Homme, 11. septembril ilmub plaadifirma Õunaviks alt Maarja Nuudi ja Hendrik Kaljujärve (ehk Ruumi) teine ühine kauamängiv „World Inverted”, mida on Müürilehe vahendusel võimalik kuulata juba täna. Lisaks uurisime Maarjalt ja Hendrikult, kuidas see plaat sündis.

Maarja Nuut & Ruum. Foto: Virge Viertek

Olete „World Invertedi” kohta öelnud, et tegemist pole konkreetselt kontseptalbumiga, kuid see kannab endas mõtet „selline see maailm ongi”, „iga maailma sees on pahupidi pööratud maailm”. Mis olid need tunded maailma ja siin toimuva suhtes, mida te plaati tehes kandsite?

Hendrik Kaljujärv: Kontseptalbum pole ta selles mõttes, et üks pala täiendaks eelmist või midagi sellist. Iga pala plaadilt saab käsitleda lõplikuna. See ei tähenda, et ei tohiks mõtteid mõlgutada neid kuulates, kas eraldi või koos.

Paraku on selliselt, et me peame selle plaadi kohta midagi ütlema, aga seda tehes ütleme tegelikult rohkem midagi eneste kohta kui selle muusika kohta. Seetõttu ongi muusikast rääkimine alati pisut ebamugav.

Aga nüüd need tunded maailma ja toimiva korra suhtes – need olid sellised humoorikad.

Maarja Nuut: Pigem tundeinimesena polegi nii lihtne meenutada, et mida täpselt ma siis aasta tagasi endaga kandsin. Võib-olla kannan seda siiani. Aga plaati tehes, tundub mulle, et jätsime kõrvale ühiskonnas toimuva igapäeva elu-olu ja pigem mängisime helgemate võimalikkustega.

Albumi nimiloo „World Inverted” sõnad pärinevad luuletaja Elizabeth Bishopi värsist „Insomnia”, mis käsitleb originaalis erinevaid teemasid, alustades üksildusest, vastamata armastusest ning põgenemisest teistsugusesse maailma kui see, milles me praegu elame. Kumb teist selle luuletuse leidis ning mis teid selle puhul kõnetas? Kas see osutus plaadi oluliseks nurgakiviks juba alguses või hiljem?

H.K.: Luuletuse leidis Maarja. See oli üks viimaseid lugusid, mis me plaadile tegime. Kuid ma ei ütleks, et ta kajastab seda momentumit rohkem kui teised lood.

M.N.: Olin sattunud selle luuletuse peale juba jupp aega enne kui plaadimaterjali looma hakkasime. Lugesin möödunud suvel palju ingliskeelset luulet ja noppisin märkmikusse välja need, mis mingil põhjusel puudutasid. Juba siis olin üles kirjutanud vaid selle ühe salmi ja mõneti omandab ta seetõttu justkui uue tähenduse, kas see on ehk teksti remiks? Aga eks seal ole sellist unenäolisust, sürreaalsust ja sedasama pahupidi pööratud maailma, mis mind alati on tõmmanud.

Antud plaadil ei kasuta te enam pärimuslikke tekste ega viise. Miks otsustasite seekord nii ning kas see muutis plaadi valmimise ka kuidagi kergemaks või raskemaks?

H.K.: Sest miks mitte? Meie tegevust ei saa ega tohi vaadelda kui pärimusmuusika ansamblit.
Plaadi valmimisega seonduvad raskused tulenevad kindlasti kuskilt mujalt.

M.N.: Mulle tundub käesolev plaat võrreldes eelmisega mängulisem ja ehk ka helgem, loomeprotsess tervikuna oli selles mõttes spontaansem, et paljutki sai alguse ühistest jämmidest stuudios ja sealjuures jõudsime ka lõpliku vormistuseni üsna kiiresti ning loomulikult.

Müürilehe septembrinumbris kirjutab Kaspar Viilup teie plaadi arvustuses: „Maarja Nuudi puhul pole kahtlustki, et lisaks folkmuusikale, mis on tema kõige otsesem taust, on ta väga hästi kursis ka popi, moodsa klassika ja tantsumuusika kõige värskemate trendidega.” Millised teie muusikakuulamisharjumised on? Mil määral mängib erineva muusika kuulamine teie arvates rolli hea muusika loomises?

H.K.: Lisaks muusika tegemisele ja kuulamisele meeldib mulle veel näiteks mängida ja vaadata jalgpalli, huvitun kosmosest. Mulle meeldib Vikerraadio ja Martti Kalda saated. Vaatan suure entusiasmiga filme nii möödunud aegadest kui tänasest päevast. Vahel loen luulet ja mõne romaani. Kuulan samasuguse kiindumusega Morton Feldmani kui Playboi Cartit. Võib juhtuda küll, et see mingil määral kujundab ka seda muusikat, mida ise teen.

M.N.: Loen Hendriku vastusest Playboi Carti, aga panen YouTube’ist käima Blood Orange’i. Ja tuleb ka kohe meelde, kuidas pandeemia-eelsel Flow festivalil esinesime. Järgmisel hommikul hotelli bufee järjekorras seistes adun, et minu ees valib taldrikule puuvilju Blood Orange ehk Devonte Hynes ja mind tabab kerge fännipalavik. Olen just vastu võtnud otsuse, et naasen koju ja ei jää veel üheks päevaks Helsingisse, et tema kontserti kuulata-vaadata. Ja siis ta istub mu kõrvallauda ja sööb neid puuvilju oma khuulide bändikaaslastega… ja ma ei lähegi ütlema, et kuule, lahe muss, I like you. Küsimuse juurde naastes, ma ei tea, mil määral mängib erineva muusika kuulamine rolli hea muusika loomises. Olen ka kuulnud väga erilist muusikat esitatuna inimeste poolt, kes pole oma elus suurt üldse mingit erinevat muusikat kuulanud… küll aga võib-olla lihtsalt kuulanud.

Olete siin plaadil rõhutanud muu hulgas ka pisiasjade ilu. Mis on teie jaoks mõned viimase aja pisiasjad või helid, mille võlu te enda jaoks avastanud olete?

H.K.: Praegu olen süvenenud erinevatesse resonaatoritesse. Resonaator kui modulatsioon ja heliallikas. Jätkuvalt on uurimise all spektraalmuusika ja häälestumise ning erinevate skaalade maailm. Lihtsalt öelduna sagedused ja nende vahekord. Seal on igasuguseid pisiasju, mis pidevalt juhtme kokku jooksutavad.

M.N.: Ja palju ilu! Muusikat teha ongi minu jaoks suuresti resonantsidega tegelemine. Aga muidu üldisemalt, alates kevadest olen palju armastust ja aega panustatud oma vanaema talukohas ümbritseva keskkonna jälgimisele. Uskumatult palju rõõmu on ka toonud sirgunud peedid, porgandid, koriander ja muud tüübid.

Oli teil albumi valmimise ajal ka mingeid suuri üllatusi, mis panid teid mõtlema, „kuidas ma nüüd sellise asja peale tulin?” Või midagi, mis te oma kaasartisti puhul avastasite?

H.K.: See on suurepärane, et te sellise küsimuse peale tulite. See on sageli minul muusikat tegema hakates pealisülesanne – ennast üllatada. Kaugeltki alati see ei õnnestu ja ei peagi õnnestuma. Aga kuskilt peab ju pihta hakkama.

M.N.: Mhmhm.

Kui palju on teie muusikas kohta väikestele erroritele, mis muusikale iseloomu annavad?

H.K.: Ma nimetaks errorit lausa üheks helisünteesimise meetodiks. Kindel viis läheneda oma vahenditele selliselt, et sul puuduks kontroll, mida või kuidas nad teevad. Igasuguseid uskumatuid asju võib niimoodi sündida.

M.N.: Jah. Ja mul on hea meel, et värskele plaadile on püütud päris palju n-ö erroreid – stuudiojämmid, mille salvestusi tagasi kuulasime, sisaldasid tihtipeale mingeid momente, mille puhul intuitiivselt tundsime, et siin on midagi… ja üsna kohe oli ka selge, et see miski sisaldab erroreid ja ei saa tulla n-ö õigete stuudiomikrofonide ees taasesitamisele. Ja nii saigi hoopis nende ümber see ülejäänu ehitatud.

Mis tunded teid albumi ilmumise eel valdavad?

M.N.: Sissepoole. Ma arvan, et meie tunded annavad endast märku eelkõige loomisel – kui salvestasime plaati ja just nüüd, kui tegeleme sellega, kuidas seda kõike kontserdivormis kuulajateni võiks tuua, veel täpselt ei tea.