Viimased paar aastat on olnud tunne, et Põlva parkmetsas toimuv Intsikurmu festival ei ole veel päris valmis, aga kohe-kohe saab. Selle suve üritus mõjus erakordselt hästi läbimõeldult, vahedate detailidega ning suuremast rahvamassist hoolimata oli osatud targasti säilitada Intsikurmule omane muhe sära ja sulnis atmosfäär.

Iiris. Fotod: Marianne Sandra Kukk

Festival algas minu jaoks Vaiko Epliku ja Eliidi tempoka esinemisega. Iga Eesti indie-muusika sõber on nende kontserdil vähemalt kümme korda käinud, aga energia ei ole poistel raugenud, õigemini näib seda kuskilt müstilisest allikast kogu aeg juurde tulevat. Pealava oli saanud väga vajaliku upgrade’i – laulukaare asemel oli kasutusele võetud festivali jaoks akustiliselt sobilikum lava. Lisaks oli sellele varasemalt üksi sekundeerinud Oru lavale püsti pandud ka Metsa lava. Metsa lava paiknes kõrgete tihedate kuuskede vahel, mille all oli kottpime – mis siis, et suvel on õhtutaevas veel täiesti helesinine. Lava backstage oli samuti suure kuuse all.

Programm tervikuna oli lisandunud püüne võrra ka eklektilisem – samal ajal, kui Oru laval lammutas räpikangelaste grupeering 5LOOPS, astus Metsa laval üles nümfilikku folkrokki viljelev Lucy Rose. Briti juurtega lauljatar üllitas juulis oma kolmanda kauamängiva „Something’s Changing”, mille jaoks käis ta eelnevalt Lõuna-Ameerikas mõtteid kogumas, mängis tänavatel kitarri ja ööbis fännide juures.

Suurel laval üles astunud muusikutest tundus Iiris kõige rohelisema ladvaõunana – sealt võib veel miskit tulla, aga päris küps ei ole. Kahtluseussi tekitas ka see, et bänd ei suhelnud omavahel just liiga palju, muusika ei toetanud vokaali ja vastupidi. Igaüks ajas oma asja ja tegi seda väga hästi, aga muusikute omavaheline sünergia ei paistnud välja.

Pealava artistidest nautisin esimesel päeval kõige enam kanada rühmituse Holy Fucki esitust, mille helimaastikel oleks võinud veel pikalt-pikalt kapata. Plaadilt enne kuulates ei jõudnud päris asjas selgusele, aga kontserdi massiivne jõud haaras täiesti endasse. Õblukesed introvertsed tüübid tõmbasid rahva endaga ühele lainele ning lennutasid Kraftwerki ja Sigur Rósi mikstuuriga meid augustikuu tähistaevasse. Teate küll, kui tekib see emotsioon, et muusika tõstab sind õhku, kõhus on lennuki-tunne ja pinge muudkui kruvib ja kruvib!

Erki Pärnoja: Efterglow sobis Intsikurmu vaibiga perfektselt nagu jahe kurgivesi pärast päeva männimetsa ääres rannas. Ideaalne tasakaal working hard’i ja hardly working’u vahel. Kõik langes hästi kokku ja puhus üle publiku nii, et võisid tekkida isegi väikesed külmad mõnuvärinad. Kui muusikat kuulan, mõtlen ikka, et mis filmi soundtrack see olla võiks – Erki Pärnojaga on alati seostunud Dennis Hopperi 1969. aastal linastunud „Easy Rider”. Tagasihoidlik, tark ja meditatiivne sõber kaasas, sõidame mootorratta seljas mööda Ameerika päikeseloojangukarva kõrbealasid.

Esimese päeva live-programmi lõpetas Doktor Normal, millele panid aluse Martin Laksberg ja Marten Kuningas. Laval olid nendega liitunud Rasmus Lill (Zebra Island) ja Joonas Mattias Sarapuu (Lexsoul Dancemachine), et esitada, nagu nad ise ütlevad, Gouda juustu hõnguline popp-muusika kava. Marten Kuningas oli kehastunud Run-D.M.C-d kujutava mocumentary kangelaseks ning kogu värk oli terviklikult täiesti üle võlli (hiphop pluss sünteka flööt ja saksofon?!) ja kõige lahedam oli see, et poisid kandsid kõik biidid ja riimid lõpuni välja. Inimeste reaktsioonid muusikale olid väga ehedad ja püsti olnud nutitelefonide arvust järeldades leiab Instagramist väga palju koduvideosid sellest nüüdseks juba legendaarseks muutunud kontserdist.

Teisel päeval ilmnesid külastajatel juba ka esimese maailma probleemid. King hõõrus tantsimisest, sel aastal polnud heinapalli, kuhu pikali heita ja Noodle Boxi nuudlite tundmatu nimega aasia maitseaine tegi keele paksuks, mida isegi parim käsitööõlu ära ei võtnud. Õnneks oli muusika nii hea, et needki mitte-päris-mured ununesid. Taani indie-bändi Efterklangi ja soome impromuusiku Tatu Rönkkö ühine projekt Liima, kel juba taskus maineka leibeli 4AD alt välja antud debüütalbum, pakkus teistest rohkem silmailu. Nad olid kaasa võtnud värviliste unenägude visuaalid, mida näed siis, kui oled õhtul teleka ette magama jäänud.

Üle ookeani kohale lennutatud Intsikurmu peaesineja Cigarettes After Sex oli küll kauaigatsetud, aga elavas esituses mitte nii mõjus. Dream-poppi viljelev bänd kirjutab moodsaid love story’sid, mis on täis kättesaamatuid romantilisi unistusi, millelt keeravad läägust maha aastaaegadest sõltumata kimbutav spliin ja downbeat taustad. Kõrval seisnud poiss küsis mu käest, kas mulle ka tundub, et ta mängib kogu aeg ühte ja sama lugu. Natuke nagu tundus küll. Aga õnneks see oli hea lugu.

Metsalava valgustatud sõnajalapuhmaste vahel esines Balti lõunaosariikidest pärit Golden Parazyth, kes tantsutas lavalt publikuni elektroonilist poppi, vahel falsetti ja leedu keelt ning kokkuvõttes meeldis duo mulle Metsa laval esinenud artistidest kõige enam.

Intsikurmul nälg näpistama ei hakanud, süüa oli igal pool ja väga palju. Kes jäi Tallinna, siis Kalamajas sel nädalavahetusel ilmselt kuskilt tänavatoitu hamba alla ei saanud, kõik olid festivalil – Uulits, burgeri- ja nuudliboks, Renard jpt. Ka Kalamaja kõige legendaarsem jäätisekoht, mis kõrgustest imemaitsvaid jäätiseid korviga sinuni saadab, oli koos terve majaga Põlva metsade vahele kolinud. Põlva kõige esinduslikum saiakesi pakkuv Tillu kodukohvik oli samuti ahjud kohale toonud ja ma ei näinud kordagi, et nende juures poleks olnud juusturullide ja kaneelisaiade järele ihkavat järjekorda. Mitmed artistid kiitsid samuti korraldajate detailitundlikkust – festival oli tervikuna hästi planeeritud ja me kõik tundsime end hoituna. Väiksemad täiskasvanud said aega veeta Lastekurmul, teised mängisid Metsalaval malet, lugesid lõputuna näivate valguskettide tulekesi kokku, jõid metsakohinat ja tantsisid koiduni.

Fotod: Marianne Sandra Kukk