See, kui paljud originaalsed, erinäolised, nii tähena tõusvad kui ka superkogenud, eelkõige muidugi konkreetselt tuusad eesti (ja välismaa!) artistid olid nõus möödunud sügisel kuu aja jooksul ehk ahvikiirusel valmistama kavereid ja remikse kümnend tagasi ilmunud albumi paladest, annab tunnistust sellest, et Genka ongi eesti räpi legendaarne põhi-honcho.

★★★★★

2021. aasta alguses näitas ta inimlikkust, kirglikku ühiskondlikkust ja haavatavustki Kosjugini juubelile vihjavalt pealkirjastatud suurepärasel albumil „Oleg” (koos DEW8-ga). Sellest julgustust saanuna paljastab 10 aastat tagasi „võimu, kontrolli, raha ja punani” ehk kriminaalsuse ja misogüüniaga alfatava debüüdi teinud Kosjugin plaadil „X” veidi ka enese substraati, mis koosneb naljakast mariachison’ist, uuemast eesti rahvalaulust ning heast vana kooli räpist. Kõva mees Oleg kannab reisipaunas kaasas viiulit (või mandoliini?) ja on eluaeg tahtnud olla muusik, artist, isegi kunstnik, väga special!

Too kipraskulmuline ja vähese tõsiseltvõetavuse pärast natuke solvunud eesti räpi(mehe) võrdkuju muutub huumori ning kõikide mõeldavate ja mõeldamatute tõlgenduste-tühistuste kaudu nii sümpaatseks ja toredaks, polüfooniliseks ja suureks, et paneb tahes-tahtmata muhelema, kuidas mees, kes selliseid kohtumisi loob, on vist tõesti autoriteet. Mitte et kümnend tagasi poleks Kosjugin olnud naljakas, nüüdne väljanäitus välistab aga kahtlusevarjutagi igasuguse visiseva viha ning vabastab kuulaja rumalusest ja privileegipimedusest. 407 karaati special.