Välismaal laialt levinud väljend „bedroom DJs” on internetiajastul uue tähenduse saanud, sest kogu magamistuba on kolinud kas Mixcloudi või SoundCloudi ja eksisteerib nii kõikidele kuulamiseks-kommenteerimiseks avatuna. Alates 2000ndatest tugevalt muusikalainel kulgev Vedru on üks nendest, kes ikka ja jälle oma semusid mõne muusikalise kompotiga üllatab. Ju on see heaks energiaallikaks tema muidu vastutusrohkele tööle riigi heaks. Viimasel ajal käib Vedru ka magamistoast väljas.
DJ-debüüt: Tõenäoliselt kuskil aastal 2001–2002 kohvik Wimbledoni peosarja My Urban Soul raames. Nagu tavaks, siis tahtmist oli oskustest rohkem, aga mightybooshilikult öeldes: „The vibe is big, the room is small.”
Muusikas oluline: Seletamatu „see”, mis sind haarab ja mida kuulates aimad kohe, et loos on „miskit”. Mingi isikliku eelistuse kiiks, mis õigetele nuppudele vajutab ning sinu taustsüsteemi ja ootustega haakub ehk on kaugelt tuttav, aga samas üllatab ja on ootamatult rabe. Stiil polegi oluline. Korralikust bassikäigust ei saa kunagi mööda, see peab töötama ‒ küllap on trummide kõrval tegu mingi ürgse evolutsioonilise teemaga.
Muusikas ebaoluline: Ülemõtlemine, liigne lihvitus, žanrid.
Mida mängin: Sedasama, mida pean oluliseks, ja lugusid, mis ajavad vedru välja. Minu maitset on juhtinud erinevate linnade koolkonnad ‒ Detroit, Chicago, New Jersey ja London. Carl Craig, Ron Trent, Kerri Chandler, 4hero, Metalheadz. Nende nimede kõrvale on tulnud aja jooksul uusi juurde, aga alateadlikult mõjutavad nad, mida ma mängin ja mis mulle meeldib. Rohkelt vanemapoolset haussi segatuna kokku kaasaegsete tegijatega. Näpuotsaga teknomaiku juurde, et vürtsi oleks.
Mida ei mängi: Mängimata jääb see, mis ei vääri mängimist ega plaadikogus omamist.
Eredamad mängumälestused: Need hetked, mil kõik paika loksub ‒ muusika ja publik võnguvad täiesti samadel sagedustel ning toimub vastastikune energiavahetus mingil muul tasandil kui katsutavas maailmas. Alati jäävad meelde momendid, mil saad kohalike tegijate lugusid mängida ning küsijatele uhkusega vastata, et tegu on eesti skeene pommiga.
Tehnilist: Vinüülidega tekib suurem tundeline ja mäluline side, aga kuna plaadikogu füüsilise mahutamisega tekib õrnu pingeid eraellu, siis pole ka digitaalmaailm võõras. Lõppeks on ikkagi oluline, kuidas kõike kokku sobitada. Meedium on teisejärguline.
Nõuanne: Kui enne set’i kerget elutervet ärevust või värinat sees pole, siis lõpeta ära, sest surin paneb pingutama. Puldi kütmine punasesse ei tee midagi paremaks. Kuula vahepeal oma plaatide B-pooli üle ‒ sealt võib leida pomme, millest kunagi üle vaatasid. Jää endale kindlaks ja aja oma asja.
Viis klassikut:
Paper Maché „Tranced Awakening (Boxed Mix)”
Konfusion Kidzz „On My Mind”
Incognito „Out of the Storm (C’s Planet E Special Mix)”
Mood II Swing Presents Ulterior Motives „Hump Night”
Instrum „Wine (Club Vocal Wine Mix)”
Viis hetkekummitajat:
Samuel „Numberuma”
Moodymann „No”
Pender Street Steppers „M Flight”
T-Polar „Crossroads (Ajukaja & Andrevski Remix)”
Neuronphase „Dissappointed”
Lõppsõna: Kõik uus on unustatud vana. Tehke selgeks, kust tullakse, ning unustage see ära, et liikuda tundmatusse ja põnevasse tulevikku.
