Hea välifestivali tegemiseks on vaja head asukohta, toredaid inimesi, stabiilset ilma, läbimõeldud programmi ja muidugi head muusikat. 21.–23. mail Tartus toimunud Indiefestiga sel aastal nii ladusalt ei läinud.

Billy Lloyd Genialistide klubis. Foto: Ken Mürk

Kui reede õhtul Genklubis toimunud Mauno Meesiti ja Suurbritannia esineja Billy Lloydi kontserdid olid üsnagi rahvarikkad, siis Kalevi parki sätitud lava, mis on oma roheluses iseenesest super asukoht, karjus küll suurema publiku järele.

Rääkides välismaalt kohale toodud bändidest, siis erilist pinget selles osas seekord tekitada ei suudetud. UK noormehes Billy Lloydis oli iseenesest karakterit küll – ja kohe näha, et suur Perfume Geniuse ja Patrick Wolfi fänn. Esines ta pikas valges kleidis, kandis valgeid platvorme, jooksis trajektooril mikrofon-klaver-läpakas ning vabandas vahepeal: „This is the first time I’m playing the piano wearing a dress, so excuse me if you see something that you didn’t want to see.” Tema muusikast õhkus aga pigem Eurovisiooni kui indie’t ja natuke kahtlen, et siin mingeid alateadlikke sündmuste kokkulangevusest tekkinud tegureid süüdistada võib. Sellest oli muidugi kahju, sest häälega Lloyd küll tagasi ei hoia, aga muusikalises mõttes veel arenguruumi on.

Rootslaste Hey Elbow oli muidugi skandinaavialikult hipster: bomber jacket’id, vuntsid ja pasunad ja puha, aga muusika kadus alarahvastatud ning mitte erilist meeleolu loonud vihma ja porilompide vahele ning ei jäänud võimalust asja täie hingega sisse imbuda.

Koguvalikus tahaks siiski korraldajaid kiita eesti bändide valiku (Ans. Andur, Junk Riot, Mauno Meesit, Zebra Island) ning energia poolest austerlaste Gin Ga eest. Üks viga, mis aga ilmselgelt tehti, oli energilisemate esinejate sättimine liiga varasesse aega. Ilma puudumises organisaatoreid muidugi süüdistada ei saa, aga programmi peaks järgmisel korral natuke rohkem läbi mõtlema. Eks tegemisega tule ka kogemus.

Fotod: Ken Mürk