D.R.A.M. on Virginia hiphopi- ja rnb-artist, kelle tõus nüüd loodetavasti lõpuks pihta hakkab. Ei tahaks alustada tema tutvustamist sellest, et Drake oma „Hotline Blingi” tema eelmise aasta „Cha Cha” pealt maha viksis, aga nüüd on juba hilja. Tõde on väljas. Ja mõlemad osapooled on seda tunnistanud.

Tegemist on lõbusa tüübiga, kes näeb välja ja võimleb nagu noor Busta Rhymes, ning kui räpp läheb lauluks, siis kõvahäälselt ja julgelt nagu Ol’ Dirty Bastardil. Ainult et D.R.A.M. oskab reaalselt laulda.

Muusikaliselt tundub ta vaba ja trendiväline, st ei träpi ega drilli, vaid hääldab terveid sõnu välja, mis on temast väga kena. Kui jutt lähebki raha peale, siis pigem inspireerivas kui eputavas võtmes (ühes põhiloos pealkirjaga „$”). Mitmekesise mehena ei karda ta ka 4/4 rütmi. Ning erinevalt peavoolus pusijatest on temal see head sorti 4/4. Puuduvad rõvedad eurojuustused sündid ja viled, mis terve põlvkonna ära on rikkunud. Ja mõtle, mis maailmas me elame, kui ma sellise asja puudumise eest tahan juba plusspunkte anda.

Tempo on siin enamasti aeglane ja fiilis mesiselt paks, eriti just albumi teises pooles. Nagu Teddy Pendergrass üritaks saalitäit naisi korraga teki alla laulda. Paar energilisemat hetke leiab ka, kuid ülejäänu on superaeglane rnb-mõnulemine. Pikapeale võib see isegi tüütuks muutuda, kuigi album kestab napilt alla poole tunni. Aga hea tuju tekitab ikkagi. Positiivne sutsakas.

PS. Nägus plaadikaas on ka!