Jaanihommikul nägime kahte Inglismaad. Nad olid naabrid. Ühel pool aeda sirgusid ühtsuse ja koostöö viljad. Teisel pool tara oli lõhestatud riik, mis nõudis hingamisruumi.

Iga poliitiline kampaania markeerib leere, kelle poolehoidu otsitakse ja kelle eest kostetakse. Sel on aga rangelt logistiline suunitlus, teenimaks hääle kandumist võimalikult väheste ressurssidega eraelulisest ruumist avalikku. Näiteks sisemisest kriisist võõraviha ja isolatsioonini on üks poliitiku täpsusega mõõdetud samm. Inglismaa ei kõhelnud seda astumast.

Referendumieelne grafiti Inglismaal. Foto: Duncan Cumming (CC BY-NC 2.0)

Brexiti noodid kõlasid kõige selgemini briti ühiskonna äärealadel. Rahutu töölisklass, kes oli rahanappuses omavalitsuste, koolireformide ja strukturaalses kriisis ravisüsteemi karkudel jalutanud aastaid, uinus viimaks rahvusluse meloodia saatel. Immigratsioonist vormiti deemon, mis pandi vastutama. Kuid elukvaliteeti saab reguleerida vaid strukturaalne – majanduslik ja sotsiaalne – võrdsus, mitte kapitalismi hädise lõppakordina kõlanud rahvusretoorika.

Pagulasvastane tõrvikurongkäik Tartus novembri lõpus 2015. Foto: Priit Mürk

Ka meie koduõuel võib leida tupikusse juhatavaid jalajälgi, mis ilmnevad sõna „rahvusriik” vabas käsitluses nii EKRE kui Marina Kaljuranna poleemikas. See on magus suutäis eestlasele, ajalooliselt segipaisatud mosaiigile, kelle taasiseseisvunud identiteeti stardijooneks tõmmati neoliberalism. Me toodame ja tarbime vabadust. Selles valguses ei saa imestada, kui Eesti koondab välismaailma tähelepanu just siis, kui me progressi saab puhtturunduslikult vaateplatvormilt piidelda – viie-minuti maksudeklaratsioonid ja e-valimised on esimese maailma imed. Ka e-kodakondsus on, väga õigustatult, tähelepanu pälvinud ning Brexiti võtmes saab olema põnev seda edulugu jälgida.

Selline uudishimu reedab aga ühe kujundliku probleemi. Välismeedia reageeris suure innukusega ka kooseluseaduse vastuvõtmise järel. Kiidusõnad rõhusid „tumedast varjust välja astumise” narratiivile, maalides Eesti arenguid kui antiteesi sovetlikule pärandile. Selle eesmärk on demoniseerida kommunismi ja koputada Venemaa õlale, mitte meid õnnitleda. Selline uudishimu vaevleb kultuurilise amneesia küüsis – geide marginaliseerimise säilmeid on jätkuvalt tunda läänes, kus ainuüksi abielu mõiste vabastamise katsed kristlikust vormist on tragikoomiline sündmus omaette. Eesti LGBTQ kogukond sai seda tunda omal nahal. Inimkapitali väärtusareng kulgeb vaid praktilistes terminites: diskrimineerimise vähendamine tööpaigas, integratsioon, mis põhineb töövõimel jne. Sellest aga ei piisa. Möödaniku varjudest rääkimine turumajanduse kontekstis on nullseis – vari eeldab mingitki pidi valgust.

Aga kust poolt siis demokraatlikule, tootlikule lääne inimesele päike viimaks tõuseb? Kindlasti mitte idast. Kollektiivselt oleme kärmed defineerima suurima vaenlasena islamiterrorismi, mille koondsihtmärgiks on lääne väärtusruum. Selle demagoogia viisaka võõrustamise nimel võiksin öelda, et jah, ISIS on loomulikult probleemlaps, kuid ka meie imperialistlik väärtuskultuur on strukturaalselt vaenulik. Ehk ongi kujuteldav vaenlane me selgeim peegeldus: Cory Mateen, Pulse geiklubi ründaja, oli vihane konservatiiv. Ta teenis armees ja töötas turvafirmas. Ta glorifitseeris ühte maailma korrapäratumat politseivõrku. Kes kaitseb keda ja kelle eest?

LGTB armastus on tugevam kui geide vastane vägivald - aktivistid Londoni leinaseisakul mälestamaks Orlando geiklubi tulistamises hukkunuid. Foto: Alisdare Hickson (CC BY-SA 2.0)

Elevandist rääkides ei võtnud Eesti võrdse kohtlemise volinik sõna 12. juunil Orlandos toimunud USA ajaloo veriseima massitulistamise ja, veelgi sümboolsemalt, lähiajaloo suurima LGBTQ vastase rünnaku teemal. Novembris Liisa Pakostal prantslastele solidaarsust jagus. Ju siis sai selleks korraks kvoot täis, kui asist terminoloogiat kasutada.

Äkki ongi mõistlik, et lääne huvide kaitsjad end igas olukorras silmakirjajüngritena ei esitle. Ameerika pressinõunikud aga ei lasknud ennast takistada. Vasakpool oli kärme vormilise liberaalsuse najal sõudma agressioonijões. See suunab avalikku ruumi tühjad aated ja nõrgad meetmed, mille rakenduslik tagajärg pole õiglus ja võrdsus, vaid olemasoleva, kapitalismi teeniva struktuuri – militaar-industriaal kompleksi – kindlustamine.

Sarnast segadust pidi taluma ka Suurbritannia valija. David Cameroni skandaalne konservatiivne valitsus mängis hariduse, infrastruktuuri, tervisesüsteemi, tööliste õiguste ja tarbimisega. Opositsiooni kõnemaneer mobiliseeris räsitud rahva instinktid romantiliste, reaalsusest eemaldatud loosungite taha. Eesliide „anti-” on poliitilise sõnavara paratamatu osa, mis sihikindlalt põimib õigustatud emotsioonid petliku raamistikuga.

Demokraatia on vahel vaid üksikisiku pahur sosin euroatlantilises mürameres. Mõned sillad on tõesti põletamiseks. Kuid ühtsus, vastutus ja koostöö? Seda tammi poleks pidanud õhkima. Suurbritannia võidupool hingab kergendatult – nad pääsesid tülika naabrimehe haukumisest. Nad ei aima veel, et hammustus võib tulla koduõuelt.