Neljapäeval, 21. septembril esineb Tallinnas Vabal Laval toimuval Euroopa arhitektuuripoliitikate konverentsil peakõnelejana nimekas Itaalia arhitekt Massimiliano Fuksas, kes juhatab 1985. aastast koos abikaasa Doriana Mondrelliga omanimelist arhitektuuribürood Studio Fuksas. Intervjuus Kultuuriministeeriumi infokirjale mõtiskleb arhitekt ja visionäär tänapäeva urbanistliku elukeskkonna planeerimise väljakutsete, oma edukuse võtme ning loominguliste sihtide üle.

Doriana Mondrelli ja Massimiliano Fuksas. Foto: ĖGianmarco Chieregato

Massimiliano Fuksase portfoolio eriilmelise ja ikoonilise loomingu hulka kuulub linnaehituslikke projekte, muuseume ja konverentsikeskusi mitmel pool maailmas. Muuhulgas ka Shenzheni rahvusvahelise Bao lennujaama 3. terminal, mida peetakse parameetrilise arhitektuuri üheks oluliseks näiteks. 40-aastase ajalooga ning mitmete auhindadega pärjatud arhitektuuribüroo rahvusvaheline edulugu on näide loomemajanduse toimimisest arhitektuuri valdkonnas.

Kus ning millal alustasite oma arhitektikarjääri? Millist nõu annate sirguvale arhitektide ja disainerite põlvkonnale?
Minu varajane unistus oli saada luuletajaks. Hiljem see ambitsioon kujunes sooviks saada loovisikuks. Ülikoolis ma mõistsin, et arhitektuur on lihtsaim kunsti ja kultuuri tõlgendus. Minu esimene võimalus hoonet rajada saabus juhuse läbi. 26-aastasena kohtasin tänaval ühte noort Itaalia linnapead, kes rääkis mulle spordihoonest, mida ta oma maakonda Sassocorvaros oli planeerimas. See oli minu esimene projekt. Teine võtmetähtsusega hetk minu karjääris saabus 1981. a, mil Prantsuse ajakirja Architecture d’Aujourd’hui toimetusele jäid silma fotod minu töödest ning peatoimetaja Patrice Goulet helistas mulle seoses ühe ettevalmistamisel oleva näitusega Pariisis. See osutus minu elu võimaluseks, sest toonasel president Miterrandil oli plaan prantsuse arhitektuurile uus hingamine anda. Mind kutsuti näitusel osalema, mille kuraatoriks oli Jean Nouvel. Teiste seas eksponeeriti näitusel Rem Koolhaasi ja Toyo Ito töid. See osutus suurepäraseks võimaluseks, millest sündisid omakorda uued võimalused: kohtumised, näitused ja konverentsid. Seejärel võitsin ma Nantes’i meedia raamatukogu arhitektuurivõistluse ja see tõi mulle head õnne edaspidiseks.

Et olla arhitekt, on minumeelest olulised kolm baasomadust. Kõigepealt, kõige olulisem – on omada ideid. Teiseks, peab olema võimeline neid ideid kaitsma sellisel põikpäisel ja tahtejõulisel moel, et nad kaotavad oma algupärasest kujust nii vähe kui võimalik. Kolmandaks, peab omama võimet oma ideid kommunikeerida ja levitada. Üldine soovitus noortele arhitektidele on eelkõige olla veendunud oma ideedes, sest kui seda ei olda, siis ei suudeta ka teisi neis veenda.

Tänapäeva globaalne elanikkond asub enamjaolt linnades. Mis on kaasaegse urbanistliku avaliku ruumi kavandamise väljakutsed, millega Teie olete kokku puutunud oma töös?
Jätkusuutlikkus on meie planeedi tuleviku tagamise keskne tugisammas. Ma arvan, et just see on innovatiivne mõtteviis, mis toetab tervisesõbralike ja produktiivsete elu-, töö ja õpikeskkondade kujundamist. Kui ma töötan projektiga, mõtlen kõikidele neile aspektidele. Ma püüan taasluua osa loodusest, otsin veega seotud lahendusi energia talletamiseks. Ilmselgelt ei piisa rohealade säilitamisest ja öko-majadest jätkusuutliku linna arendamiseks, aga me saame parandada oma linnade ja avaliku ruumi jätkusuutlikkust, keskendudes mobiilsusele ja keskkondlikele, poliitilistele, sotsiaalsetele, intellektuaalsetele ja majanduslikele aspektidele, luues geograafiat, mis ühendab majanduse, maastiku ja inimesed. Entusiasm, kirg ja tahtejõud – see on vaimsus, mis valdab kõiki minu töid ja on võtmetähtsusega tõhusate demokraatlike avalike ruumide defineerimisel.

Ulatusliku linnaruumiprojekti kavandamisel võtan ma kõigepealt arvesse kahte printsiipi: ümbruskonna analüüs ja geograafia kui territooriumi, majanduse ja inimeste ühendaja. Ainus viis alustada on olemasoleva olukorra analüüs. Sellest spontaansusest lähtuvalt, tänu millele linnakeskkond on sündinud, ilmutades vajadusi, maitseid, suhtumisi, sotsiaalseid võrgustikke ja tihtipeale säilitades traditsioonid ja harjumusliku.

Teie juhtimisel valmis Veneetsia biennaali VII rahvusvahelise arhitektuuri näitus – „Less Aesthetics, More Ethics“ („Vähem esteetikat, rohkem eetikat”), mis keskendus teadusliku uurimise teemale. Esteetika on väga subjektiivne. Eetika, teisalt, on objektiivsem. Mis on teaduslik uurimine arhitektuuris ja kuidas see sünnib?
Tänapäeval peavad arhitektid andma ühiskonnale midagi enamat kui funktsioonide lahendusi nagu ka midagi enamat kui esteetilist naudingut. Kõige olulisem, mida arhitektid peavad tegema, olles garanteerinud funktsioonid, on anda emotsioone. Ma usun, et arhitektil lasub ülesanne olla oma ühiskonnas aktiivne ja kriitiline. Kui arhitekt ei kanna enam aktiivset ja kriitilist rolli, siis tähendab, et ta on muutunud süsteemi osaks ja sel hetkel tal pole enam midagi öelda. Meie ajajärk koosneb tuhandest vastuoksustest. Arhitektina olen ma huvitatud nendega suhtestumisest, mõistmaks, mis on inimeste vajadused, loomaks ahritektuurilisi lahendusi.

Uurimustöö ei ole arhitektuuris iseenesest keeruline. Kui armastad inimesi ning maastikku, siis loomulikult sa uurid ja eksperimenteerid. Peab mõistma erinevaid inimesi ja nende vajadusi, erinevaid ajaloo osi ning peab mõistma, kust kaudu liiklus käib, kustkaudu inimesed liiguvad, kuidas muutub valgus jne. Kõik, väikestest lugudest kuni suure ajalookäsitluseni – ma alustan alati looduse jälgimisest. Iga element võib olla sobilik inspiratsiooniallikas: suurepärane koit, veealune maailm, üle taeva liikuvad pilved ning purskavad vulkaanid. Eesmärk on leida asja hing. Iga projekt on alati erinev eelnevast, sest protsess on pidev eksperimenteerimise rada. Nagu Picasso ütles: „Ta ei otsinud, ta leidis”. Nii ka mina püüan alati leida. Eksperimenteerimine konstrueerimise faasis ja ehitusplatsil on põhjapanev, eriti arvestades materjali valikut. Ehitusplats on minu töö osa, mida ma väga armastan, kus ma tunnen end hästi ja mis mind inspireerib.

Mis on Teie büroo rahvusvahelise edu pant?
Meie büroo on alati „tegutsemise” paik. Kui me Dorianaga töötame, tunneme end alati hästi. Tunnetame energiat, mis tekib kui 80 inimest töötavad üheskoos Roomas, lisaks 60 inimest, kes asuvad Pariisis Prantsusmaal ja Shenzhenis Hiinas. Loomulikult on teatud hierarhia vältimatu, kuid üks stiimul toimib kõigi jaoks. Me usume elus kõige raskema tee valimisse: mitte mõelda minevikule, välja arvatud selleks, et sellest õppida ning see siis unustada. Me ei saa elada mineviku taaga all. Õige on mõelda – ja seejuures ülemõtlemata – käesolevale hetkele, dünaamiliselt, koondades kõik energiad tulevikule. Meie idee arhitektuurist lähtub visioonist, mis on oma olemuselt palju rohkem kreatiivne kui tehniline või kutsumuslik. See on loomise ja ehitamise vahe.

Mida tähendab edu arhitektuuris äriliselt nii arhitektidele kui ka meie elukeskkonna mõttes?
Antud valdkonnas me vajame palju enam emotsiooni kui varem, sest see on tee meie tarbimisele keskendunud süsteemist välja. Tegemist pole ideoloogia või poliitikaga. See lihtsalt tähendab, et tarbimise kaudu me ei saavuta midagi, ainult loome rohkem probleeme. Me ostame rohkem, joome rohkem, sööme rohkem. Rohkem on koguselises mõttes probleem. Meie eelistame kvaliteeti. Arhitektuur on ruumi kvaliteet.

Kuhu edasi? Missugust projekti sooviksite teostada homme? Mis oleks (või on olnud) Teie unistuste projekt?
Minu tähelepanu fookuses on alati olnud inimene. Ma sooviksin projekteerida terve linna. Linna, kus on väga vähe autosid. Kus inimesed saaksid kohtuda. Seekaudu, et paneme miljonid inimesed koos elama, saab demokraatiast kõige olulisem asi, mida arhitektuur peab käsitlema. Minu unistus on, et igaüks oleks motiveeritud, kirglik ja hingestatud kohas, mida võiksime nimetada globaalseks rahu külaks.

Loe arhitektuuripoliitikate konverentsi kohta lisa Kultuuriministeeriumi kodulehelt.

Intervjuu ilmus esialgselt Kultuuriministeeriumi infokirjas 30.08.2017.