25. jaanuaril lahkus meie seast Eesti disainihariduse alusepanija, emeriitprofessor Bruno Tomberg.
Oma tegevusega on ta mõjutanud paljusid Eesti 20. sajandi disainereid, oma pedagoogilise koolkonnaga meie kunstiharidust laiemalt.
Tomberg sündis Pärnus ja lõpetas 1944. aastal Tallinna 10. Gümnaasiumi. 1945–1950 õppis ta Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (praegu Eesti Kunstiakadeemia) ja lõpetas selle ruumikujundajana. Viiekümnendail aastail valmisid tema käe all nõukogude ampiiri laadsed tööd (Kremli Georgi saali valge klaver, põllumajandusnäituse Eesti paviljoni sisekujundus Moskvas, Kohtla-Nõmme kultuurimaja interjöör jm). Pärast Stalini surma, vabamate aegade saabudes, lülitus Tomberg oma loominguga rahvusvahelise modernismi konteksti. Ta projekteeris mitmeid moodsaid interjööre (Kuku klubi 1957, Tallinna Moemaja, Hotell Palace, Pärnu sanatoorium). Kuuekümnendail aastail oli ta tegusamaid moodsa disaini propageerijaid ja teoreetikuid.
1969. aastal oli Tomberg üks näitusesarja „Ruum ja vorm” algatajaid. Näitus kujunes eksperimentaalseks platvormiks, kus katsetati eseme ja ruumi omavahelisi suhteid ning loodi otsingulisi keskkondi. Sealsed plastist, tekstiilist ja metallist eksponaadid olid nõukogude kontekstis ulmelised.
45 aastat oma elust, 1949. kuni 1994. aastani, oli Bruno Tomberg seotud õpetamisega Eesti Kunstiakadeemias. Professor Edgar Kuusik märkas kohe suurt annet ja jättis ta kateedri juurde. 1966. aastal pani ta aluse disaini eriala õpetamisele selles kõrgkoolis ning oli 1969–1983 ja 1988–1993 disaini kateedri juhataja.
Kümne aasta jooksul, eeskujusid omamata, nõukogudeaegses infosulus, suutis Tomberg välja töötada ja pulbitsema panna N. Liidus harukordse disaini õppeprogrammi, kuhu õppima soovijate hulk oli suur. Oma võluva natuuri ja laialdaste teadmistega innustas ta üliõpilasi fanaatilisele tööle ning tulemused olid väärilised. Tema õpilastest said tööstusdisainerid ja graafikud, maalijad ja stsenograafid, telesaadete kujundajad ja sisearhitektid. Oma karismaatilise loomuga kujundas ta Nõukogude Eesti tegelikkust eirava omalaadse disainilabori, mille tulemused ilmnesid näiteks 1980. aasta olümpiamängude ajal Tallinna linnapildis ning Pirita purjespordikeskuse välimuses.
Juba nõukogude näruse esemekujunduse ja tootedefitsiidi tingimustes rääkis Tomberg disaineri vastutusest, jätkusuutlikkusest, ületootmisest ning rõhutas korduvalt, et oludest tuleb üle olla ning utoopilise enesekindlusega erialase kompetentsi järjepidevuse eest seista.
2006. aastast alates annab Eesti Disainerite Liit välja disaini aastaauhinda nimetusega Bruno. Siinkohal on tänulikud järgijad familiaarsusega liialdanud – õpilastele oli ta alati Professor, kolleegidele Tomberg.
Bruno Tomberg oli loomult aristokraat. Tema kesklinna kodus oli koha leidnud Ungern-Sternbergide mõisast pärit söögilaud, mille taga sageli kolleegide ja tudengite seltsis erialaküsimusi arutati. Veel viimaseil aastail astusid endised õpilased tema juurest läbi, et möödunut meenutada. Professori mõte oli selge, ent liikumine piiratud. Nüüd saab ta liikuda teispoolsetes dimensioonides, väärikalt ja sirgeselgselt, nagu tal tavaks oli.
Eesti Kunstiakadeemia
Eesti Disainikeskus
Eesti Disainerite Liit
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Sisearhitektide Liit
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Kultuuriministeerium
