Laulja, multiinstrumentalist ja produtsent ei sihi oma loominguga universaalset täiuslikkust, vaid jätab ruumi ka igapäevaelu juhuslikele sekkumistele ja leiutab uusi viise, kuidas läheneda muusikakuulamisele.

Veel eelmisel aastal, kui ilmus Maris Pihlapi esimene EP „What Have You Become?”, kirjeldas Pihlap end kui džässinohikut folkmuusikute keskel, reivijat linnas täis džässiklubisid ja vana viiuldajat, kes on eksinud homsesse. Kui küsida Mariselt praegu toona antud vastuste kohta, reageerib ta muigega nii mõnelegi asjale. Poolteist aastat hiljem on ta saanud valmis uue plaadi „The Search for Life Within”, kus suurekssaamise pained on asendunud rahu ja kasvamisega nii muusiku, produtsendi kui ka inimesena. 

Enne Maris Pihlapiga intervjuuks kohtumist toimub HALLis tema uue plaadi „The Search for Life Within” esitluskontsert. Võiks isegi öelda, et taevas sepistatud paaripanek, kui kuulen Pihlapi kummituslikult kriipivat, kuid samal ajal oma sumedasse haardesse mässivat loomingut, mis põimib elektroonikat, džässi ja folki, voolamas laiali mööda pimedat saali, nagu see oleks cool elektrooniline loits. Tunni jooksul projitseerib Maris oma siseilma kõigi kõrvadesse ja poetab kontserdi lõpupoole ka sõnad „olge minuga hellad”, et juhatada sisse lugu „Untie Me”. Mõni päev hiljem, olles teel Marise Koplis asuvasse stuudiosse, kummitab see lausejupp mind endiselt. Pisut nagu konks, mille laulja on sulle justkui kogemata visanud, kuid, nagu hiljem selgub, oli see hoopis väga marispihlaplik käik abiks tema helimaailmas orienteerumisel.

„Kui ma teen enda jaoks täiusliku loo, siis ega see ei ole ju teiste jaoks kuidagi universaalselt täiuslik.”

Tükikesi siit ja sealt

Kuigi Marise põhiinstrumendiks on viiul, jooksevad tema sõrmede all mugavalt ka mitmed elektroonilised instrumendid: luuperid, sämplerid, süntesaatorid jne. Lisaks ta kirjutab ja produtseerib ise lugusid. Marise teekond artistina sai alguse pärimusmuusikast, mida ta nimetab väga sõbralikuks keskkonnaks, kust oli turvaline alustada. Ajapikku tekkis aga vajadus oma haaret laiendada ja panna senisesse pinnasesse kasvama midagi uut. Lisaks mängis oma rolli see, et Eesti pärimusmuusika nišš on üsna väike, Maris otsis aga rohkem seltskonda, konkurentsi ja eeskujusid, kellelt õppida, sest, nagu ta ise ütleb, kui oled juba ilma pingutamata kooli parim viiuldaja, pole see enam eriti inspireeriv. Ta lisab, et tema teekond pole olnud kindlasti ühest žanrist teise liikumine, vaid pigem laienemine, igalt poolt väikeste tükikeste noppimine. Nii ongi tema muusikavaramus lisaks soolotöödele ka näiteks džässhopibändi Pihlap.uud, mis on keskendunud noorte eesti luuletajate tekstidele, vedamine ning koostööd Sammalhabeme, Nagy Bögö ja EiKiga, toimugu need siis laulja, remiksija või nõuandja rollis. Oma esimesed tuleristsed helitehnika ja miksimise vallas sai Maris Viljandi kultuuriakadeemias õppides ja ta on siiamaani väga tänulik sealsetele õpetajatele, kellest nii mõnestki on saanud talle väga hea nõuandja. Nüüd on Maris jõudnud nii kaugele, et ta on asunud ka ise produtseerimistunde andma. Kuu aega tagasi tegi ta üleskutse ja nüüd käib tema juures produtseerimist õppimas paar noort tüdrukut. „Mulle tundub, et see on vajalik roll, mida täita, eriti proovides teha seda naisena. Ma ei ole treener, kes hullult push’iks, vaid tahan luua turvalise keskkonna, kuhu julgevad tulla katsetama ka need inimesed, kes ütleksid esimese asjana, et „ah, mis nüüd mina”, „ma ei julge” või „mis siis, kui ma olen keskpärane?”,” selgitab Maris.

Täiuslikkust ei otsi

Marise enda looming sünnib ja saab lihvi Kaevuri tänava majas, kus tegutsevad mitmed teisedki muusikud ja kunstnikud. Tema on end sisse seadnud Maarja Nuudi stuudios, kuhu kostuvad aeg-ajalt mööda seerivate trammide helid, mis on leidnud koos häälevärinate ja inimeste sissekõndimisega salvestuse ajal koha ka uuel plaadil. Lõpmatuseni lihvitud tulemust Maris ei otsi. Tema arvates kõnetavadki kõiki erinevad asjad. Toetudes oma kogemusele muusikakuulajana, arvab Maris, et see, missugused kogu maailma lugudest meie lemmikuteks kujunevad, on ikkagi päris juhuslik ja oleneb näiteks sellest, mis vanuses me neid kuuleme, mis kogemused või tuju meil on, kui satume neid esimest korda kuulma. „Igaühel tekivadki lihtsalt oma seosed. Need ei ole põhimõtteliselt kunagi seotud sellega, kui tehniliselt täiuslik on mingi lugu. Pigem on muusika meie jaoks mingite emotsioonide kandja ja see on ilmselt kõige suurem nauding, mida üks teos saab pakkuda. Kui ma teen enda jaoks täiusliku loo, siis ega see ei ole ju teiste jaoks kuidagi universaalselt täiuslik.” Kuna Maris on maininud mitmel korral teksti olulisust oma muusikas, selgitab ta, et mõned asjad ongi vaja lihtsalt teraapia mõttes endast välja kirjutada ja suur osa sellest ei pruugi kunagi isegi avalikkuse ette jõuda. Samas lähtub ta enamasti sellest, mis on tema elus parasjagu aktuaalne, mis on vaja südamelt ära öelda, mida tahaks teistele meelde tuletada või teada anda.

Eriti inspireerib Marist Brasiilia ja Aafrika rütmimaailm ja see, kuidas seal tajutakse rütme hoopis teistmoodi

Universaalsust leiab Marise puhul tema maailmamuusika sähvatustest. Eelmise EP biitidest tuvastab teravam kõrv näiteks Tansaania arhiivisalvestised, mis pärinevad Rapla kaltsukast soetatud vinüülidelt. Maris sõnabki, et ta annab endast parima, et olla ühenduses sämplitega, mida ta kasutab, ja muusikaga, millest ta inspiratsiooni saab, ning läheneda neile austusega ja teadlikult. Eriti inspireerib Marist Brasiilia ja Aafrika rütmimaailm ja see, kuidas seal tajutakse rütme hoopis teistmoodi: „Selles on mingi rituaalsus või kordus, mida muidu igapäevases popmuusikas nii palju ei kasutata. On tavaline, et peab olema A-osa, B-osa ja bridge, et oleks kogu aeg midagi uut. Aga maailmamuusikast olen saanud julguse, et vahepeal võibki lugu olla lihtsalt üks loop; et ongi kogu aeg A-osa.”

Kuidas juhtida kuulajat

Maris seljatas viimase pooleteise aasta jooksul, kui valmis „The Search for Life Within”, teda närinud ärevuse, niisiis on mingi osa sellest võitlusest ja viimase paari aasta kollektiivsest ängist leidnud oma koha ka plaadil. „Võib-olla me lihtsalt julgeme sellest rohkem rääkida, aga ma arvan, et ärevust ongi reaalselt rohkem.” Maris meenutab plaadi üht esimest kujunduskoosolekut, mis jäigi ära, kuna teda tabas paanikahoog. „Ma tahtsin hakata plaati tegema, aga tuli hoopis selline asi. Ei saa enda peale pahane ka olla, sest see lihtsalt on niimoodi. Keegi ei ole ise endale ärevust kutsunud.”

„Me ei pea sellega leppima, et meil on halb. Näiteks ärevuse puhul võid abi küsida ja soovida sellest terveks saada. See ei ole mingi utoopiline asi.”

Kui veel eelmisel EPl käsitles Maris ühe teemana seda, kuidas ta on märganud, et inimesed ei taha eriti negatiivsetest teemadest rääkida, siis nüüd tundub, et näeme üha rohkem seda teist, negatiivset äärmust ja selle normaliseerimist, kuid ta lisab: „Väga hea, et me nendest asjadest räägime, sest keegi ei peaks tundma, et ta on isoleeritud ja maailmas oma murega üksi, aga sealjuures on oluline meeles pidada, et me ei pea sellega leppima, et meil on halb. Näiteks ärevuse puhul võid abi küsida ja soovida sellest terveks saada. See ei ole mingi utoopiline asi, väga paljud inimesed on seda teinud, aga praeguses arutelus võib isegi ära ununeda, et see on üldse võimalik.” Maris ise on saanud abi eri teraapiavormidest ja lihtsatest igapäevarutiinidest, olgu nendeks siis kas või hommikune teejoomine või mediteerimine. Temale omaselt ei piirdu ta isiklik kogemus vaid sellega. Nähes, kuidas need rituaalid töötavad, on temas tekkinud paralleele, seoseid ja uudishimu, kuidas tekitada samu efekte muusikaga. Siit jõuamegi tagasi algusesse, Marise sõnadeni „olge minuga hellad”. „Me teame, et teosed võivad käivitada ja kutsuda esile eri emotsioone. Aga kas saab veel midagi teha? Kas see muudab midagi, kui ütled enne publikule, et nad peavad midagi tegema, et nad ei pea midagi tegema või et kuidas ma ise suhtun mingisse loosse? Ma ei kasutanud seda fraasi mitte selleks, et ma kardan midagi, vaid et juhtida tähelepanu sellele, kui habras võib mingi lugu olla, kui kuulata seda suunatud pilguga või avastada sealt midagi muud,” tunnistab Maris lõpetuseks.

Lahkun stuudiost ja kohtun trepil Marise juurde tundi saabuva produktsiooniõpilasega. Järgmine, kellega oma muusikaloitsude saladusi jagada.

Adele-Kristelle Lehtorg on vabakutseline fotograaf ja produtsent, keda võib näha vabal ajal vanadest skate ja fashion magazine’idest inspiratsiooni otsimas ning sürreaalseid ideid kokku panemas.