Eelmisel nädalavahetusel toimus Riias 15. korda eksperimentaalsele muusika keskendunud festival Skaņu Mežs, mille programmi vundament oli üles ehitatud nüüdisklassikale, techno’le, noise’ile, hiphopile ja muule, mis nende helide üle ja ümber jääb.

Pharmakon. Foto: Artūrs Vanags

Olen Skaņu Mežsist (tõlkes helide mets) alati mõelnud kui Baltimaade versioonist Berlin Atonalist või Poola (kuid nüüdseks ka teistesse riikidesse laienenud) Unsound festivalist, millest viimasega Skaņu ka sama aastakäiku jagab ning tänavu täpselt samale ajale sattus. Eestis astub sama rada aga Aivar Tõnso korraldatud Üle Heli, mis toimub järgmisel nädalal. Festivalide nimed võtavad nende ühisosa ja iseloomu ehk kõige paremini kokku, milleks võiks olla atonaalne, ebamäärane ja helideülene helide mets.

Nii tuleb Skaņu Mežsile (või ükskõik millisele eelnevalt mainitud festivalile) minnes unustada traditsiooniline nägemus sellest, milline on ilus ja hea muusika. Nagu on hakanud nihkuma ilu piirid ühiskonnas üldiselt, muutes arusaama sellest terminist palju mitmetähenduslikumaks, on Skaņu oma programmis rõhunud muusikale selle emotsionaalsete, kehaliste ja intellektuaalsete tahkude kaudu, pakkudes samas valikut võimalikult erinevate žanritega suhestujatele, taamal kumamas 20. sajandi alguses tärganud eksperimentaalmuusika koolkondade esteetika.

Kui Eestis on skeene üsnagi suurel määral kaaperdanud klubimuusika, siis Lätis tundub domineerivat pigem tumedam laine, mille tõestuseks ka hulk festivali kavas olnud industriaalse muusika ja noise’i artiste. Avalöögi andiski üritusele läti kohalik kollektiiv Strops. Juba 2008. aastal tegevuse lõpetanud, kuid spetsiaalselt Skaņu jaoks taas masinad lahti pakkinud bänd kostitas publikut 50 minutit kestnud ja selle jooksul omamoodi meditatiivseks muutunud industriaali- ja müratulvaga, mille visuaalseks taustaks oli tundmatute isikute kinnipidamist ja nende kallal rakendatavat vägivalda kujutav turvakaamerasalvestis.

Skisofreeniline nüüdismuusika

Hoopis teises, kuid mitte palju vähem sünges äärmuses kohtusid elektroakustiline ning akadeemiline muusika. Noore helilooja Anna Ķirse teos „Artifex Auditionis” tõi lavale rea erinevaid instrumente alates flöödist ja lõpetades harfiga. Ķirse komponeeris neid viisil, mis andis igale pillile võimaluse kõlada, mitte ei matnud neid üksteise alla, moodustades lõppkokkuvõttes skisofreenilise olemusega helitöö.

USA päritolu kitarristi Joe Morrise ja tšellisti Daniel Levini ühise improvisatsioonilise etteaste jooksul seisin silmitsi õhtu kõige enim kakofooniasse kalduvate helidega, kus Morrise kõrval istunud Levin samaaegselt poognat õhus vibutas, seda vastu pilli peksis, nii et kujuteldavad pilpad lendasid, kord suu lahti ja kord suu kinni, nagu polekski laval muusik, vaid kõhurääkija. Muusika tõelist natuuri tajusin aga alles siis, kui üks publiku seas viibinud tegelane etteastet kentsakate naeruturtsatuse ja innustavate hõigetega saatma hakkas. Selle asemel, et kontsert rivist välja lüüa, tekkis tolle pealtvaataja ja laval toimuva vahel dialoog, mis andis märku muusika amorfsest iseloomust, mis kontserdil täiesti teise kuju võtab.

Meditatiivne müra

Ei teagi, kas oli see nüüd nende aastate korvamiseks, mil festival oma kavas noise’i ei pakkunud, aga antud žanri esindajatest ei valmistanud pettumust ükski, noogutades siinkohal tagasi ka Stropsi poole. Ei ole imestada, et Pharmakoni ehk Margaret Chardiet’ kohta on liikunud lugusid sellest, et muusikul on olnud probleeme veritseva kurguga, sest oma häälepaeltele ta karjeid esile kutsudes armu ei andnud. Enne oma 2014. aastal ilmunud albumit „Beastial Burden” avastati Chardiet’l tsüst. Seda kogemust käsitles muusik ka oma albumil, mis tegeles surelikkuse ning ideega, et meie kehadel on võim meie vaimu üle. Tema sel aastal ilmunud kauamängivat „Contact” võib näha kui selle teema edasiarendust, mille jaoks uuris artist erinevaid rituaale, mis tegelevad kehaväliste kogemustega ning sellega, kuidas meie mõistus kehast lahutada. Live’is toimunut võiski võtta kui selle praktika toomist publiku ette, kus muusik oma kehast täiesti brutaalselt lahti laseb, hääle kohutava surve alla paneb ja justkui tangina läbi publiku tormab, rääkimata kogetavast mürast, mis kõrvad pärast saalist lahkumist mõneks ajaks hellaks jätab.

Broken English Club. Foto: Artūrs Vanags

Küsimusi, mida teeb muusika meie kehade ja vaimuga, tekitas omakorda festivali teisel päeval toimunud Jaapani noise’i rahvuskangelase Merzbow aka Masami Akita ja ungari trummari Balázs Pándi ühine etteaste. Märkimisväärne on juba see, et praeguseks 60-aastane Akita on muusikuna tegutsenud 1979. aastast saati ning andnud selle aja jooksul välja üle 350(!) stuudiosalvestise. Nagu mainis duo üleastumise kohta festivalil viibinud kaasmaalane Anders Melts, et milleks üldse aeglaselt areneva sissejuhatusega alustada, kui saab kohe esimesest noodist täiega kütma hakata ja niimoodi 50 minutit jutti. Tõesti, Merzbow ja Pándi olid võrdväärsed vastased, kumbki kordagi väsimata, välja arvatud muidugi siis, kui tuli vajadus paigast pekstud trummitaldrikuid korda sättida. Kuigi pealtnäha võib olla füüsiliselt üsna kurnava muusikaga, siis on sel samal ajal üsna rahustav efekt, mis kuulajat käest ei lase ja ühel hetkel jälle meditatiivseid piire kompama paneb.

Festivali kindlaks lemmikuks kujunes aga Jlin – naine, keda ma pean üldse üheks praeguse hetke huvitavamaks artistiks. Jlini muusika põhineb küll footwork’i algetel, kuid tegelikult läheb tema erinevate perkussioonide ja helide kasutamise juures kõik heas mõttes nii lappama, et sõidab igasugustest piirdest lihtsalt üle. Ei valmistanud ta pettumust ei plaadil, ei live’is, olenemata sellest, et artist üsnagi klassikalise arvuti taga seismise meetodi oli valinud. See tumedakõlaline tants ja trall, mis kõlaritest väljus, täitis ruumi iseeneslikult.

Viimastena tahaksin välja tuua laupäevaõhtuse kontserdi briti artisti Broken English Clubi poolt, kelle pärusmaaks post-punk’i, EBMi ja industriaalsema suunaga segunev techno ning kelle puhul tuleks ära märkida ka ürituse kõige läbimõeldum visuaalne materjal, mis oma sadomasohhistlikus olemuses hästi muusikaga kokku töötasid. Eksperimentaalse techno vanameistrid Porter Ricksist võtsid asja pisut rahulikumalt, taandudes ilma suurema teatraalsuseta läpakate taha, kuid pakkudes siiski loomingut, mis oleks ka klubisituatsiooni sobinud.

Skaņu Mežsi selle kõige põhjal kokku võttes tuleks öelda, et tegemist pole mitte ainult helide metsa, vaid helide Amazonasega, kust käib läbi rohkelt erinevat sigimist ja sagimist, mille lainel üritus loodetavasti ka pärast juubelipidustusi jätkab. Ainus asi, millesse festival panustada võiks, oleks arutelud, mis tooks veelgi rohkem välja muusika evolutsiooni ja olulisuse sotsiaalsete teemade lahkamisel.

Fotod: Artūrs Vanags