„Muumioru lugudest” inspireeritud folgiplaat kõlab köitvalt, kas pole? Rõõmustatagu, sest pärimusviiulit elik inglispäraselt fiddle’it mängvad Maria Mänd ja Juuli Kõrre on seadnud oma esikalbumile kokku just säänse kombinatsiooni!
★★★★☆
Üldpilti vaadates paistab esiotsa silma, et plaat on selgelt rohkem oma autorite kui traditsiooni nägu – võtke heaks või pange pahaks. Õigupoolest näikse arhiivilintidelt välja pikitud ja meistritelt õpitud pärimuspalade valik oma intrigeerivuselt duo autoriloomingu kõrval veidi kahvatavat, lisades aga samas plaadi pigem tumedavõitu minoorsele värvingule vahelduseks helgemaid toone. Erandina eelkõneldule paistab silma Ülem-Suetuki küla naistelt kogutud laul „Mina ükskord”, mis oma ajatu tunnetuse ja sisumotiividega kuulub kahtlemata albumi pärlite hulka. Võib ühtlasi (taas) rõõmustada, et Siberi setode kultuuripärand meil üha tuntumaks saab (vt nt Tintura, kuhu kuulub Karoliina Kreintaal, üks duo mentoritest).
Laulu plaadil rohkem polegi (võiks!), hääli on aga see-eest rakendet teisiti. Näiteks saadab minimalistlikku „Ringsut” õrn ümin, mis kõlab koos pehmeloomulise pizzicato’ga kütkestavamalt ükskõik millistest sõnadest. Olgu kiidusõnade kinnituseks tõik, et sattusin lugu esimest korda kuulma 2020. aasta katkukevadel Pihlap.uude peetud toredast karantiiniraadiost ja pole tast siiani lahti saanud. Loo õnnestumus on seda sümboolsem, et Ruhnu viiulilaagreid on Mann ja Juula pidanud oma muusikutee üheks pöördepunktiks. Analoogselt, ehkki veidi kargema hingusega helilaadis, möödub ka „Polaaröö”.
Teised viiulil kõlavad omalood on reeglina hoogsamad („Suitsukala”). Ka tiitellugu „Pleektatsu” algab hiiliva imposantse salapäraga, pöörates seejärel dramaatilisemaks. Ehkki eriti pärimusmuusika valla muusikuid varitseb ajuti oht jätta isikupärane helikeel kätte leidmata, on Manni & Juula debüütplaat valdavalt õnnestunult eristuv ja meeldejääv.
