Into the Valley toimub küll alles kolmandat aastat, kuid juba nimetatakse seda tantsumuusikaportaalides üheks Euroopa parimaks festivaliks. Seda tänu ülitugevale esinejate nimekirjale ja ebatavalistele toimumispaikadele, millest on saanud festivali kaubamärk.

Hoovilava nimega The Yard oli paigutatud endise Murru vangla müüri äärde. Foto: Aleksander Kelpman

Festivalilt oli oodata paljut – pidu isegi kohalike jaoks eksootilises Rummu karjääris koos The Black Madonna, Ricardo Villalobose, Marcel Dettmani, Jeff Millsi, Honey Dijoni ja Nina Kraviziga?! Siinkohal jäid nimetamata veel kümned esinema kutsutud house’i- ja techno-austajate ebajumalad. See seletab veidi ka festivali üüratut piletihinda, mis oli ilmselt põhjuseks, miks kohalikke seal lavadevahelistel saviradadel eriti ringi müttamas ei näinud (Eestisse müüdi enne festivali väidetavalt 3000 piletist umbes 300) – ning need vähesed, kes kuskil vastu tulid, olid ka end kas ajakirjaniku või vabatahtlikuna sisse sebinud.

Rummu karjäär ei olnud armuline ei Into the Valley korraldajatele ega publikule. Esimesel päeval toimus laohoone varemetesse planeeritud laval väike varing, mistõttu seda ei saanud avada ning ajakavva tekkis segadus. Festivalitiim ajas lava kinnijäämise esialgu ilmastikuolude kaela, aga hiljem selgitas festivali äpis avaldatud pressiteates, et korraldajate sisekommunikatsioon siiski lonkab ja tõepoolest sadas laest alla telliskivi. Õnneks ehitati viimaseks õhtuks eriti sünge techno jaoks mõeldud kuppellava The Dome, kus ei jätnud Ø [Phase]’i ja Rødhådi öine küte kedagi külmaks.

Siiski lasus peale vihmataeva festivali kohal veel üks murepilv, mida näiteks Peterburist kohale tulnud Andrei nimetas samuti korralduslikuks veaks – nimelt narksi pole, kurtsid kõik festivalikülalised, kellega vähegi juttu tegin. „Ja mis mõttes ei luba turvad kanepit suitsetada?!” ei saanud Andrei aru. Kui küsisin Londoni leedukalt Davidilt, kes ta lemmikartist siiani olnud on, vastas ta, et „Tead, kui aus olla, siis meeldis mulle kõige rohkem see ketamiin, mis mulle hommikul tasuta anti.” David võttis kokku, et esinejad on head, aga festivalikorraldus mitte. „Tahaks teada, kes kunas mis laval esineb,” oli tema lihtne soov.

Festivali viimaseks, laupäevaööks oli line-up enam-vähem paika loksunud – rannalaval pidasid Honey Dijon, Jennifer Cardini ja Kerri Chandler beach party’t, visuaalselt kõige efektsemal mäelaval The Mountain tõi vene superstaar Nina Kraviz banaanikostüümides naljategijad tõsisemate fännidega kokku, The Dome’i kupli alla olid kogunenud karmima muusika austajad ning hoovilaval ehk The Yardis tatsuti Margaret Dygas’ pilli järgi. Vihm oli ka järele jäänud. Näis, et too teinegi murepilv oli lõpuks hajunud.

Kui karastunud techno-hundid tunnevadki ennast mugavalt juba siis, kui kuhugi varemetesse on bassikõlarid püsti tõmmatud, siis Into the Valley ei olnud päris ühe hõimu kogunemine, millega metsareividel käijad ära hellitatud on. Kohale olid tulnud ka festivalisurfarid, kes hea heli hindamise asemel püüavad oma kostüümide ja trallitamisega võimalikult palju tähelepanu võita, aga küllap see ongi suure rahvusvahelise ürituse taak. Kõik inimesed olid siiski sõbralikud ja vägivaldset käitumist ei kohanud kusagil. Korraldajad oleksid ehk võinud vihma ette aimata ja mõne ulualuse meisterdada neile, kes hea meelega puhkaksid jalga kuskil pehmemal pinnal kui nt raudlatil. Aga mis siin hädaldada – põhiressurss oli läinud kvaliteetsele helisüsteemile ja line-up’ile, mis end absoluutselt õigustas. Hea oli esinejate nimekirjas näha ka üllatavalt palju naisi, lõpuks üks üritus, kus on peaaegu saavutatud sooline tasakaal. Ning kui ühest küljest võib muheleda, et pressiala otsides võis teejuhise „Minge üle heinamaa ja aiaaugust läbi” järgi kuhugi tühermaale ära eksida, siis teisest küljest on päris tore pärast telgis ärkamist ja enne järgmist mitmetunnist tantsusessiooni ennast kuskil Murru vangla territooriumil ringi uitamas avastada.

Fotod: Aleksander Kelpman