Režissöör Urmas Eero Liiv peab „Musta alpinisti” oma esimeseks ja viimaseks mängufilmiks. Sellega on ta ära jutustanud ühe peatüki oma elust – matka 1988. aastal Burjaatia mäestikesse Siberis, kus lahti rullunud kõhedad sündmused näitasid, et inimene ei muutu.

Urmas Eero Liiv. Foto: erakogu

„Venemaa areneb. Sinna on jõudnud kommertsiaalsus ja poed, aga küla servas elatakse nii nagu Siberis on elatud aastasadu – seal ei muutu,“ kirjeldab Urmas Eero Liiv hetkeolukorda oma uue, tõsielulisel lool põhineva mängufilmi võttepaikades. Siberi pisikestes burjaatide külades (Nilovo Pustyn, Arshan, Kyren) ja mägedes filmitud „Must alpinist“ on süngete müsteeriumite varjus arenev lugu, mille keskmes on grupp Eesti NSV tudengeid. Ühisele matkale minnakse jagama seikust, kuid selle asemel ootavad noori ees hirm, enesekahtlused ja õudusttekitavad sündmused. See, et kõik leiab aset Siberi lõputus hüljatuses muudab psühholoogilise thriller’i veel kummituslikumaks.

Olenemata filmi edust jääb „Must alpinist“ siiski oletatavasti Urmas Eero Liivi esimeseks ja viimaseks mängufilmiks. Nagu ta ise ütleb: „Mida ma siin ikka jutustan. Filme tehakse maailmas isegi liiga palju, küll neid filmitegijaidki leidub.“ Nii võib kokku võtta Eestis peamiselt dokumentaristi ja saatejuhina tuntud Urmas Eero Liivi suhtumise endasse kui mängufilmirežissööri.

Sellele vaatamata otsustas ta avada ühe peatüki oma elust, et panna see filmikeelde. See, mida „Mustas alpinistis“ näha võib ei ole ainult personaalne, vaid kohati lausa šokeerivalt brutaalne. Küsimusele, miks nii isiklikul kogemusel põhinevat lugu luua, tuli vastus: „Aga miks mitte? Loos on ju filmilik element täiesti olemas ja see narratav kannab selle välja. Kõik otsivad lugusid. Ja ma arvan, et see lugu ei ole väga sarnane paljudele teistele – kindlasti on mõningaid sugulusi, aga ma usun, et kinovaataja ei oska ette aimata, millised käigud tulevad.“

Tal on õigus. On müstiline, kuidas matkajate ja mäesuusatajate poolt räägitud „Musta alpinisti“ legend hakkas rolli mängima nende üle, kes teema üle liialt nalja viskasid. Süngetele mälestustele vaatamata naasis režissöör üle 20 aasta hiljem samma paika ja sel korral koos filmimeeskonnaga. „Midagi jäi sinna ripakile ja tuli sealt ära tuua. Nüüd me siis tõime.“ Filmimiseks kasutati samu paiku, kus viibiti aastaid tagasi. Seitsme nädalase filmimisperioodi jooksul käidi nii mägedes kui külades. Ja loomulikult olid käed-jalad tööd täis: „Huvitav oli näha ja ära tunda neid kohti, aga see ei olnud mingisugune trip, vaid raske töö. Võtteperioodi ajal ei olnud enam aega millegi peale mõelda – ei loodust nautida, ega külahinge kuulata ega midagi.“

Külaelu ise on eemal viibitud ajaga võrreldes vähe muutund. Elatakse ikka nii nagu varem. „Muutunud on ehk vaid see, et usunditasand on palju suuremaks läinud. Nõukogude ajal oli mõni lindike kuskil kolkakülas, aga seegi sunniti ära võtma. Nüüd on kõik väljas. Religioossus on üleval.“ Muus osas püsib Siber aga muutumatult. „Ei muutnud seda Nõukogude- ega tsaariaeg, ega muuda ka uus aeg.“ Nii on atmosfäär külades endiselt sarnane minevikule, oletatavasti ka tulevikule. Nagu ka noored, kes Siberi seljatasid ja külast lahkusid – kõik on saanud varemaks, aga see, kas inimesed ise on märgatavalt muutunud, on küsitav.

Viimasega on osaliselt seotud ka filmist leitav sügavam tähendus, mida ühetähenduslikult on küll keeruline välja tuua. „See on üks loo jutustus, millel otsene moralitee puudub. See on ju meelega ka, et isegi peategelane ütleb, et ei tea, kas see kõik üldse midagi muutis. Ja ma isiklikult olen seisukohal, et väga tore, et filmides ja kunstis kõik muutuvad – aga tegelikus elus inimene ei muutu. See, kes ta on, selleks ta jääb, kuigi ta võib ennast natukene lihvida. Tähendab, õpetussõnu sellest filmist ei ole vaja kellelgi oodata. Võibolla ainult mõtiskelda mingi müsteeriumi või elu mõistastuste peale.“

Filmi vaadates võivad moraaliga seotud küsimused küll peas turgatada. Eelkõige stseenides, kus üheskoos teekonda alustanud noored üha enam teineteisest eemalduvad, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kõige selgemalt tuleb iga persooni isekus või isetud muidugi esile grupijuhi Olle kadumise hetkel. „Eks see ilmselt oleks ka olenenud, kes oleks kadunud olnud. Teise tegelaskuju puhul oleks äkki käitutud teisiti. Üldiselt aga võibki film nii mõjuda ja moraalseid dilemmasid tekitada, „aga lõpmatuseni ei saa kuhugi nutma jääda. Elu läheb edasi.“

Filmivaatamine ongi subjektiivne kogemus ning iga inimene läheneb vaadatule erinevat. Viimast võib teha ka „Musta alpinisti“ puhul, aga režissööri enda visiooniks on olnud jutustada üks isiklik lugu. Millised stseenid on täpselt juhtunud, millised mitte, jääb siiski saladuskatte alla. Külaelu stseenides nähtu koht võib vaid öelda nii palju, et „ehtne oli see igal juhul. Külarahvas muutus järjest eemalehoidvamaks ja samas kasvas ohutunnetus. Nad näitasid ennast öösiti. Ja palju nende karjumisest oli burjaadiakeelne aga karjuti ka vene keeles, et ennast arusaadavaks teha.“ Nüüd, tagasi minnes, oli olukord muidugi sõbralikum, sest ka situatsioon ise oli teistsugune. Tagasi vaadates on suurem osa filmist aga lisatud fantaasiale või müstikale vaatamata reaalsuse interpretatsioon, mitte kunstiline liialdus. Reaalsuse jäljendamisel on mindud isegi nii kaugele, et appi on võetud originaalkaadreid, mis „on täiesti autentsed ja pärinevad 1988. aastast, sellest samast mäestikust ka veel, aga teised inimesed on peal. See on kombineeritud.“ Nii segab film omavahel perestroikaaegset ja uut materjali, et saavutada võimalikult autentne tulemus. See on algusest peale olnud ka eesmärk, sest Urmas Eero Liivil on filmi loomise idee mõlkunud meeles juba aastaid. Nüüd on film valmis – loomulikult lisatud müstilisusega, sest „see on põnev teema, millega võib alati tegeleda“ ja antud filmilugu on paradokside ja müsteeriumitega kahtlemata täidetud, lihtsalt väga süngel viisil.