Kummastaval kombel on lähiajaloos suurriikide ikke all kannatanud idaeurooplased need, kes süüdistavad ohvreid tavaliselt kõige enam, nähes perevägivalla taga näägutamist ja vägistamise põhjusena miniseelikuid.

Leene Korp. Foto: erakogu

Ajalehti lugedes torkab alailma silma ohvritega seotud uudiseid. 2016. aastal kõneldi Eesti avalikkuses võhivõõrale mehele pepupilte saatnud ja väljapressimise ohvriks langenud naistest, huligaani manitsedes peksmise ohvriks langenud pereisast, ühe tuntud lavastaja, ühe tuntud arvamusliidri, samuti ühe vähem tuntud purjetaja lähisuhtevägivalla ohvritest. Varasemast võiks lisada viie nooruki seksuaalrünnakus kannatanud lapse juhtumi, ülekäigurajal politseiauto rataste all hukkunu juhtumi ja paljud teised lood.

Mida sest loetelust järeldada? Talupojatarkus leiaks, et maailm ei olegi aus ega õiglane ja igaühest võib saada ohver. Paraku on alust kahelda, et inimesed selgitavad ohvrite kahjustamist ebaaususega või usuvad, et kõik võivad sattuda ohvriks. Asi on selles, et eri tüüpi ohvritega kaasneb sageli ka süüdistamine – nii peres, politseis, meedias, kohtus kui ka ühiskonnas üldiselt.

Ohvri süüdistamine pole mõistagi postsovetlikule Eestile eriomane nähtus. Üleeuroopalistes väärtusuuringutes kurvastatakse alailma, et süüdistavad hoiakud ei ole kadunud hoolimata heaolust, sugude võrdsusest ja teadlikkuse tõusust. 2010. aastal tehtud uuringust selgus, et naiste provokatiivset käitumist peab lähisuhtevägivalla põhjuseks 52% eurooplastest. Esikolmiku moodustasid Leedu 86, Eesti 84 ja Läti 79 protsendiga, Soome tulemus oli veidi üle 70% ning tabeli lõppu jäi Hispaania, kus väitega oli nõus 32% vastanutest.

Muidugi võib küsida, kas väärtusuuring annab ohvri süüdistamise nähtusest piisava ülevaate ja aitab koos teavitustööga seda vähendada. Sotsiaalpsühholoogide uuringutele tuginedes võib vastata pigem eitavalt. Sageli on ohvri süüdistamise taga hüpoteetilisele talupojatarkusele risti vastupidised arusaamad: ohvri süüdistamine tekib sellest, et maailma tajutakse õiglasena ja püütakse iga hinna eest vältida mõtet, et ohvriks võib sattuda igaüks.

Õiglase maailma hüpotees

Ohvri süüdistamise mõiste võttis 1971. aastal kasutusele psühholoog William Ryan, et tähistada rassismi õigustamist Ameerika ühiskonnas. Sealt levis mõiste seksuaal- ja lähisuhtevägivalla diskursusesse. Tegu on aga palju üldisema nähtusega, mis võib avalduda mis tahes olukorras, kus inimesele põhjustatakse kahju. Kui kõrvalseisja tähelepanu pöördub kahjustatule ja sellele, mida too oleks võinud kuriteo ärahoidmiseks teisiti teha, on vähemalt osaliselt tegu ohvri süüdistamisega.

Kuidas nähtust selgitatakse? Kuna ohvri süüdistamist seostatakse soolise vägivallaga, peetakse selle põhjustajateks stereotüüpe, kultuurinorme ja patriarhaalseid ühiskonnasüsteeme, mis tekitavad soolist ebavõrdsust, normaliseerivad vägivalda ja loovad ebavõrdseid võimusuhteid. Kuid selleks et käsitleda ohvri süüdistamist universaalsema nähtusena, ei ole need põhjendused kaugeltki piisavad.

Ida-Euroopas on levinud hoiak, et lähisuhtevägivald pole ühiskondlik probleem, vaid perekonna siseasi.

Sotsiaalpsühholoogid on võtnud nähtuse selgitamiseks kasutusele termini õiglase maailma hüpotees. See on alateadlik uskumus, et tegudel on moraalselt õiglased tagajärjed – inimene saab, mida väärib. Piiblist tuntud väljend „mida külvad, seda lõikad” on selle instinktiivse uskumuse üks efektne kirjeldus. On leitud, et õiglase maailma hüpotees loob indiviidile positiivse illusiooni, avaldades vaimsele tervisele ja eluga rahulolule head mõju. Probleem on aga selles, et kui ühiskond seda hoiakut ei ohja, on sotsiaalsed tagajärjed jällegi negatiivsed. Seaduspärasse uskumise vajadus on nii tugev, et mõistuspäraseks peetakse ka selgitamatut ebaõiglust, näiteks kuriteo ohvriks langemist.

Seletusi on teisigi. On leitud, et kõrvalseisja reaktsiooni kujundavad ka moraalsed hoiakud, nt mida enam hindab inimene lojaalsust ja teisi n-ö siduvaid väärtusi, seda sagedamini kipub ta nägema ohvris kaassüüdlast. Tihti tekitab ohvri suhtes tundetust alalhoidlik ja hirmust kantud vajadus end juhtunust distantseerida – saada kinnitust, et minuga (ja meie ühiskonnas) seda ei juhtu. See toob omakorda kaasa sündmuste lihtsustamise, luues illusiooni, et tegu on õiglaste ja arusaadavate üksikjuhtumitega. Näiteks on Ida-Euroopas levinud hoiak, et lähisuhtevägivald pole ühiskondlik probleem, vaid perekonna siseasi; tihti on ka ohvrid ise samal arvamusel.

Ohvri süüdistamine Ida-Euroopa väärtusruumis

Peamiselt psühholoogia valda kuuluvad kirjeldused ei selgita, miks ohvri süüdistamine pole kõikjal ühtviisi levinud ja miks leitakse Ida-Euroopas läänest endiselt sagedamini, et naised provotseerivad näägutamisega lähisuhtevägivalda, joomise ja napi riietusega vägistamist ning et narkomaanid ja vaesed on ise oma õnnetuses süüdi. Siin tuleb võtta appi sotsioloogilised, majanduslikud ja kultuurilised põhjused.

Mitmes uuringus on otsitud vastust küsimusele, miks on rändekriis toonud Ida-Euroopas kaasa tõrjuva suhtumise pagulastesse. Ootuspärane oleks, et okupatsiooni ikkest vabanenud või konfliktidest räsitud rahvastel on empaatiat rohkem ja „omasuguste” probleeme lihtsam mõista kui pikalt heaolu nautinud ühiskondadel.

Sootuks vastupidist olukorda selgitab Ida-Euroopa ohvrinarratiiv: riigid on harjunud pidama ohvriks iseennast. Kõige enam on seda nähtust uuritud seoses Poolaga, kus ohvrinarratiiv juurdus tänu natsismi kuritegudele, kuid sarnane suhtumine iseloomustab tervet piirkonda. Eestis on oma panuse andnud 700-aastane orjapõlv ja Nõukogude okupatsioon, Balkan on kannatanud terve sajandi veriste sõjaliste konfliktide käes, Moldova ja Rumeenia on pidevalt hädas ebastabiilsete valitsuste ja vaesusega jne. Ida-Euroopa pole valmis oma ohvriraamistikust loobuma ega saa tunnistada teisi, palju hapramas seisus ohvreid.

Need poliitilised valikud, mis viisid enamiku kommunismist vabanenud Euroopa maadest neoliberalistliku kapitalismini, tõid kaasa sotsiaalse kaitse puudulikkuse ja hoiaku, mille võtab kokku tabav väljend „oma viga”.

Otsapidi on ülaltoodud psühholoogiliste selgitustega seotud ka poliitilis-majanduslikud põhjused. Need poliitilised valikud, mis viisid enamiku kommunismist vabanenud Euroopa maadest neoliberalistliku kapitalismini, tõid kaasa sotsiaalse kaitse puudulikkuse ja hoiaku, mille võtab kokku tabav väljend „oma viga”. Kui ühiskonnas kehtib arusaam, et indiviid on ratsionaalne ja autonoomne agent, kes teeb valikuid alati teadlikult, ning poliitiliste otsuste tulemusel pole sotsiaalne kaitse piisavalt tagatud, siis ei maksa imestada, et ka ohvristaatust nähakse valiku tulemusena ehk teisisõnu oma veana. Sarnastel põhjustel peetakse ohvristaatusest lahkumistki n-ö kättevõtmise asjaks. Ühiskond toimib justkui alkoholitööstus, kes turustab tooteid „vaba valiku” tähe all, kuid ületarbimise tagajärgedest rääkides näitab näpuga süüdistavalt tarbijale.

Kui Ida-Euroopa naiste olukord hakkab tänu pingutustele tasapisi paranema, siis meeste probleemidega on tegeldud vähem. Neoliberaalsed hoiakud toovad ohvri positsiooni sattunud meeste seas endiselt kaasa ennasthävitava käitumise, mis väljendub alkoholi ja uimastite tarbimises ning enesetappudes.

Mis aitab?

Ida-Euroopa ühiskonnana, kus ohvriabiks pole siiani piisavalt institutsioone ning see sõltub Norra rahastusest ja vabatahtlike ennastunustavast tööst, võiks Eesti õppida nägema ohvri süüdistamist psühholoogilistest, moraalsetest, kultuurilistest ja majanduslikest teguritest sõltuva kompleksse nähtusena.

Hindamatu roll on tugevatel tugivõrgustikel ja institutsioonidel, mis võimaldaksid ohvril näiteks kodust lahkuda ning nõustamist ja abi saada. Kõigil ohvritega tegelevatel ekspertidel – sotsiaaltöötajatest kohtunikeni – tuleks arendada oskusi, millega instinktiivselt süüdistavaid hoiakuid välistada. Need hoiakud on küll osa meie alalhoidlikkusest, kuid see ei tähenda, et neid ei saa välja harjutada, n-ö tsiviliseerumisprotsessi abiga ületada. Kõrvalseisja puudulikud oskused ja vale käitumine võivad tuua ohvrile rohkem kahju kui juhtunu ise. Selle mittetunnistamine teeb meist kõigist väikestviisi kapikurjategijad.

Meedia võimuses on hoiakuid leevendada, keskendudes sündmuste kirjeldamisel kurjategijale ja tema tegevusele. Kuigi ohvri tegudele ja tunnetele tähelepanu pööramine näib olevat õilis viis äratada kaastunnet, ei vasta see tavaliselt tõele – mida vähem on fookus ohvril, seda väiksema tõenäosusega hakatakse tema tegemistes „urgitsema” ja teda süüdistama.

Kõige rohkem aitab vast see, kui endale rahulikult tunnistada, et maailm tõepoolest polegi õiglane koht ja nõuab moraalseks tegutsemiseks enamat kui vaistlikku reageerimist.