„Tere hommikust, härra Fidelman” („Boker tov adon Fidelman”. 2011, Iisrael). Režissöör Yossi Madmoni, stsenarist Erez Kav-El, operaator Boaz Yehonatan, helilooja Avi Belleli, osades Henry David, Nevo Kimchi, Ruth Burenshtein, Sasson Gabai jt. 102 min.

Yossi Madmoni auhindadega pärjatud „Tere hommikust, härra Fidelman” on kui antropoloogiline sissevaade teemasse „Kes on tänapäeva linnajuut?”. Perekonna rolli fookuses hoides annab linateos ülevaate nii vanemast konservatiivsest põlvkonnast, nende noortest uuendusmeelsetest lastest kui erineva taustaga immigrantidest. Religiooniteema on otsustavalt kõrvale jäetud – nii kõrvale, kui seda Jeruusalemmas üldse jätta saab, sest tänavanurgal kutsutakse ikka ju mehi palverihmu siduma – ja ongi parem, sest mõtlemisainet jätkub selletagi.

Kaader filmist „Tere hommikust, härra Fidelman”

Kaader filmist „Tere hommikust, härra Fidelman”

Peategelase rolli mängib suurepäraselt Sasson Gabai, kes on üks tänapäeva Iisraeli tuntumaid ja nähtumaid filminäitlejaid (härra astub üles nii sel aastal PÖFFil linastuvas Madmoni järgmises täispikas „Koht paradiisis” kui ka Iisraeli filmipäevade raames linastuvas teoses „Aviva, mu arm”). Samas teeb Gabai just selles filmis oma viimaste aastate veenvaima rolli tujuka ja elust väsinud mööblirestauraatorina.

Mis siis õigupoolest toimub? Võib liigse spoiler-alert’ita ära öelda, et Fieldmani kauaaegne partner Malamud sureb ära ja sellest kogu jant peale hakkabki. Järsku on võlad majas, pojaga enam läbi ei saa, üldse tundub kõik kuidagi liimist lahti olevat – maailm ootaks restauraatorilt nagu mingit muutust, reaktsiooni, ajaga kohandumist. Selle asemel vanamees aga muudkui puhastab, kohendab ja lakib mööblit. Kui Malamudi koha võtab üle noor ja andekas Anton, tundub vanamehele ikka, justkui saaks kõike vanaviisi jätkata. Nii kaugeneb ta üha rohkem oma advokaadihakatisest pojast, kes ei oska enam isaga kontakti leida.

Film lahkab Madmoni jaoks selgelt olulist isa-poja suhet delikaatselt, lastes lool ise avaneda ja inimestel inimesed olla. Kuigi isa-poega ei kohta ekraanil koos eriti palju, on valdav osa filmist nende kohtumiste pinget täis. Sõnad, mis ütlemata jäävad, ripuvad pidevalt õhus ja kohati tundub, aeglustavad restauraatori mõtlemist.

Kohati tragikoomilisekski kiskuv süžee mõjub lõppkokkuvõttes südamlikult, andes hästi edasi juudi mõttelaadi teravat õrnust. Kõik tegelased otsivad mingit pidepunkti või lahendust, aga nagu elus ikka, jääb kõige olulisem lahtiseks ja et midagi saada, tuleb millestki loobuda.

Iisraeli filmipäevade ajakava vaata Tartu Elektriteatri kodulehelt.