitsi kunstniku Pamela Rosenkranzi töö „Meie toode” („Our Product”, kuraator Susanne Pfeffer). Foto: Veronika Valk

Kogu arhiveerimise, dokumenteerimise, faktide-asjade-ideede kokkukuhjamise ja vaatajale paiskamise möllus mõjusid minule kui arhitektile meeldejäävalt Belgia, Austria, Šveitsi, Tuvalu ja Jaapani väljapanekud. Mitte ainult põhjusel, et need vastandusid esteetiliselt kogu ülejäänud biennaalile, vaid ka seetõttu, et need panid ruumi oma kasuks tööle, et külastaja endasse tõmmata.

Aga esmalt millestki, mida arhitektid teavad (minu hinnang põhineb seni nähtud Veneetsia arhitektuuri- ja kunstibiennaalidel) kunstnikest paremini. Arhitektid lihtsalt on disainile, materjalikatsetustele, digitootmisele ja „ruumile kui tegemisele” olemuslikult lähemal. Veneetsia linna enda paviljonist leiame väljapaneku, mis kannab pealkirja „Vaade tulevikku. Tegemise kunsti evolutsioon. Üheksa lugu Venetost: digitaalne – mitte ainult digitaalne” („Looking ahead. The evolution of the art of making. 9 stories from Veneto: digital – not only digital”). Tänavune Tallinna arhitektuuribiennaal kätkeb sama ambitsiooni, „tegemise” tuleviku-uuringuid teises võtmes, paremini seetõttu, et läheb süvitsi, samas kui Aldo Cibici näitus Veneetsias jääb ülevaatlikult pinnapealseks. Kahju. Ja (kahju)rõõm äratundmisest, et arhitektil on siin oma „nišš”.

Taust on küll selline, et Veneetsia biennaali president Paolo Baratta näeb disaini siiski tarbekunstina (applied arts) ja on paigutanud selle pigem kunsti- kui arhitektuurivälja. See on mõnes mõttes kummaline. Üleüldse on Veneto paviljon sel kunstibiennaalil üks paras anomaalia. See ei kuulu konteksti. Ja sealjuures kuulub vägagi, sest üheksa alateemat hõlmavad nii tänapäevast ohutust („Tailor-Made Safety”), disaineri rolli praeguses ühiskonnas („A Design Editor and His Designers”), ressursikasutust ja keskkonnaga toimetulekut („Redesigning Heat”), materjalitehnoloogiaid („Maestros of Plastic”, „Sewing a Dream”, „The Sophistication of Iron”) kui ka muid väga aktuaalseid teemasid. Viimased on aga omavahel sidumata, väljapanek killustunud, mõjudes tootearendusena, messilikult. Huvitav, kas mõni kunstikriitik on näinud arhitektuuribiennaalil mõnd analoogselt (siiralt! ja mitte irooniliselt) esitletud „kunstilaata”?

Kinnitust sai ka see, et Eesti väljapanek võiks olla Giardinis või Arsenales, aga mitte linna peal laiali – ühepäevaturist ei jõua sinna ka parima tahtmise korral, kui alustab Arsenalest ja Giardinist. Vaadata-uudistada on biennaali kahes põhialas lihtsalt sedavõrd palju, et mujale jõuab vaid siis, kui see on lahti väljaspool biennaali ametlikke lahtiolekuaegu (nagu seekordne grafitinäitus Zatteres). Teine variant on koopereeruda mõne teise riigiga, kahasse sündmusi korraldada, mis tõmbavad publikut ligi. Meenub austraallaste vestlusõhtute sari 2012. aastal, kui avamiskuul toimus pidevalt debatte, iga kord uues (saladuses hoitud) kohas, millest anti suusõnaliselt erialaringkondades teada sama päeva jooksul, kui sündmus aset leidis. Pinge kruvis ja huvilisi oli mitte ainult rohkelt, vaid ka mõtlevaid.

James Becketti robootiline installatsioon „Negative Space: A Scenario Generator for Clandestine Building in Africa”. Foto: Veronika Valk

Belgia

Adam Pendletoni Dada-lipuga ehitud Belgia situatsionistliku hõnguga paviljoni kuraator Katerina Gregos on toonud näitusele kokku koloniaalajastu ja modernismi, mida väljendab tosina kunstniku looming. James Becketti robootiline installatsioon „Negative Space: A Scenario Generator for Clandestine Building in Africa” viitab ehituspraktikale üle Aafrika, kus elanikud laiendavad oma eluruume ebaseaduslike juurde- või ümberehituste kaudu. Klaasi taga liiguvad kaks farmatseutikast tuntud robotkätt, mis võtavad laualt klotse ja paigutavad neid tagaseinas asuvasse riiulisse sobivasse „auku”. Nn automatiseeritud arhiiv mõjus aga ühtlasi iroonilise viitena euroopalikule „arhitektuuriabile”, mille käigus Euroopa arhitektid üle maailma, sh Aafrikaski, jätkuvalt klotse sobivatesse aukudesse „topivad”. Irooniat süvendab Elisabetta Benassi eksootiliste loomade luudest lehtla, mille puhul on saadud inspiratsiooni Belgias Tervurenis tegutseva Kesk-Aafrika kuningliku muuseumi kogudest.

Austria

Austria väljapaneku autor on seekord Heimo Zobernig, näituse näiline lihtsus on vabastav. Austria paviljoni hoone kavandasid algselt Josef Hoffmann ja Robert Kramreiter, hoone valmis aastal 1934. Klassikaliste ümarkaarte ja majesteetlike visuaaltelgedega ratsionaalne ja modernistlik ruum on kaotanud Zobernigi käe läbi oma ajaloole viitavad elemendid ning väljapanek on tervikuna väga puhas ruumiline mustvalge arhitektooniline installatsioon, mis on kontrastiks kogu kunstibiennaali ümbritsevale faktide-asjade-meeleolude-ideede-kontseptsioonide kirevusele. Kureeris Yilmaz Dziewior.

Šveits

See roosa ja roheline väljapanek „Meie toode” („Our Product”, kuraator Susanne Pfeffer) on kunstnik Pamela Rosenkranzi nutikas ja mänguline viide inimeseks olemisele, täpsemalt põhjaeurooplase (roosale) nahavärvile ja sellele, kuidas see eurooplane soovib näha kõike „rohelises” valguses. Paviljoni tagumine ruum on muudetud basseiniks, mille piimjasroosa veepind on silmade kõrgusel. Vette on segatud Eviani, Viagrat, silikooni jt aineid, mis peaksid inimest „ilusamaks” või muul moel „paremaks” tegema. Esimene ruum on roheliseks toonitud, elamust võimendavad roheline kunstvalgus, helitaust (konstrueeritud heli) ja lõhnad (beebi naha lõhn). Minimaalsete vahenditega on siin saavutatud leebe ja jõuline, sealjuures õhuline ja kujutlusvõimet ärgitav efekt.

Tuvalu

Tuvalu väljapanek Arsenales on Taiwani kunstniku Vincent J. F. Huangi veeinstallatsioon, mida läbivad laudteed. Tuvalu saarestik Vaikses ookeanis ulatub vaid kahe meetri kõrgusele üle merepinna ning üleujutuse oht kliimamuutuse tõttu on kohalikele üsna hirmuäratav. Veelgi enam, maapind vajub seal kaks millimeetrit aastas. „Tõusuvee läbimine” („Crossing the Tide”) on paviljonina literatuurne, kuid mõjus küllap ka tänu sellele, et Veneetsial on linnana vee kui sellisega ilmselgelt väga eriline, vastuoluline ja lähedane suhe. Väljapaneku kontseptsioon on küll otsesõnu keskkonnaohtudele viitamise tõttu näpuga vibutavalt pragmaatiline, aga visuaalse lahenduse terviklikkus ja atmosfääri veenvus see-eest kütkestavad.

Jaapan

Chiharu Shiota installatsioon „Võtmed käes” („The Key in the Hand”, kuraator Hitoshi Nakano) Jaapani paviljoni ülakorrusel on samamoodi literatuurne, kuid visuaalselt mõjus. Punaste nööride ja nende küljes rippuvate võtmete džungel vaheliti uppunud paadivrakkidega… Seal seistes meenus korraga Tomás Saraceno töö „Galaxies Forming along Filaments, Like Droplets along the Strands of a Spider’s Web” (2008), mis oli väljas Veneetsia kunstibiennaalil aastal 2009. Ja niisuguse võrdluse valguses ei tundunud Jaapani paviljon enam nii veetlev, sest Saraceno looming on sedavõrd mitmekihilisem – segatud teaduse, utoopiliste teooriate, geomeetriauuringute ja palju muuga, mis kõnetab vaatajat iga kord isemoodi.

Chiharu Shiota installatsioon „Võtmed käes” („The Key in the Hand”, kuraator Hitoshi Nakano). Foto: Jean-Pierre Dalbéra (Flickr)

Järgmisel aastal peetakse Veneetsias taas arhitektuuribiennaali ja võiks ju küsida, mida seekordsest kunstibiennaalist kõrva taha panna. Ega kunstibiennaali kogemust saa muidugi üks ühele arhitektuuribiennaalile üle kanda, aga midagi on siit õppida ikka. Loeb ju nii kunsti- kui ka arhitektuuribiennaali paviljonide puhul see, kuidas väljapanek vaatajat köidab, enda külge sedavõrd mitmel viisil aheldab, et tuleb näituse juurde naasta, taas seda vaatama minna, seda meenutada, sellele mõelda. Lummamise kunst.

Veneetsia järgmise aasta arhitektuuribiennaalil on tšiili arhitektist peakuraator Alejandro Aravena palunud osalejatel lummata vaatajaid „sõnumitega eesliinilt” (teemapüstitus ingl „Reporting from the Front”). Aravena küsimuseasetus kutsub osavõtvaid riike vaatama seda, mida oleme õppinud nendest lugematutest uuringutest ja raportitest, mida kõikjal elukeskkonna parendamiseks on tehtud – kuidas nende tulemusi on tegelikult ellu rakendatud, nii et tegemist ei ole keskpärase lahendusega, vaid millegi enamaga. Aravena kutsub üles esitlema projekte ja lahendusi, mis on „eesliinil” selle sõna parimas tähenduses.

Nii võiks ennustada 2016. aasta väljapanekutelt tervikuna varasemaga võrreldes tsipa sõjakamat lähenemist. Sellega ei saa tõenäoliselt hakkama näiteks Holland, kes on orienteeritud kõikjal alatasa pigem vaiksele koostööle kui võitlusvalmidusele. Koostöösoove paistab ka Eesti tänavusele kuraatorivõistlusele esitatud töödest, kus ühe variandina pakutakse Baltimaade ühispaviljoni ideed. Teise etappi pääsesid lisaks „Balti atlasele” veel kaks tööd: „Metsik/Wild” ja „Peatänav”. Üks küsib, kuhu me oma „metsiku” planeerimistegevusega jõudnud oleme, ja teine, milline on arhitektuuri ja tänavakeskkonna koosmõju.

Ootame novembrit, mil selgub uus lummaja.


[1] Vt Jacques Derrida ja erinewus (différance).