Müürilehele andsid intervjuu PÖFFil linastunud India filmi „Arrrrmastus” režissöör Sudhanshu Saria ning produtsendid Arfi Lamba ja Katharina Suckale. Juttu tuleb ausast kirjutamisest, LGBT filmidest ja muidugi arrrrmastusest!

„Arrrrmastuse” meeskond (vasakult): Shiv Pandit, Arfi Lamba, Sudhanshu Saria ja Katharina Suckale. Foto: Kristel Aija

Alustame kirjutamisest. Sudhanshu, kuidas sulle tundus, oli filmi kirjutamisprotsess pigem kerge või raske?

Sudhanshu Saria: Ma arvan, et kirjutada on kerge, kui kirjutatakse ausalt, aga aususeni on väga keeruline jõuda, sest see on piinlik. Ma ei kujutaks end ette oma sõpradele „Arrrrmastuse” lugu rääkimas, sest kõik hakkaksid midagi oletama. Või näiteks vanemad – mida nemad ütleksid? Mida mu sõbrad ütleksid? Mida mu kolledžikaaslased ütleksid? Me arvame, et kui inimesed märkavad filmis või käsikirjas mingeid märke, hakkavad nad küsima igasuguseid tüütuid lisaküsimusi. Tegelikult on kõik enda eludega liiga hõivatud, et neid teiste elud huvitaks. Oma peas mõtled välja sadu hirmsaid variante, mis kõike sinuga juhtuda võib, aga tegelikult ei juhtu midagi. Kui kirjutatu on aus ja puhas, paneb see vaatajad mõtlema pigem nende enda elu üle. See lugu pole enam sinust. Sina olid algataja, aga film ärkab ellu ning galopeerib omapäi edasi. Ja mis juhtub kinosaalis, on see, et vaatajad näevad linalt enda südamevalu, edu või ebaõnnestumisi. Kui see on juhtunud, siis mina eemaldun sellest, mind pole enam vaja. Vahel mõtlen, miks ma poleks võinud kirjutada spioonifilmi või märulit, aga sellega on nii, et kirjutad kaks aastat ja käsikiri pole ikka piisavalt hea. Arvan, et kui ollakse aus, siis on ka tulemus väga hea.

Ja sinu aus kirjutamine tuleb kust?

S.S.: Ma arvan, et kõik hea, mis ma siiani kirjutanud olen, on olnud kuidagimoodi isiklik. Tavaliselt on mind vaevanud südamevalu ja parim viis, kuidas sellega toime tulla, on sellest kirjutada. Kui mul oleks tollal näiteks rohkem raha või aega olnud, oleksin ma psühholoogi juurde läinud ja mingit filmi („Arrrrmastust”) poleks tulnud. Seega filmi käsikiri piltlikult öeldes voolas minust väga kiiresti välja. Pärast valmimist saatsin selle otse oma produtsentidele, mitte ei korrigeerinud ega toimetanud seda hullumeelselt. Indias tegelikult ei anta otseselt käsikirja, vaid jutustatakse filmi idee lahti. Ma panin oma produtsendid istuma, mängisin neile kõiki muusikapalu, mis ma käsikirja sisse olin kirjutanud, ja poose ning aktsente, mida olin mõelnud. Ma polnud tegelikult kunagi ühtegi seesugust esitlust teinud ja arvasin, et see on umbes nagu näidendi lavastamine, seega ma praktiliselt lavastasin neile oma filmi.

Arfi Lamba: Ja see tuli sul imeliselt välja!

Seega sellist usaldusisikut sul polnud, kellele oma käsikirja enne produtsentidele saatmist näitasid?

S.S.: Ei-ei, mul oli väga piinlik. Andsin selle Arfile ja Jasleenile (Jasleen Marwah, üks produtsentidest – toim.) ja näitasin ühele sõbrale, kes tegeles casting’uga. Kuna see käsikiri on päris kahtlane – selles pole palju konflikte või suurt draamat, siis teadsin, et kui ma paluksin liiga paljude kõrvaliste inimeste tagasisidet, saaks sellest sellise filmi käsikiri, mida kõik on juba harjunud nägema, midagi keskpärast. Teiseks lootsin salaja, et need, kes seda loevad, ütlevad, et keegi Mumbais ei teeks seda filmi. Sellise lahenduse puhul poleks ka mingit probleemi olnud! Ma polnud argpüks, sest ma püüdsin filmi teha, aga keegi ei aidanud. Seepärast olingi üllatunud, kui produtsendid „jah”-sõna ütlesid. Ma ei tea siiani, miks nad seda tegid.

Katharina ja Arfi, miks te nõustusite?

A.L.: Asi, mida ma Katharina puhul tean, on see, et tal on väga keeruline armastusloole ära öelda (naer). Kui mängu tuleb tõeline armastus, ei suuda Katharina kunagi „ei” öelda. Me tahtsime teha armastuslugu ning seda see eelkõige oligi. Teiseks tahtsime näidata seda Indiat, mis pole slumm, näljas lapsed, vaesed inimesed või peksmine, vaid Indiat, kus tema elab, kus mina elan, kus meie elame – Indiat, kus inimesi ei peksta ja elu on ilus. India on väga jõuliselt arenev riik, aga keegi ei tea seda. Viis, kuidas Sudhanshu meile lugu jutustas, oli see, kuidas minagi seda filmi ja Indiat nägin.

Katharina Suckale: Arfi helistas mulle ja ütles: „Katharina, mul on meile uus filmiprojekt, mida me teeme koos Sudhanshuga.” Ma olin Sudhanshus kindel, sest olime temaga ka eelnevalt koostööd teinud ja kuna mulle meeldivad tema ideed, temperament ja töömeetod, ütlesingi, et: „Olgu, teeme!” ning kuu aja pärast olin ma Indias (naerab).

S.S.: Katharina sai käsikirja meilitsi ja see ei sobinud mulle üldse, sest see käsikiri on veider. Näiteks on seal lihtsalt kirjas: „Nad kõnnivad. Paus. Nad istuvad. Nad jalutavad muusikapoes.” Seega tundsin, et pean selle filmi selgitamiseks neile atmosfääri looma.

K.S.: Aga tead, mis on veel huvitav – see oli periood, kui oli toimunud hästi palju vägistamisjuhtumeid ning mulle tundus sel hetkel, et Sudhanshu lugu oli justkui tagurpidi pööratud. Mul oli tunne, et need asjad ei juhtu ainult naistega, need võivad samahästi ka meestega juhtuda. Seal võib samamoodi olla manipuleerimist, domineerimist, alatuid mänge nagu igas teises suhtes.

(Vahele)

S.S.: Üks asi, mida ma tahan öelda, on see, et mul on nii hea meel, et me saame praegu kõik koos rääkida. Kõik mu eelnevad intervjuud on olnud ajakirjanikuga kahekesi. Ma just tundsin, et pean selle välja öeldud saama. Filmi tegemine on väga üksildane tegevus – kõik selles on üksik, isegi intervjuul oled lõpuks üksipäini. On nii hea, et keegi teine saab ka sellest rääkida, sest see film ei kuulu mulle. See kuulub näitlejatele, abistavale meeskonnale, kes ei võtnud oma töö eest raha, sest nad armastasid seda filmi ja investeerisid saadud raha tagasi meie tulevikuprojekti. Ma tean, et nad ei teinud seda minu pärast, vaid selle pärast, et nad armastavad seda filmi. Kuidas ma saaksingi öelda, et see film ei kuulu neile? See film kuulub kõikidele! Kui ma oleksin olnud sel teel üksi, oleksin ma ilmselt ikka veel bokserite väel ja karjuksin mööda korterit nagu hullumeelne.

Mis kavatsused sul selle filmiga olid?

S.S.: Kui see film töötab, siis tekib võib-olla näiteks viiel inimesel peale minu samuti julgus oma lugu rääkida. See võiks julgustada erineva seksuaalse orientatsiooniga inimesi. Elasin kaua Ühendriikides ning olin surmani väsinud vaatamast seda, kuidas minu lugu jutustatakse läbi valgete inimeste. Tegelikult harjub sellega, et ekraanile on mõeldud ainult ilus valge inimene, nii ära, et india tegelast on seal lõpuks nii veider näha. Kuidagi tekib tunne, et sa ei vääri ekraanil olemist. Ning kui sa juhtud olema LGBT inimene, siis sa ei peaks kohe kindlasti olema filmi kangelane, vaid selle parim sõber, kes teeb totakaid nalju.

Aga kuidas on Indias lood LGBT-ga?

S.S.: (Katharina raputab Sudhanshu kõrval ägedalt pead) Seal polegi. Kolm aastat tagasi muudeti sodoomia karistatavaks. Aga sodoomia võib toimuda ka mehe ja naise vahel. See vastuolu näitab meie seadusandluse hämarust. Üks mu sõber ütles mulle, et keegi ei lähe sodoomia eest vangi, sest keegi ei tule öösel su uksele koputama ja uurima, mida sa korda saadad. Samas on see väga sümbolikeskne seadus. Võimud ei lase isegi James Bondil filmis suudelda.

K.S.: Sellepärast me käisimegi eile siin James Bondi vaatamas.

S.S.: Kõik on tegelikult hirmus kinni. Võimud tahavad inimestes tekitada hirmu, panna nad end vähem inimestena tundma. Aga mina kujutan kaht meest, keda ei koti ükski seadus. Valitsus võib teha, mida valitsus tahab, aga süda teeb, mida süda tahab. Sa võid oma südamele öelda, et „vaata lõiget 377, kallis, me läheme vangi, ärme aja seda armastuse asja praegu”. Teisalt on meie seadusandlus väga udune, ma ei tea isegi, mille vastu protesteerida, sest meil on ühelt poolt inimesed, kes ei tohi näiteks veiseliha süüa, aga samas on teised, kes võivad. Ja me teame India filme, kus on suudlusstseene, aga James Bond ei tohi oma tüdrukut suudelda.

Kaader filmist.

Kui teie filmi vaatasin, ootasin kogu aeg salaja seksistseeni…

S.S.: (Naerab) Jah! Mind ei huvitanud laheda India filmi tegemine, sest mu kogemustepagas on suurem. Ma püüdsin vältida klišeesid – ma ei tahtnud oma filmi ühtegi six-pack’i, dušistseeni, kohustuslikku seksistseeni ja kõike seda, mis on kuidagi eelnevate geifilmide kaudu meile normiks saanud.

Aga seal oli dušš…

S.S.: Jah, seepärast ma paningi selle sisse, et vaatajale jääks mulje, nagu kaamera järgneks nüüd Sahilile ja siis tuleks klassikaline dušistseen, aga fuck you, shower scene! Ma sain kõik oma armastusega seonduvad teadmised, vaadates Julia Robertsit, Reese Witherspooni ja Meg Ryanit. Aga ma mõtlesin, et kui sa tuled kapist välja või keegi aimab su seksuaalset orientatsiooni ja sa oled murdeeas, siis mis oleksid need eeskujud, mida vaadata? „Brokeback Mountain” (2005), „Milk” (2008)? Ma ei ütle, et need lood oleksid halvad, aga minu arvates on aeg edasi liikuda. Mis on uue generatsiooni geikino? Mis oleksid need filmid? Kas need, kus me võtaksime geisid lõpuks tavaliste inimestena, kellel on ka süda?

Ja sinu film…

S.S: Mu film on radikaalne, kuna see on nii vaikne. Seda on kerge mööda lasta. See on väike vaikne sosin ning ainult need, kes panevad piisavalt tähele, saavad sellest aru. Ma olen endiselt oma filmi suhtes väga ebakindel ja ma mõtlen tihti, kas ma oleksin pidanud midagi rohkem selgitama, laskma näitlejatel rohkem näidata. Samas ma arvan, et kui me tegijatega kõndisime pool teed ja publik kõnnib pool teed, on kõik korras. Kui ma publikut ei usaldaks, teeksin filmi väga lihtsaks ja paneksin neile kõik lusikaga suhu. On äärmiselt lihtne lisada siia-sinna dramaatikat ja panna inimesed nutma. Aga kus iganes ma tundsin, et stseen on liiga magus, käskisin kaamera seisma panna. Asi polnud nii palju sentimentalismis, kuivõrd selles, et emotsiooni blokeerimine viib filmi lõpus palju sügavama katarsiseni. See on valev tunne ning ma loodan, et see ei kao pärast linastust. Need on põhjused, miks me filmis lõppude lõpuks sellised valikud tegime.

A.L.: See film on kindlasti üks India filmitööstuse uusi hääli.

Mille alusel sa oma meeskonna kokku panid?

S.S.: Näiteks Arfi on tegelikult Bollywoodi näitleja ning mul tekkis kohe küsimus, miks temasugune näitleja peaks tahtma kaasa teha minu filmis. Ma ütlesin talle, et sa saad olla kas minu näitleja või minu produtsent, aga mitte mõlemat, sest näitleja on mu lapsuke, aga produtsent on mu partner ja Arfi ütles, et ta tahab seda filmi omada.

A.L.: See on nii ilus film.

S.S.: Ja sellepärast ma teangi, et ta ei kasuta seda filmi võimalusena teistsuguses žanris silma paista, vaid ta tõesti armastab seda filmi. Teisalt ongi see talle huvitav, kuna ta on harjunud olema kaamera ees, kuid siin filmis jääb ta kaamera taha.

A.L.: Ma tunnen ka, kuidas ma olen inimesena kasvanud ja kunstnikuna arenenud ning ma arvan, et see on olnud siiani väga rikastav kogemus.

S.S.: Jah, ja meie töömeeskond oligi selline, kes tulevad filmi tegemiseks kokku. Nad andsid mulle väga palju vabadust ega kiiganud igal mu sammul üle õla ega kritiseerinud neid. Meil tekkis üsna kiiresti tõeliselt mugav õhkkond, kus oli äärmiselt turvaline tööd teha. Nemad usaldasid mind ning mina neid.

Aga raskused, mida sa välja tooksid?

S.S.: See pole ilmselt raskus, aga Bollywoodi näitlemine on hästi demonstratiivne. Selles filmis pidin pidevalt seda näitlejate puhul alla suruma ja näitlejatel vähem „olla” paluma. Mäletan, kuidas näitleja ütles mulle, et ta ju ainult istub ja mina ütlesin, et istu vähem. Mida vähem näitleja teeb, seda rohkem publik end filmi poole küünitab, sest ta tahab teada, mis juhtub. Kuna näitleja teeb nii vähe, siis loodetavasti iga väiksematki kulmuliigutust märgatakse. Ma arvan, et sa pole üllatunud, kui ma ütlen, et mitte kõik inimesed ei mõista seda filmi ja seega olen ma eriti tänulik iga kord, kui keegi seda mõistab.

A.L.: Ma arvan, et kunstiinimesed mõistavad seda ja tuleb välja, et põhjamaainimesed ka. Need kallistused, mis me üleeile (19. novembri esilinastusel Coca-Cola Plazas) saime… ma tundsin, kuidas kogu filmile kulunud raha tasapisi tagasi tuli. Kõik tühjad lüngad saavad nii täidetud.

S.S.: Isegi Eestisse tulemine oli meie jaoks kallis, aga ma tunnen, et see tasus end ära! Enne üleeilset (19. novembri) seanssi öeldi meile, et me ei ootaks publikult emotsionaalsust ja et nad ei küsi väga küsimusi. Pärast seanssi uurisin, miks mulle enne sellist asja räägiti, sest publik oli nii väljendusrikas. Võib-olla pole mul õigus, sest me pole filmi veel eriti kusagil näidanud, aga ma usun, et kui ma usaldan ja austan oma publikut, siis nad võivad mind üllatada. Pealegi oli publik väga intelligentne, kirjanduslikult ja kinemaatiliselt haritud. Mul on vahepeal tunne, et inimesed on harjunud sellega, et neid alandatakse sellega, et kõik filmis toimuv seletatakse lahti ja kui nad lõpuks saavad võimaluse ise mõelda, siis nad naudivad seda väga. See on nagu ristsõna – kui lahenduse kätte saad, on tunne, nagu oleks midagi tõesti ära teinud.

Kui pikk oli filmimisperiood?

S.S.: 16 päeva ja siis veel kaks ja pool päeva. See oli väga kiire.

A.L.: Aga me töötasime enne filmimist väga palju, sest ma teadsime, et kõik saab olema väga kallis. Näiteks see paik, kus nad (Jai ja Sahil) matkavad – me käisime kõik selle piirkonna hotellid läbi. Tahtsime näha, milline on valgus, millise nurga all saab kaameraga töötada.

S.S.: Otsisime suurepärast paika, sest meil polnud raha, et midagi suurepärast ehitada, seega oli vaja leida koht, mis juba oli suurepärane. Pärast seda, kui sa leiad sobiva koha, siis tuleb hakata omanikke veenma, et ühel päeval tulevad mingid hullud ja tahavad filmima hakata. Näiteks saime me ühe omaniku nõusse, aga poolel teel Mumbaisse ta helistas ning ütles, et ta siiski pole nõus. Tõstsin meeskonna teise autosse, sõitsin tagasi ja teatasin, et ma ei lahku enne, kui ta nõus on. Muidugi see hirmutas teda ja ta teadis nüüd täpselt kui hull inimene ma tegelikult olen. Produtsendid saatsid mu siis lihtsalt minema ja ma istusin kolm tundi ühes kasvuhoones. Omanik käis vahepeal küsimas ega ma midagi ei soovi ja ma ütlesin talle, et ta teab küll, mida ma soovin, andku see mulle. Pärast pikka veenmist ta nõustus.

Mille järgi sa oma filmi näitlejad valisid?

S.S.: Ma ei teadnud India näitlejatest praktiliselt mitte midagi, sest ma polnud enne Indias filmi teinud. Isegi Katharina teadis Indias filmimisest rohkem kui mina. Ja ma tean, et see on lolluse tipp – teha filmi, mis praktiliselt on sellel maal keelatud, seda koos näitlejatega, kes seda ilmselt teha ei taha ja rahaga, mida meil praktiliselt ei ole. Igal juhul polnud sel näiliselt mingit mõtet. Juhtus see, et ma nägin kahe kuu jooksul ära ilmselt kõik meid huvitanud vanuses India meesnäitlejaid, kuni casting’u direktor ütles, et rohkem mehi ei ole. Alexi osatäitjat (Siddharth Menon) olin ma tegelikult kaks aastat tagasi näinud ja sel hetkel, kui ta ruumi jalutas, teadsin, et tema on õige. Shiv Pandit’iga käisin kunagi samas koolis, aga mulle ei meenunud see, sest see oli juba 10 aastat tagasi. Mulle meeldis tema puhul, milline ta välja nägi – selles oli mingi sisemine viha või maskuliinsus. Kutsusin ta kohvile ning ta tahtis käsikirja lugeda, aga ma ei tahtnud oma ideed enne kellelegi välja käia, kui polnud kindel, et ta tõesti tahab selles mängida. Ta ütles, et ta tahab, näidaku ma nüüd käsikirja. Mina ja meeskond olime väga üllatunud, kuid näitlejana nägi ta selles filmis ilmselt mingit väärtust. Mina arvasin, et näitlejaid huvitab pigem see, kes on režissöör ja kes on produtsendid kui filmi temaatika. Hoiatasin teda, et ma ei näita teda kuidagi glamuurse või kangelaslikuna, sest ta peab nägema välja nagu tavaline inimene.

Aga mis su tulevik toob?

S.S.: See kõlas just nagu mu ema oleks helistanud (naer). Nagu ma talle tavaliselt ütlen, siis: „Ema, kui sa tahad mu tulevikku teada, palun vaata mu filme. Sa näed mu tulevikku.” Ma tõesti ei tea. Ma olen ikka veel šokis, kui kellelegi mu film meeldib. Ma ei tea, mis saab.