13. septembril Eesti Kunstiakadeemias toimunud konverents „Inimlikud linnad” („Human Cities”) tõi kokku teoreetikud ja praktikud üle maailma, et arutleda ja mängida ideedega ideaalsetest linnadest ning tutvustada juba tehtud samme nende inimsõbralikumaks muutmisel. Otsiti ka lahendusi, kuidas urbaniseeruvas keskkonnas tekkivate väljakutsetega hakkama saada.

„Inimlikud linnad“ konverents Kunstiakadeemias. Foto: Tiina Azojan

Esitluste haare oli nii globaalne kui ka lokaalsem ning esimene kolmandik konverentsist kätkes endas linna kui mõiste filosoofilisemat aspekti, samas kui ülejäänud esitlustest olid keskendnud projekti „Human Cities. Challenging the City Scale 2014–2018” praktilisematele ettevõtmistele, mis selles osalenud Euroopa linnad olid läbi viinud.

Nagu öeldud, algas konverents filosoofiliste ja ehk ka pisut ulmeliste nootidega, kus laia haardega visionäärid tutvustasid oma ideid ideaallinnast, kaasates nii utoopilisi, düstoopilisi kui ka apokalüptilisi allhoovusi. Mark Kingwell, Toronto Ülikooli filosoofiaprofessor, mitme raamatu autor ning ajakirjade kaasautor, tõi sissejuhatuseks oma ettekandes „Inimlikud linnad ja posthumanistlikud linnad” välja teesi, et me olemegi juba posthumanistlike linnade diskursuse osad. Kingwell läks oma teooriaga tagasi Platoni aega, tõdedes, et meie mõtlemine ei ole antiikaja filosoofidega võrreldes drastiliselt muutunud. Ka Platoni ideaallinna nägemus kattub suuresti arusaamadega utoopiast, mis oli Kingwelli esitluses jaotatud poliitiliseks (Platon), füüsiliseks (Thomas More) ja ajutiseks (Le Corbusier, Constant). Utoopilisi nägemusi ideaalsetest tulevikulinnadest illustreerisid ilmekalt slaidid, millel olid kujutatud joonised, mudelid ja maketid, millest osad olid väga futuristlikud ja ei saa ilmselt kunagi reaalsuseks, samas kui teised – algselt ulmelised visioonid – olid realiseerunud vähemalt ligilähedaselt.

Väga elulise ja ka pisut humoorika teemana linna kujunemisel ja kujundamisel tõi Kingswell välja arhitektuurisuuna, mida inglise keeles nimetatakse defensive architecture’iks. See on arhitektuuri- ja linnaplaneerimistrend, mis takistab inimesi kasutamast objekte ja lahendusi teisiti, kui planeerija ja disainer on seda ette näinud. Näiteks meiegi linnaruumis tuttavad lahendused, mis takistavad inimesele nii omast horisontaalsust, mis linnapildis alati tervitatav ei ole (näiteks magamine sildade all ja pargipingil). Inimestel on aga suurepärane oskus orgaaniliselt omi teid ja viise leides linnapilti muuta ning ignoreerida seda, mis arhitektide ja linnaplaneerijate peas ja paberil efektiivne võib tunduda, aga mis päriselus siiski ei toimi (näiteks planeeritud teede kõrval olevad jalgrajad, mis on inimesed otsesema tee leidmiseks ise sisse tallanud).

Tehnoloogia ülikiire areng mängib linnade ilme kujunemisel suurt rolli ja selle aspekti tõi peale Kingwelli välja ka arhitekt ja filmitegija Liam Young Ühendkuningriikidest, kelle lühifilmiga illustreeritud ettekanne „Linn kõikjal: lugusid antropotseenijärgsest ajast” jäi ka pärast konverentsi kummitama. Youngi kohati häirivalt kliinilise, aga samas mõjusa teose tuumaks oli maailm, kus inimtegevus kujundab maastikke kõikjal ‒ ei ole olemas keskust ega perifeeriat, vaid eksisteerib üks katkematu tehnoloogiline linn. Selle keskkonna tutvustamiseks viis Young oma lühifilmiga publiku unenäolisele sõidule läbi tehnoloogilise linnaruumi juhita takso tagaistmel. Youngi idee ühest ühtsest linnast saatis meid eri paikadesse üle maailma, näidates et maailma eri otsades toimuv on omavahel tihedalt seotud. Näiteks Uyuni soolaplatoole Boliivias, polaarjoone taha Murmanskisse või muljetavaldavalt maastikke muutnud kullakaevandustesse Madagaskaril, kus maailma üks vaesemaid rahvaid monotoonsete liigutuste jadana kulda kaevandavad, et läänemaailma kuulsad ja ilusad saaksid olla veelgi säravamad. Pikemalt peatus ta tekstiilitööstusel Bangladeshis, kus suured vabrikuhooned on muutnud piirkonna tööstusmaastikuks, et lääne inimesed saaksid kanda odavaid trendiriideid. Tehnoloogia on jõudnud nii kaugele, et suured konteinerlaevad liiguvad tänapäeval kaugjuhtimisel GPS navigeerimissüsteemi abil, kuid lõpetavad oma teekonna seal, kust see algas – suure rauakolakana mererannas roostetades. Siinkohal tõi Young huvitava tõigana välja Sandy-nimelise fantoomsaare Austraalia idaranniku lähedal, mida arvatakse mitte eksisteerivat, kuid mis ometi on olnud mitmetel kaartidel ja siis sealt korduvalt sealt eemaldatud, ja millest laevad on siiski pidanud ümber navigeerima.

Üks ettekannetest konverentsil. Foto: Katrin Terras

Kohalik esineja Veronika Valk-Siska tõi meid Liam Youngi globaalsest haardest kodusesse Eestisse, tutvustades erinevaid Tallinnas läbi viidud projekte, mis on läbi viidud avamaks linnaelanikele peamiselt Põhja-Tallinna piirkonnas oleva rannajoone, mis oli üheksakümnendate lõpuni suletud militaarala. Samuti erinevaid põnevaid ja mängulisi linnaruumi ilmestavaid projekte üle Eesti ja ka Stockholmis.

Tervitatav oli Austraaliat pärit Kate Rhodesi ettekanne „Workaround – disaininaised aktsioonis”, mis nagu pealkirigi ütleb, toob fookusesse naised disaini- ja arhitektuurivaldkonnas, mis on sageli väga meestekeskne. Workaround & SHECity projekti väljundiks olid online-raadiosaated ja näitus, mille eesmärgiks oli kaasata austraallannasid veelgi enam disainiprotsessi, kes muutsid oma tööga olemasolevat keskkonda ja sellega seotud kultuurikonteksti positiivsemas suunas.

„Human Cities. Challenging the City Scale 2014–2018” projektis osalenud linnade esindajate esitlused tõid aga publiku rohkem maa peale, tutvustades praktilisi ja läbiviidud pilootprojekte ning ka eksperimentaalsema iseloomuga ettevõtmisi linnakeskkonna inimsõbralikumaks muutmisel. Projektis osales 11 linna üle Euroopa (Brüssel, Saint-Étienne, Milano, Ljubljana, Bilbao, Cieszyn, London, Belgrad, Helsingi, Graz ja Tallinn). Konverentside ja workshop’ide kõrval mindi loomulikult ka otse tänavale, kus viidi ellu erinevaid projekte. Linnaruumi visuaalse näo parandamise kõrval mõeldi peamiselt inimsõbralikele lahendustele, mis toetaksid urbaniseerunud keskkonnas domineeriva individualismi kõrval ka ühistegevust ja edendaksid kogukonnaelu. Belgradis ja ka mujal Serbias taastati sovietiaegsed mahajäetud laste mänguväljakud Euroopa standardeid ja jätkusuutlikkust silmas pidades. Sloveenias, Ljubljanas, püüti tüüpilise magalarajooni autoparklatest luua paik ühistegevusteks, mis oli küll väga fun protsess, aga mis hetkel jäi paraku ühekordseks ürituseks.

Helsingi esindaja Aalto Ülikoolist esitles võimalusi, kuidas mõtestada lahti inimsõbralikku ülikoolilinnakut ja akadeemilist keskkonda. Milanos viidi kolmes erineva ilmega linnajaos läbi n-ö eksperimentaalsed linnalaborid, kus üliõpilaste kaasabil loodi interaktiivseid installatsioone, mis on seal maamärgina tänaseni alles. Brüsselis võttis projekt lausa suurema festivali mõõtmed (Citizens Light Festival), mis pärast interdistsiplinaarseid konverentse ja töötubasid leidis oma väljundi linnatänavatel. Tegevuse käigus innustati linnaelanikke rohkem avalikku ruumi kasutama ja püüti välja selgitada linnaelanike vajadused ja nägemused inimsõbralikust linnast. Näiteks loodi Brüsselis muuhulgas ka sotsiaalne linnaaed ja kasvuhoone, mis tänaseni vabatahtlike linnaelanike toel tegutseb.

Kui teiste Euroopa linnade projektid keskendusid lahenduste loomisele, mis soodustaksid linnaelanike ühistegevusi ja kogukonnaelu, siis kohalik Tallinna duo, Ken Ruut ja Jan Graps, pakkus välja võimaluse linna rahvamassist ja- saginast end korraks välja lülitada. Projekti käigus valmis lõpp-produktina lõõgastuskapsel HÄLO, mis võimaldab kiire elutempoga linnasuminas korraks aeg maha võtta ja oma energiavarud taastada. Kapsel, mis on hetkel valminud vaid prototüübina, on mõeldud rahvarohketesse kohtadesse linnaruumis, kui ka suuremate ostukeskuste ja büroohoonete aatriumidesse. Kapsli audiovisuaalne lahendus võimaldab lasta end rahustada (või vastavalt soovile ka ergutada) hüpnotiseerivate kujutiste kui ka ühe eesti helilooja poolt spetsiaalselt kapsli jaoks komponeeritud muusikapalade näol.

Paljudest projektidest joonistus välja see, et innovaatiliste lahenduste leidmiseks toodi kokku inimesed ja spetsialistid väga erinevatelt eri- ja elualadelt, kes tavaliselt koostööd ei tee. Tore oli ka näha, et enamikesse projektidesse olid kaasatud ka õpilased ja üliõpilased ning isegi lapsed – on nemad ju uue põlvkonnana tulevased linna näo kujundajad.

Kui konverentsi ettekannetest jäid kõlama kohati murelikud ja pigem pessimistlikud meeleolud, siis lõpus toimunud paneelvestlusest jäi õhku rippuma siiski optimistlik noot, et kõik on võimalik juhul kui püüame ja panustame parema elukeskkonna loomisesse kollektiivselt, sest vaatamata kõigele tahab elu ju siiski elamist.