Muljetused Hispaania kuuma päikese alt neljapäeval alanud elektroonilisele muusikale ja meediakunstile pühendunud festivalilt Sonar. Kavatsustega headliner’itest kõrvale hiilida ja peaasjalikult programmi äärealadel kõõluda, lubame jälgida kullipilgul just neid artiste, kellest enamik varem tõenäoliselt eriti midagi kuulnud ei ole.

1. päev – sume ja soe täiskuu-teknomaraton

Esimese festivalipäeva juhatas malbelt sisse noor sakslane, pianist Nils Frahm, kelle minimal-teknolik uus klassikaline muusika meenutab, et tantsu- ja klubimuusika ei pruugi tähendada, et tegemist on ilmtingimata kergete helidega. Meloodiakäigud tiibklaveril elektrooniliste biitide taustal on kütkestav kooslus – näiteks see Carl Craigi kollaboratsioon pianisti Francesco Tristanoga on lihtsalt nii võrratu, et iga kord kui ma seda videot uuesti vaatan, tuleb mul kananahk ihule. Midagi sarnast tajusin ka Nils Frahmi laivil, kus oli küll vähem hausilikke käike, kuid esimese festivalipäeva alguses ei osanud ma veel aimata, et sellest saabki üks korralik tekno-õhtu.

Sarnasel lainel jätkasin jaapani bändiga, kolme tšiki kooslusega Nisennenmondai, kelle osas ma olin varakult ootusrikas. Tuleb tunnistada, et tegu oli nii minimaalse küttega, et pärast veerandtunnist ühetoonilist sissejuhatust hakkasid iga viie minuti tagant kõlanud väikesed variatsioonid viimaks kannatlikule publikule juba selliseid emotsioone pakkuma, et iga uue saundi peale kostus rahva seast ovatsioone. Samas jäi kogu laivi lõpuni drop tulemata ja tunne oli veidi nagu internetistaarist „how-would-you-feel-if-someone-just-turned-you-on-and-left” lambilülitil. Saund ja sämplid olid suurepärased, aga puudu jäi dünaamilisusest – sellest oskuslikust üles- ja allatoomisest, mis emotsioone loob. Küll aga kujutan ma ette, et tegu on magusa materjaliga produtsentidele ja DJdele, soovitan igal juhul kõrva peale panna! Samuti oli selle juures mingit bauhausilikku puudutust. Hea sissejuhatus õhtu naelale…

…sest see ülesköetud elevus kulmineerus peagi Red Bull Music Academy kureeritud laval õhtu vastuvaidlematu tipphetke Chris & Coseyga. Duo, kellele olin juba varakult programmis silma peale pannud ja kelle laiv ületas juba niigi kõrgeid ootusi. Avastasin end vahetamas tantsupõrandal tähendusrikkaid pilke peaasjalikult endast pea 20–30 aastat vanemate inimestega, kes, olgem ausad, oleksid Eesti kontekstis üleüldse ootamatud festivalikülastajad, kuid Sonaril täitsa arvestatav publik. Igal juhul tundus mulle, et good-looking hipsterid kadusid lava eest poole laivi pealt ja alles jäid näost näha n-ö „ajalooga” inimesed. Ilmselgelt teadsid nad midagi rohkem kui mina, sest selle eepilise ülesastumise taustal sain vanainimestega reivimise eest igal juhul kõvasti street credit’it juurde – tuleb välja, et Chris & Cosey’ (Chris Carteri ja Cosey Fanni Tutti duo, mis esineb nüüd peaasjalikult nime Carter Tutti all) ajalugu ulatub juba kõvasti minu ajaarvamise tagusesse aega. Enne kui asjaosalised 1981. aastal esimest korda kahekesi koos tegutsema asusid, olid nad elektroonilise muusika pioneerideks peetava rühmituse Throbbing Gristle liikmed. Teinud koostööd Eurythmicsi ja paljude teistega, on Chris & Cosey’ lugusid remiksinud näiteks eespool mainitud Carl Craig, aga ka Daniel Miller, kes praktiliselt kohe pärast kontserdi lõppu ümber nurga pulti astus (nende omavahelisest seotusest saan ma muidugi aru alles nüüd, mil olen pisut põhjalikumat taustauuringut teinud).

Ühesõnaga, unustasin end mõnuga tantsima ja selleks hetkeks, kui ma oma sammud Ben Frosti kuulama suunasin, oli saal täis saanud ja sinna rohkem inimesi sisse ei lastud – proovisin küll oma pressikaardiga lehvitada, aga selle peale öeldi mulle kuivalt „nice try”. Well, mõtlesin, vähemalt Chris & Cosey oli seda sajaga väärt – kahju, et neil ei lubatud pikemalt teha. Aga ajagraafik on siin suurele festivalile omaselt puine.

Õhtu lõpuks jõudsin lõpuks ka festivali päevase vööndi n-ö põhialale, kus plaati keerutas parajasti juba mainitud Daniel Miller, briti produtsent, kelle mõjutajaks on Kraftwerk ja kes pärineb Throbbing Gristle’i ja Cabaret Voltaire’i ajast. Mees on teinud hiljem koostööd ka Depeche Mode’iga ning avaldas artistinime The Normal alt 1978. aastal singli „T.V.O.D.” / „Warm Leatherette”.

Selle inglise kirjaniku James Graham Ballardi novellist „Crash” inspireeritud singli juures pakub mulle teatavat lohutust ja võidurõõmu Daniel Milleri biograafias sisalduv lause: „Making some money from film editing and working ridiculous hours he gathered enough money to buy a cheap Korg 700S synthesizer and a four track tape recorder.” Nii et sõbrad, laotöölised ja ettekandjad, ametnikud ja dispetšerid – whatever it takes, et oma unistustele lähemale jõuda!

Kuigi pean tunnistama, et esialgu näis olukord Sonaril mulle eemalt vaadates siiski kergelt tobe – Milleri kohal oli hiiglaslik ekraan, mis näitas väga detailselt, millega ta seal tegeleb, ja kui DJ tuima näoga oma Maci ekraani vahib, ei teki üldiselt seda tunnet, et tegemist on „õige” värgiga, mingi ehe võlu kaob sellisel kujul asja juurest ära –, ei suutnud ma end siiski eemale hoida sellest eufoorias massist, kes puldi ees ennastunustavalt tantsis, ja tunglesin mõnuga higiste ja kleepuvate inimeste vahele. Tuleb tunnistada, et Milleri sett, või õigemini selle viimane tund, hoidis siiski hästi lõa otsas – tõstis korralikult üles ja tõi rahulolevalt alla. No ja kuna ma seal lava ees juba olin, siis jäin ka Richie Hawtini aka Plastikmani kuulama. Tegemist ei ole lõpuni just minu tassikese teega, kuid korralik sound system, hiiglaslik muusika saatel pulseeriv valgussammas, täiskuu ja massid tegid oma töö – efektsusest ühesõnaga puudust ei tulnud. Esimese päeva lõpuks (ja pange tähele, ööprogrammi eile veel ei olnud) löövad jalad igal juhul juba korralikust maratonist pilli.

2. päev – mõned kõrghetked ja palju halba tümakat

Õhtu starter, leibeli 100% Silk all tegutsev Brooklyni DJ ja produtsent Octo Octa oli okei, kuid pisut etteaimatav – võiks öelda, et erinevalt artisti enda loomingust kujunes ta DJ-sett küllaltki turvaliseks. Seevastu Theo Parrish suutis jätkuvalt üllatada – tegu on ilmselt mehega, kelle kohta väljend „jagab biiti” peab ideaalselt paika. Enesekindlalt tempoga mängiv DJ, kes suudab publikut kinni hoida väga eklektilise, aga mängulise setiga, on pigem haruldus. Üldiselt enamikele sellist hektilisust andeks ei anta, kuid selle tantsumuusikalegendi puhul reeglid paika ei pea. Inimesed tantsisid, õndsad naeratused näol, kõik koos ja üksteisele – vaib oli mõnusalt sõbralik ja ühtekuuluvustunnet tekitav. Siiras.

Peale korralikku tatsumist korraldasin end Sonari öölokatsiooni – täielik utoopia! Ma ei tea, kas asi oli nendes kahes Sonari suursponsori Estrella Dammi õlles või selles, et ma pole ilmselt kunagi nii hiiglaslikul betoonmaastikul käinud – igal juhul sarnanes mu kõnnak ilmselt kuul kõndimisega. Kuidagi nihkesse viis ja võttis seest õõnsaks see keskkond ja konflikt, mis tekkis korraga minu nii väikese olemuse ja nende mastaapide vahel. Selles suhtes korralik kohaspetsiifiline elamus, kuid paraku ei saa öelda, et see kõik akustikale kasuks oleks tulnud – kadestasin neid festivalikülastajaid, kes ettenägelikult endale kõrvatropid olid soetanud, sest lavadelt vastu peegeldav kaja tekitas kohutavat müra. Samas lava ees oli jälle sound liiga vali. Mõned nopped siiski:

Mario Nieto on üks selliseid artiste, kellel kindlasti kõrva pealt tasub hoida. See noor hispaanlane on varasemalt Bitcode’i nime all peaasjalikult turntablism’ile pühendunud, kuid hiljaaegu on ta leibeli Neonized all alustanud ka produtseerimisega. Olgugi, et üks esimesi festivali ööprogrammis ülesastujatest ja lavaesine oli võrdlemisi tühi, nautis asjaosaline ennast täielikult. Internetiavarustest on tema kohta raske midagi leida, aga ehk teebki see ta veel võluvamaks. Peaasjalikult bassimuusikat hiphopibiitidega segav Mario Nieto on värske ja paljulubav leid Sonari muidu küllaltki etableerunud artiste sisaldavas programmis. Kui ta muusika mulle isegi eelkuulamisel märkimisväärselt muljet ei avaldanud, oli laiv igaljuhul top-notš.

Jäin korraks kuulama ka samal laval alustanud Downliners Sekti, kuid kuna esimesed 15 minutit sellest suhteliselt külmaks jätsid, pidasin paremaks veidi hinge tõmmata ja festivalialal ringi uidata. Selle uitamise käigus jõudsin otsapidi peopaiga väikseima lava ette, kus (tagantjärgi tõdedes) oma suureks vedamiseks Inga Copelandile pidama jäin. Tähendab, asjalood olid tegelikult sellised, et ma ei plaaninud teda üldse kuulama minna, sest tundus, et kuna olin Aliina ülesastumisi varemgi näinud, olnuks mõistlik kõrv millelegi tundmatule peale panna, aga mul on hea meel, et õhtu täpselt selliseks kujunes. Inga Copeland oli vastuvaidlematult parim laiv kogu Sonari eilses ööprogrammis. Parem kui Röyksopp & Robyn, Caribou, Todd Terje ja ka kõik väiksemad artistid, keda mul õnnestus kuulama minna. Ja ma ei ütle seda kuidagi isikliku seotuse pärast – puutume me ju siiski Tallinna väikesel skeenel kokku–, vaid selle tõttu, et see tõesti oli massive. Inga Copelandi oskus muusikas jõulisi steitmente teha ja samal ajal ise selle juures pigem tagaplaanile jääda, on muljetavaldav. Selles on energiat, mida enamikes artistides ei leia. Eriti nii suure festivali valguses on tõesti lahe tunnistada, et miski, mis põrandaalusel skeenel isegi mingil määral tunnustatud, on mujal kontekstis ikka täielik eksootika. Kui midagi kritiseerida, siis vaid seda, et laiv võinuks pikemalt kesta.

Udutasin veel siin-seal ringi, ja kui üldse midagi veel mainida (sest ülejäänu osutus ikka suures jaos täielikuks pettumuseks), siis tooksin välja UK artisti Happa – „The new techno wonder kid”, nagu teda festivaliprogrammis tutvustatud on – kodanikunimega Samir Alikhanizadeh Leedsist. Brutaalne ja raske, aga samuti iseloomuga ja statement’e kehtestav tekno. Kui kõrvale jätta see, et selleks, et teda kuulata, tuli mul kannatlikult 17-aastaste paljaste põtkivate torsode vahel vastu pidada, oli täitsa huvitav.

Siiski ei saa ma kokkuvõtteks ütlemata jätta, et Sonari eilne ööprogramm erilist muljet ei avaldanud. End pigem just tulevikumuusikafestivalina reklaamiv Sonar ei üllatanud kuigi värskete valikutega. Kuid näis – ehk on kolmandal päeval veel üllatusi varuks.