Keskkonnaprobleem pole kunagi ainult keskkonna probleem, vaid alati ka kultuuri ja valitseva mõtteviisi probleem. Tartu Ülikooli semiootika osakonna vanemteadur, biosemiootik Timo Maran arutleb võõrliigi sisserände näitel, kuidas kogukonnas hakkama saada muutustega, mis tekitavad ebakindlust. Maran märgib, et toimetulekuks on oluline püüda aru saada muutuste põhjustest, hoida alal kontakti asjassepuutuvate kogukondadega ning toimida viisil, et tegevused arvestaksid sammhaaval keskkonnamuutuse dünaamikat.

Rajakaamera ette jäänud šaakal selle aasta septembris. Foto: rmk.ee

Rajakaamera ette jäänud šaakal selle aasta septembris. Foto: rmk.ee

Aasta 2013 märtsis kütiti Eestis Hanila vallas esimene šaakal, millele järgnesid uue liigi leiud samas piirkonnas ja mujal Eestis. See vallandas diskussiooni, kas šaakal on Eestisse jõudnud ise või on tegemist inimese sisse toodud võõrliigiga ning milliseid meetmeid tuleks uue liigi suhtes rakendada. Arutelusse olid kaasatud nii erialaspetsialistid kui üldsus ning see teema leidis ajakirjanduses laialdast kajastamist. 2013. aasta hilissuvel ja sügisel viisin läbi uurimuse šaakali kultuurilistest tõlgendustest Eestis, eesmärgiga mõista, millistest mõttemudelitest lähtuvalt inimesed uue koerlase ilmumist mõtestavad ning milline on selles protsessis looma enda käitumise roll. Uurimuse tuuma moodustas üheksa süvaintervjuud keskkonnaametnikega, välibioloogidega ning kohalike elanikega, kes olid šaakaliga kokku puutunud, lisaks meediaanalüüs. Uurimuse tulemused ja andmed šaakali leviku kohta Eestis on pikemalt esitatud ajakirjas Biosemiotics ilmunud artiklis (Maran 2015).

Intervjuude käigus tuli ilmsiks üldine ebakindlus seoses uue liigi ilmumisega. Inimeste, sealhulgas ka ekspertide arvamused lahknesid olulisel määral. Suur hulk infot šaakali eluviisi ja ökoloogia kohta põhines kuuldustel ja paiguti tõlgendati seda lähtuvalt teiste lähedaste liikide (näiteks hundi ja kähriku) eluviisist ja omadustest. Mitu intervjueeritavat rõhutas probleeme eri asutuste ja huvigruppide vahelises kommunikatsioonis. Inimestes oli ka omajagu kartust ja ebakindlust nii šaakali enese suhtes kui ka administratiivsel tasandil, et millised seadused (nt jahiregulatsioonid) uue liigi puhul kehtivad või milline on eri asutuste otsustuspädevus ja vastutus selles olukorras. Need tähelepanekud šaakali uurimuses näivad osutavat üldisematele viisidele, kuidas ühiskond reageerib muutustele keskkonnas.

Tähelepanu tuleks pöörata ka asjaolule, et erinevaid keskkonnamuutusi on tegelikult väga palju. Võõrliikidest on lisaks šaakalile Eestis viimasel ajal rohkem juttu olnud Sosnovski karuputkest, tähnikhirvest ja ümarmudilast, kuid Keskkonnaministeeriumi hallatav võõrliikide andmebaas nimetab tänase seisuga tervelt 923 liiki, kes ei ole Eestis omamaised. Uute liikide ilmumine on suurel määral seotud erinevate inimmõjudega, näiteks inimeste ja kaupade liikumine, inimtekkelised ökoloogilised nišid ning kliima muutumine. Hiljutine suurem keskkonnavapustus Eestis oli seakatk, mille levikus on tööstuslikul loomapidamisel, sigade ja loomatoidu transpordil kindlasti oluline roll. Kasvav inimmõju ja kliima soojenemine suurendavad tulevikus ootamatute keskkonnasündmuste tõenäosust ilmselt veelgi. Kokkuvõttes näib, et nii evolutsioonilistel, ökoloogilistel kui keskkonnahoidu puudutavatel põhjustel ei tuleks keskkonna muutlikkust näha kui ebatavalist eriolukorda, vaid pigem on ebatavaline stabiilne ja ettearvatav keskkond. Käesoleva essee teema ongi ebakindel keskkond ning selle esitatavad väljakutsed inimestevahelisele kommunikatsioonile. Ma tuginen järgnevas arutluses semiootika, eriti ökosemiootika vaadetele, kuid kasutan samuti Prantsuse teadusfilosoofi Michel Calloni seisukohti.

Keskkond kui subjekt

Enimlevinud arusaam kommunikatsioonist on selline, et info liigub kahe või enama osapoole vahel, ning on võimalik selgesti eristada, kes on teate saatja ja kes vastuvõtja ning mis on teateks olev sõnum või selles sisalduv informatsioon. Säärasel kommunikatsioonivaatel on pikk ajalugu ja see ulatub tagasi vähemalt 1940. aastatesse, mil Harold Lasswell kommunikatsiooniteoorias ning Claude Shannon ja Warren Weaver informatsiooniteoorias oma ülekandelised kommunikatsioonimudelid sõnastasid. Looduskaitses sobivad sellise kommunikatsiooni näiteks olukorrad, kus teadlased püüavad edastada oma erialateadmist poliitikutele või ametnikud informeerivad avalikkust mingist keskkonnaga seotud probleemist või selle lahendusest. Minu väiteks on, et muutlikus ja ebakindlas keskkonnas väheneb saatja-vastuvõtja suhete usaldusväärtus ja efektiivsus ning et need suhted tuleks kriitiliselt ümber hinnata. Keskkonnamuutuste, näiteks uue liigi ilmumise puhul pole ühelgi osapoolel alguses väga selget ettekujutust probleemi olemusest või lahendusvõimalustest. Seega ei saa eeldada informeeritud saatja olemasolu. Pigem on kogu diskursus, nii teaduslik teadmine, inimeste arvamused kui kasutatavad mõisted muutumises ja kujunemises.

 Shannon-Weaveri kommunikatsiooniskeem (Shannon, Claude Elwood 1948. A Mathematical Theory of Communication. Bell System Technical Journal 27, 380). Tõlkinud Timo Maran

Shannon-Weaveri kommunikatsiooniskeem (Shannon, Claude Elwood 1948. A Mathematical Theory of Communication. Bell System Technical Journal 27, 380). Tõlkinud Timo Maran

Üheks muutlike keskkondade iseloomulikuks jooneks on see, et keskkond ise pürgib kommunikatsiooni osaliseks ja seda pole võimalik diskursusest eemaldada või representatsioonidega asendada. Stabiilsete keskkondade korral on loomad ja keskkonnastiihiad suuresti inimkommunikatsioonist välja surutud ning asendatud neid esindavate mõistete ja kategooriatega. Keskkonnaprobleeme uurinud Ameerika semiootik David Low on välja toonud eriarvamuste või kriitilise vähemuse (dissent) olulise rolli keskkonnakommunikatsioonis (Low 2008). Ta peab silmas, et eriarvamused on keskkonnaprobleemidele olemuslikud, kuna keskkond ise kujuneb oma muutlikkuse tõttu kommunikatsiooni aktiivseks osaliseks.

Keskkonnaprotsessid ja inimeste tõlgendused nendest lahknevad ning püüdes muutuvat keskkonda mõista, kohandavad inimesed oma tõlgendusi ümber. Arusaamiste ja lahenduste otsimisest saab pidev ümberorienteerumine nii keskkonna kui ka teiste osaliste ja huvigruppide suhtes. Sarnasele seisukohale jõudis prantsuse teadussotsioloog ja filosoof Michel Callon (1986), kui ta analüüsis prantsuse teadlaste katset edendada kammkarpide kasvatust rannikumeres. Ta eristas keskkonnaprobleemi nelja arengustaadiumit võimuesindaja (dominantse osapoole) perspektiivist:

1. probleemi äratundmine (problematization), mille käigus sõnastatakse algne probleem;

2. keskkonna fikseerimine (interessement) kui tegevus, mille kaudu omistatakse teistele osalistele identiteedid ning tehakse katseid probleemi lahendada;

3. kinnistamine (enrolment) ehk küsimus, kuidas kindlustada, et teised osalejad püsiksid neile omistatud rollides. Selles staadiumis takerdub diskursust kujundada püüdev osapool tavaliselt keskkonna enese-organiseerimises ja vastupanus;

4. liitlaste mobiliseerimine (mobilising allies) kui küsimus, kust ja kuidas leida liitlasi võimuesindaja seisukohtade toetuseks. Siin toimub teiste osalistega interakteerumine uue kultuurilise tasakaalu leidmiseks.

Põhimõtteliselt kirjeldab Calloni jaotus inimeste eelarvamuste põrkumist keskkonnajõududega ning vääritimõistmise ja kohanemise kaudu uue kultuurilise tasakaaluseisundi kujunemist. Seega pole keskkonnaprobleem kunagi mitte ainult keskkonna probleem, vaid alati ka kultuuri ja valitseva mõtteviisi probleem.

David Low ja Michel Calloni käsitlusi ühendab kaks tähelepanuväärset joont. Esiteks omistavad mõlemad autorid keskkonnale subjektsuse – võime inimkommunikatsiooni ja -suhteid aktiivselt mõjutada. Teiseks on mõlema autori käsitlused dünaamilised – lihtsa saatja-vastuvõtja suhte asemel on kommunikatsioon mitmesuunaline interaktsioon inimestest osapoolte ning ümbritseva keskkonna vahel.

Toimimine ebakindlas maailmas

Lisaks keskkonna suuremale osalusele kommunikatsioonis esitavad ebakindlad keskkonnad väljakutseid ka inimeste endi kommunikatsioonivõrgustike toimimisele. Ühiskonnas tekkivate ootamatuste ja korratuste puhul eeldame kodanikena tavaliselt, et on olemas kommunikatsioonirutiinid ja administratiivsed meetmed, mille abil saab probleemid kiiresti ja efektiivselt lahendada. Muutlikus keskkonnas ei tasuks aga seda tüüpi valmislahendustele loota. Michel Callon avaldas 2011. aastal koos oma kolleegide Pierre Lascoumes’i ja Yannick Barthe’iga raamatu „Toimimine ebakindlas maailmas: Essee tehnilisest demokraatiast“, millele ma järgnevalt tuginen. Need autorid kuuluvad samasse Prantsuse sotsiaalteadlaste ja filosoofide traditsiooni, kuhu ka Bruno Latour (2014), kes on Eesti lugejatele tuntud toimija-võrgustiku-teooria loojana (vt ka Rattasepp 2014). Oma raamatus analüüsivad Callon ja kaasautorid keskkonnakriise ja meditsiinilisi probleeme, mille puhul ei ole täielikku ja usaldusväärset teaduslikku teadmist. Nad kirjeldavad ravimite võimalikke kõrvalnähtusid, hullu lehma tõbe, radioaktiivset saastet, tsunamiohtu ja muid looduskatastroofe, GMO-sid ja teisi olukordi, milles poliitikud, teadlased ja avalik huvi kokku puutuvad ning mis on ettearvamatu arengukäigu ja lahendustega.

Ettearvamatutes olukordades on keeruline tegutseda nii kogukondadel kui ka administratiivvõimul. Selle peamisteks põhjusteks on ebapiisav informatsioon ning ühise diskursuse puudumine. Ebakindlas olukorras avalduvad vastandlikud motiivid: ühelt poolt püüd koguda rohkem informatsiooni ja olukorras selgusele jõuda, teiselt poolt soov lahendada ebamäärane olukord võimalikult kiiresti. Siin võidakse takerduda ettevaatusprintsiipi, seisukohta, et me ei tea piisavalt ja järelikult me ei tohiks sekkuda ega tegutseda, enne kui on kogutud täielik informatsioon muutuse kohta. Reageerimise asemel keskendub selline vaade täiendavate uuringute läbiviimisele ja olukorra jälgimisele, mis aga võtab väärtuslikku aega. Sellele vastandub püüd lahendada probleem otsekohe, et vähendada negatiivsete arengute risk miinimumini. Ent kuna informatsiooni pole piisavalt, siis tähendab selline nullriski stsenaarium tavaliselt jõulist ülereageerimist – nt püüame välja kõik probleemse loomaliigi esindajad, sulgeme tehase, keelame ravimi kuni kõigi kõrvalmõjude selgumiseni jne.

Michel Callon ja tema kolleegid pakuvad välja, et ebakindlas olukorras võiks üheks heaks lahenduseks olla mõõduka tegevuse (measured action, Callon jt 2011: 191) strateegia. Ebakindlates oludes on väga keeruline saavutada ammendavat teaduslikku teadmist, ent kui on olemas piisav andmehulk, mis tõendab negatiivset mõju keskkonnale või inimese tervisele, tuleks siiski tegutseda. Samas peaks administratiivne võim arvestama, et nad tegutsevad dünaamilises ja muutlikes oludes ning piiratud informatsiooni põhjal. Sel põhjusel ei tohiks reaktsioon ja vastumeetmed olla absoluutsed, vaid pigem lähtuda sümptomitest ning käia üheskoos olukorra monitoorimisega. Callon ja kolleegid kirjutavad: „Lõplik ja selgepiiriline otsus asendatakse rea […] väiksemate otsustega, millest igaüks on edasiminek, kuid mitte ükski ei too kaasa pöördumatuid kohustusi. Pidulik ja dramaatiline stseen, kus otsustaja langetab ühese ja tagasivõetamatu otsuse asendub pika protsessiga, mis sammsammult loob jagatud maailma, mis on ühtaegu nii oodatud kui ka tõendatud.“ (Callon jt. 2011: 205).

Teine iseloomulik aspekt, mida Callon ja kolleegid ebakindlate ja ennustamatute keskkonnasündmuste puhul välja toovad, on hübriidfoorumite (hybrid forums) teke. Callon ja kolleegide järgi on hübriidfoorumeid iseloomustavaks tunnuseks teatud tüüpi ebamäärasus: „Hübriidfoorumites […] domineerib ebakindlus ja iga osapool rikastab diskussiooni, panustades oma informatsiooni ja teadmisi“ (Callon jt. 2011: 9). Hübriidsus viitab siin vähesele organiseeritusele, aga samuti, et sellistes foorumites osalevad väga erineva tausta ja pädevusega inimesed. Hübriidfoorum erineb lineaarsest kommunikatsioonist kompetentse saatja ja passiivse vastuvõtja vahel. Sellised on näiteks probleemikesksed internetikogukonnad, temaatilised suhtluslistid jne. Ka seoses šaakali leidudega Eestis tekkisid sellised teemapõhised aruteluringid mitmes loodusteemalises infolistis, mis jätkusid päriselus konsultatsioonidena ning hajusa tegevusena šaakali kohta arvamuse kujundamisel. Hübriidsetes foorumites pole selget esindus- ega otsustusmehhanismi, vaid lahendusteni jõutakse läbi foorumi enda kujunemise ja arengu.

Tavaliselt ei võta administratiivvõim sääraseid hübriidfoorumeid tõsiselt, neid kas ignoreeritakse või kaasatakse formaalselt, tegelikku otsustusprotsessi hõlmamata. Kuid Callon ja kolleegid väidavad, et just muutlikes keskkonnaoludes on hübriidfoorumitel eriline roll ja selle loogiliseks põhjuseks on just protsesside ennustamatus. Tavaline administratiivne otsustusmehhanism peab läbima rea kohmakaid etappe: probleemi ilmnemine ja kirjeldamine, ekspertteabe kogumine ja koondamine, konsultatsioonid huvitatud osapooltega, informeeritud otsuse langetamine, otsuse rakendamine ja meetmete tulemuslikkuse monitoorimine. Need etapid lähtuvad kultuurilistest ja poliitilistest harjumustest ja praktikatest, mida on tavaks sarnastes olukordades kasutada ja mis on varem edukalt toiminud. Samuti on kõik need etapid sotsiaalselt ja kultuuriliselt tingitud selles mõttes, et probleemi kirjeldatakse antud kultuuri ja ajastu väljendusvahendeid kasutades, meetmed olukorra lahendamiseks peavad olema sotsiaalselt aktsepteeritud ning olukorra lahendamise lõplikuks kriteeriumiks on siiski avalikkuse arusaam, et probleem on lahendatud, mis on jällegi väga kultuurist sõltuv äratundmine.

Ebakindlate keskkonnaoludega on aga see probleem, et kultuurikeskkond, mis annab administratiivsele otsustusmehhanismile legitiimsuse, on ise muutumas. Probleemi sümptomid võivad olla küll tajutavad, kuid eksperdid on olukorra tehnilise ja teadusliku kirjelduse osas tihti eri meelt, võimalike lahenduste osas pole varasemat usaldusväärset kogemust ja ka kogukonnad ei oska üheselt väljendada, millist lahendust nad kõige enam soovivad. Semiootika mõisteid kasutades võib öelda, et ebakindlad keskkonnaprobleemid loovad polüloogilise olukorra, nad toovad kaasa erinevate häälte, alternatiivsete tõekspidamiste ja lahkarvamuste koori. Ühiskond alles otsib õiget suhtumist, viisi ja väljendusvahendeid, kuidas muutuvat keskkonda mõtestada. Selliseid olukordi tuleks vaadata kui „kollektiivse õppimise vorme, mis loovad nii uut teadmist, sotsiaalseid konfiguratsioone kui ka kultuurilisi praktikaid“ (Callon jt. 2011: 10). Kokkuvõtvalt – kui tavaoludes toimivad administratiivsed otsustuspraktikad enamvähem rahuldavalt, siis mida ettearvamatum on keskkond, seda rohkem oleks administratiivsel võimul tegelikult kasu koostööst kogukondade ja hübriidfoorumitega.

Seda keskkonnamuutuste ja kommunikatsioonipraktikate seost aitab kirjeldada ka Juri Lotmani (1992) plahvatuse mõiste. Kultuuri areng on enamasti pidev ning muutused aeglased, kuid selle rahuliku kulgemise võivad segi paisata ootamatud ja ennustamatud sündmused, mida Lotman nimetab plahvatusteks. Aeglase arengu etapis toimub kultuurijõudude liikumine kultuuri keskme ning äärealade vahel, üle kultuuri piiride võetakse omaks uusi elemente ning kultuuri jaoks ebaolulised tekstid asendatakse jupphaaval uutega. Kultuuri aeglane arenguetapp on piisavalt stabiilne, et igapäevaarusaamade ja -praktikate pinnalt võiksid kujuneda keerulised erialased kirjelduskeeled ning et professionaalsed diskursused võiksid omandada suhtelise autonoomsuse. Plahvatuse olukorras toimuvad aga kultuuris kiired ja kõikehõlmavad muutused, kultuurikoodid on ise ebastabiilsed ning avanevas turbulentsete protsesside ruumis luuakse uued kirjelduskeeled, uued ideoloogiad ja mälu. Varasem kogemus, millele professionaalne või administratiivne diskursus tugineb, muutub sellises olukorras ebastabiilseks, muutuvate olude ja nende kirjelduste vahele tekkib hõlpsasti erinevus ja distants.

Ehkki Juri Lotmani plahvatuse mõiste kirjeldab eeskätt kultuurivapustusi, võib ilmselt ka kiireid keskkonnamuutusi vaadelda samast loogikast lähtuvalt. Ebakindlates ja muutlikes keskkondades omandab keskse tähenduse sidusus kui semiootiliste seoste ja tagasisidetsüklite hulk erinevate osapoolte vahel. Keskkonnamuutuse korral võib see sidusus säilida või kaduda – ja seda nii looduskeskkonnaga kui ka teiste kommunikatsiooni osalistega. Kliima soojenemise ning kasvava inimmõju tõttu on tuleviku loodus ilmselt ebakindlam kui tänane ning šaakal ei jää kindlasti ainsaks uueks liigiks, kellega meil harjuda tuleb. Kõige efektiivsem oleks siin püüda aru saada muutuste põhjustest, hoida alal kontakti asjassepuutuvate kogukondadega ning toimida viisil, et tegevused arvestaksid sammhaaval keskkonnamuutuse dünaamikat.