D.R.A.M. – Gahdamn! EP (Atlantic / W.A.V.E. Recordings, 2015)

D.R.A.M. on Virginia hiphopi- ja rnb-artist, kelle tõus nüüd loodetavasti lõpuks pihta hakkab. Ei tahaks alustada tema tutvustamist sellest, et Drake oma „Hotline Blingi” tema eelmise aasta „Cha Cha” pealt maha viksis, aga nüüd on juba hilja. Tõde on väljas. Ja mõlemad osapooled on seda tunnistanud.

D.R.A.M. on Virginia hiphopi- ja rnb-artist, kelle tõus nüüd loodetavasti lõpuks pihta hakkab. Ei tahaks alustada tema tutvustamist sellest, et Drake oma „Hotline Blingi” tema eelmise aasta „Cha Cha” pealt maha viksis, aga nüüd on juba hilja. Tõde on väljas. Ja mõlemad osapooled on seda tunnistanud.

Tegemist on lõbusa tüübiga, kes näeb välja ja võimleb nagu noor Busta Rhymes, ning kui räpp läheb lauluks, siis kõvahäälselt ja julgelt nagu Ol’ Dirty Bastardil. Ainult et D.R.A.M. oskab reaalselt laulda.

Muusikaliselt tundub ta vaba ja trendiväline, st ei träpi ega drilli, vaid hääldab terveid sõnu välja, mis on temast väga kena. Kui jutt lähebki raha peale, siis pigem inspireerivas kui eputavas võtmes (ühes põhiloos pealkirjaga „$”). Mitmekesise mehena ei karda ta ka 4/4 rütmi. Ning erinevalt peavoolus pusijatest on temal see head sorti 4/4. Puuduvad rõvedad eurojuustused sündid ja viled, mis terve põlvkonna ära on rikkunud. Ja mõtle, mis maailmas me elame, kui ma sellise asja puudumise eest tahan juba plusspunkte anda.

Tempo on siin enamasti aeglane ja fiilis mesiselt paks, eriti just albumi teises pooles. Nagu Teddy Pendergrass üritaks saalitäit naisi korraga teki alla laulda. Paar energilisemat hetke leiab ka, kuid ülejäänu on superaeglane rnb-mõnulemine. Pikapeale võib see isegi tüütuks muutuda, kuigi album kestab napilt alla poole tunni. Aga hea tuju tekitab ikkagi. Positiivne sutsakas.

PS. Nägus plaadikaas on ka!

https://soundcloud.com/only1dram/sets/gahdamn

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: FKA twigs – LP1 (Young Turks, 2014)

Plaadiarvustus: FKA twigs – LP1 (Young Turks, 2014)

Uue ja tundmatu artisti areenile ilmumisega kaasnes palju furoori – ei publik ega spetsialistid saanud esialgu asjale sõrme peale, et millega siis õieti tegu. On see ballaadi-popp, RnB, trip hop või tont teab mis?
The Weeknd – Beauty Behind the Madness (Republic / XO, 2015)

The Weeknd – Beauty Behind the Madness (Republic / XO, 2015)

The Weekndi (Abel Tesfaye) teekond raha ja kuulsuseni on toimunud nagu raamatus: ajast, kui ta oli vaevu 20-aastane kodutu, kes ööbis Torontos võõrastel diivanitel ja töötas American Apparelis, on jõutud aastasse 2015, mil tal on ette näidata number…
Misha Panfilov Sound Combo – Planetarium 7” (Funk Night Records, 2015)

Misha Panfilov Sound Combo – Planetarium 7” (Funk Night Records, 2015)

Käesolev vinüül „Planetarium” on hea näide sellest, mida muusikakriitik Simon Reynolds nimetab retromaaniaks. Lühidalt öeldes on retromaania püüd uuesti üle teha või leida minevikust midagi uut.
Müürileht