Kuhu viivad rongid, jõuab ka Elsbeth Hanna Aarsalu, kes võttis enne jõulupühi ette sõidu Türile.

„Need masinad suudavad kontrollida, kas on päris või ei ole. Kui see helendab, siis on päris, ja kui ei helenda, siis pole.”

„No päris nii nüüd ka pole,” vastas rahuliku ilmega isa oma uudishimulikule pojale, kui too rongipingil istudes ja pangakaarti uurides kiibi olemust lahti mõtestas.

„Kui niimoodi panna püsti, siis läheb keskelt hästi valgeks ja heledaks.”

„Varsti hakkame sõitma.”

Nädalavahetuse leht kirjutas, et Tapal kulmineerus neli kuud ette valmistatud lahinguväemasina CV90 õppus ja eriti keerulised olid rühmaülemale jaheda ilmaga kinni jäämine ja roomiku remont. Ja kahjuks pole tema sõnul Eestis veel õiget kohta leitud, kus saaks CV90 laskeulatust täies mahus proovida. Rong naksus, inimesed olid varahommikuselt hajevil, kohv maitses siiani samamoodi, aga millegipärast ei suutnud ma rühmaülemale kaasa tunda. Linnast kaugenedes kõneles maapinda kattev õrn lumi inimestes tärganud jõuluootusest. Oli kolmas advent.

Astusin Türil rongist välja. Juba mitmendat korda panin tähele, et rongijaamast saab teiste seas alguse Vabaduse tänav. Ka ei puudunud Jaama tänav, mille otse vaksali vastas asuv, 17. numbritähist kandev telliskivimaja meenutas väga Tartu nimekaimu kasarmuhooneid, kuhu veel 80ndatel tavalinlane ligi ei pääsenud. Vabaduse tänavat ääristanud väärikad puumajad kordusid sarnase hoolikusega nii Koidula, Lembitu, Kreutzwaldi kui ka Kungla tänavalõigul. Isad jalutasid lapsevankritega sügava Tolli metsa matkateedel, kuusikuäärsete majade korstnad suitsesid vaikselt ja kaugelt kostus pühapäevale vaatamata Lokuta mõisahoonest Tallinna maanteeni viiva Tehnika tänava masinaehitustehase tasast töötamist.

Soov õigeusu kiriku pühamusse siseneda ei läinud täide, värav oli lukus (teatetahvlilt lugesin, et järgmine võimalus on nädala pärast suure püha varajasele jumalateenistusele minna). Vaatlesin Aia tänava pühamut ja see sobib tõepoolest linnaruumi, nii nagu selle vaimulik, isa Boriss on linlaste ja pühamu ehitamise osas valitsenud üksmeelt ajakirjanduses kommenteerinud. Türi on kevadpealinn, majad rohetavad ja ka pühamu on nendes toonides, helekollane ja roheline (värvid sümboliseerivad ka Kolmainsust).

Harmooniline koloriit kirikuuksi aga ei avanud, mistõttu suundusin peaväljakule, tuttava kultuuriteatetahvlini ning jõudsin napi veerandtunnise hilinemisega hoopis luteri kirikusse, kus esines pealinnast Türile sõitnud segakoor. Rahulikes heledates toonides, rohekollaste vitraažide ja tagasihoidliku altariga kirikus olid üle pooled pingiread hõivatud. Türi kirikust suundusin ringiga tehisjärveäärt ja Hariduse tänavat pidi Kultuurikeskuseni, katsusin järjekordseid suletud uksi, kuid ei andnud seekord alla. Küljegaleriis seati üles jaanuaris avatavat eesti kunstnikke koondavat maalinäitust ja nõnda avanes siin võimalus esimene olla. Kirgastusin Vano Allsalu abstraktsioonist, registreerisin teiste tööde seas Jüri Kase kompositsiooni ning sõbralik naine juhatas mu teisele korrusele Estonias teatrikunstnikuna töötava Kristjan Juusu maale vaatama. Kultuurikeskuse ette oli sätitud pühadeauto, millest kostus ka veel keskuse kõrval kõrguva väärika, türilaste endi korjandustega 1924. aastal Tõnis Mihkelsoni projekti järgi valminud koolihooneni õudusfilmi-laadseid jõulumeloodiaid.

„Pannkooke meil pakutakse meega. Või on omletti.”
„Kui sina tahad kiluleiba, siis võta ikkagi see.”
„Üks kiluleib ja üks omlett siis?”

Kadri Tare leti ees seisis abielupaar ja nad võtsid kohvid ka. Ning sobisid Türile väga hästi. Mulle tuli korraga pähe võrdlus: linnake kui üks armas, laiem ja pisut pikem Tolstoi tänav Tartu linnaruumist.

„Piparkooki tahtsite ka?”
„Jah, neli tükki.”
„Glasuuriga, ilma?”
„Võtame ikka glasuuriga.”

Eemal istus üks väga sooja naeratusega vanem härra, kes oli leppinud väikse kannukohviga. Mängis Ring FM ja selle energiline laad tekitas, nii nagu mehaaniline jõulumuusikaautogi, väikelinna talvepärastlõunas võõristust.

„Tšekki ka soovite?”
„Ei, head päeva.”

Kohalike jutuajamisi kuulates („saad sa aru, paadi värv peab jõe toonile vastama,” seletas üks noormees lusikat vastu teetassi koputades oma neiule) meenus mulle, et Türilt viivad pärastlõunal ära vaid kaks, väga pika vahega rongi ning seadsin sammud varahommikul mind teele juhatanud vaksalini. Perroonil ründas märksa rohkem purjus isand ühte perekonda agressiivsete küsimustega: „Miks te vales keeles räägite? Oma maa keelt ei oska ära õppida? Tulevad siia sisserändajad ja õpivad poole aastaga keele ära. Ja mitte keegi pole neid õpetanud.”

Püüdsin monoloogi mõtetest minema hajutada, mõtlesin Türi lõhnadele, õunte, talvehommiku, küttepuude ja pannkookide meeleolule. Ehk ei mõelnud härra südamest halba.

Esilehel: Elsbeth Hanna Aarsalu foto üksikust autologust Türil