Oktoobris esietendus Vaba Lava kuraatoriprogrammi „Murranguaja inimesed” raames Birgit Landbergi lavastus „Inimesed ja numbrid”, mis viib publiku rännakule mööda Tallinna korterelamuid ja läbi statistiliste mõistete nagu suhteline vaesus, keskklass, sissetulek, leibkond jne.

Birgit Landberg. Foto: Gabriela Urm

Publik jaotub lavastuses gruppidesse, keda üks neljast näitlejast (Kaarel Targo, Märt Koik, Mihkel Kallaste või Karl Edgar Tammi) bussiga mööda linna ja erinevaid kortereid ringreisile viib. Selles on ajuragistamist läbi numbrite ja mõistete labürindi, kuid ka teatud vuajeristlikku ebamugavust inimeste külmkappi piilumisel ja nende madratsi pehmuse kontrollimisel. Reaalsus ja teater segunevad ootamatult häirivaks sissevaateks meie endi ja kaaskodanike eludesse.

Lavastus „Inimesed ja numbrid” püüab sillata n-ö külma statistikat ja tegelikkust. Kuidas tekkis idee valada Statistikameti poolt kogutud numbrid teatrivormi?

Lavastuse idee tekkis tegelikult üsna ammu, kui juhtusin kuskil 2015. aastal lugema Postimehest artiklit, milles tutvustati Statistikaameti poolt läbiviidava 2013. aasta Eesti Sotsiaaluuringu tulemusi. Artikkel oli lühike ja lööv – nii palju absoluutselt vaeseid ja nii palju suhteliselt vaeseid inimesi. Mind kummastas asjaolu, et neid inimesi, keda sõnaga „vaene” kirjeldatakse on väga palju, põhimõtteliselt iga viies eestlane. Tollal oli suhtelise vaesuse piiriks ekvivalentnetosissetulek 389 eurot kuus leibkonnaliikme kohta. Seda pole kuigi palju, et ära elada. Aastal 2013 oli 288 600 inimest, kes pidid igakuiselt selle või vähema sissetulekuga toime tulema.

Kuidas on võimalik, et neid inimesi on nii palju, aga mitte keegi ei räägi neist. See tõstatas ka küsimusi, kuhu ma ise selles arvestuses kuulun. Kas enesele teadmata võib ka mind kirjeldada sõnaga „vaene”? Eelpool toodud numbrite põhjal oleks see olnud igati põhjendatud. Samas tajusin, et minu vaesus ei ole kindlasti võrreldav näiteks üksikemaga, kes peab nii enda kui oma laste kõhud täis saama. Minu vaesus oli elu üliõpilasena ühes hubases ahiküttega korteris Viljandis, koos maalilise vaatega järvele. Mis sest, et ma ei saanud lubada endale kõike, mida hing ihaldas, oli mu kõht täis, tuba soe ja mu elu täis rõõmu.

Mind jäi kummitama mõte, et kui vähe me teame tegelikult inimeste eluolu kohta. Kuigi riik toodab statistikat, mis peaks meis kõik häirekellad aktiveerima, võtame me fakte mingil põhjusel elu paratamatusena. Mind huvitaski, et mida see tegelikult tähendab, kui keegi on vaene või rikas ning parim viis selle nägemiseks on meie kodud. Artikleid ma kirjutada ei oska ja suurt sotsiaalset platvormi ei oma, aga olles lavastaja, siis on minu väljendusvahendiks teater. Seega oli ainuõige viis need numbrid ja mõtted teatrivormi valada. Kuna käsitletav teema nõuab siirust ja vahetut kogemist, siis tekkiski idee rännakust erinevatesse kodudesse ja sissetulekutesse.

Kui Marius Ivaškevičius (kuraatorprogrammi juht ja näitekirjanik – toim.) ja Vaba Lava tollane juht Steven-Hristo Evestus tegid mulle ettepaneku osaleda kuraatorprogrammis, siis teadsin, et just nüüd on aeg jutustada mind juba pikalt painanud lugu inimestest ja numbritest.

„Inimesed ja numbrid”. Foto: Karli Saul

Lavastuses liigutakse erinevate „kodude” ja elatustasemete vahel ja püütakse sõnastada muuhulgas mõisteid nagu keskklass, absoluutne vaesus jne. Kui sügavale statistiliste ja sotsioloogiliste terminite jäneseurgu sa ise selle lavastuse ettevalmistamisel läksid ja mida enda jaoks avastasid?

Lavastusprotsessis alustasime tööd väga suure üldistusega, et teemat võimalikult palju avada. Luua taustsüsteem, milles siis ühise kitsendamise teel endale suund valida. Tegelesime teemadega nagu sotsiaalhoolekanne, pensionisüsteem, rikkuse jaotumine, ebavõrdsus ja ilmajäetus, mis on vaesus, milliseid uurimismeetodeid Eestis kasutatakse, kas eestlased on õnnelikud jne. Ja siis lisaks muidugi kõik need tabelid ja numbrid. Statistikaameti koduleht võttis mul korduvalt silme eest kirjuks ning pani mind kahtlema, kas ja mismoodi ma kogu selle info pealt üldse suudan kitsama suuna valida. Ühel hetkel avastasin ma end tõesti ühest lõpmatust jäneseurust, kus iga uue avaneva ukse tagant paistab juba järgmine ning igast uksest hargneb uus teekond ja teadmine. Julgeksin isegi öelda, et iga teema vääriks eraldi lavastust.

Seal jäneseurus ekseldes tuletasin meelde lavastuse lähtekohta – kuidas rääkida statistikast niimoodi, et me ei eksiks mõistete ja terminite rägastikku. Eesmärk ei olnud ju publiku pead sassi ajada, vaid näidata, et statistika taga on meeltega tajutav maailm, kus numbrite asemel kõnelevad meiega lõhnad; see, mida me näeme, kui võõrasse majapidamisse astume; mida me tunneme, kui me kellegi asju katsume jne. Eesmärk on lasta kodudel kõneleda enda eest lihtsas ja arusaadavas keeles, lülitudes laiemasse tausta. Soovisin publikut mõtteprotsessidesse kaasata ja seetõttu väldime olukorda, kus pealtvaatajad end rumalana võiksid tunda. Eesmärk ei ole publikut kusagile mõistete rägastikku eksitada.

Publiku kaasamine saab „Inimestes ja numbrites” natuke uue tähenduse, sest sisenetakse tinglikust teatriruumist reaalsesse ja lavastuses hakkab publiku enda taust, huvi ja teadlikkus segunema dramaturgiaga. Kui palju te kollektiiviga arvestate ettemääramatusega?

Ma ei nimetaks seda ettemääramatuseks, vaid pigem üheks lavastuse sisuliseks komponendiks. Seadmata kindlat eesmärki, kuidas täpselt publiku reakstsioone juhtida, lavastasin olukordi, mis võiksid astuda dialoogi pealtvaatajate varasema kogemuse ja taustaga. Keeruline on seda aimatavat ettemääratust suunata, aga samas püüame vältida olukordi, kus kõik on öeldud ja pealtvaatajatel ei jää muud üle, kui nõustuda või mitte. Minu soov on, et pealtvaatajad võtaksid kaasa mõtted ja teemad, millele nad ise varem mõelnud ei ole, aga mis neid kõige rohkem puudutasid ja kõige tugevamaid reaktsioone tekitasid. Tõsta teadlikkust iseenda teadmatusest ja anda võimalus peegeldada iseenda toimetulekut ning elu.

„Inimesed ja numbrid”. Foto: Karli Saul

Kui raske oli leida ja disainida just neid õigeid kodusid?

Kodude disainimine ei olnud iseenesest raske, statistika andis meile suuna kätte. Teades, kui palju ühes või teises tulukvintiilis või sotsiaalses grupis on leibkondade sissetulek, saab aimu, milliseid kodusid need pered endale „lubada” saavad. Sellest teadmisest lähtuvalt sõnastasime, mis neis kodudes peaks olema ja millised nad välja võiksid paista. Kõige suurem väljakutse oli nende kodude leidmine. Kes ikka sooviks enda kodu võõrastele vaatamiseks, hindamiseks ja kommenteerimiseks anda? Kuigi mul oli selge arusaam, millised need kodud võiksid olla, siis osutusid valituks need, kus mul endal tekkis esmakordsel külastusel tugev reaktsioon. Näiteks absoluutse vaesuse korterisse esmaskordselt sisenedes sain ma aru, et isegi mina, kes ma olen neid teemasid juba mõnda aega uurinud, ei osanud arvatagi, kui trööstitu on kohati tegelik seis statistika ja numbrite taga.

Lavastus on Tallinna Vaba Lava mängukavas veel vaid üksikuid kordi. Näed sa võimalust seda tulevikus jätkata ka teistes linnades?

Hetkel on etendused tõesti ainult Tallinnas ja kuni novembri lõpuni. Kui need etendused läbi on, siis saab tulevikule mõtlema hakata. Kas ja kuidas saaks seda teistes linnades jätkata on küsimus, mida on ka varem küsitud. Kindlasti oleks see võimalik, sest lavastus ei keskendu üksnes Tallinna probleemidele, vaid haarab Eestit tervikuna. Seega pole see välistatud, kuid siis tuleks arvesse võtta iga linna eripära, mis muudab osaliselt nii kirjutatud, kui ka liikumisega tekkivat dramaturgiat.

Üks asi, mida panin tähele – teatud hetkedel näis, et inimestel tekkis deliirne vaheala, kus justkui unustati, et osaletakse lavastuses ja hakati tõsimeeli ka küsima a la: „Miks ta endale paremat elukohta ei saanud lubada kui ta Riigiarhiivis töötas?”, „Miks ta tööle ei lähe, tal on nii palju vaba aega?”. Ja siis hakati juba omavahel vaidlema. Olid sellised reaktsioonid omaette eesmärk? Mis üllatusi olete senisest kogemusest avastanud?

Antud reaktsioonid ei olnud omaette eesmärk, aga kuna püüdlus oli luua võimalikult autentseid kodusid, kus pealtvaatajad võiksid unustada, et tegemist on lavastusega, siis ei ole ma sarnastest reaktsioonidest üllatunud. Mulle teeb suurt rõõmu, kui inimestel sellised küsimused tekivad, sest see tõestab, et nad mõtlevad kaasa ja see teema puudutab neid. Sellised küsimused ja mõttevahetused on näitlejatele väljakutseks, mis võivad aeg-ajalt muuta etenduse kulgu, aga siinkohal aitab meie tehtud põhjalik eeltöö, et need küsimused näitlejatel jalgu alt ei lööks. Pigem üllatuslik on olnud, et eestlased on väga empaatiavõimelised. Mida etendus edasi, seda rohkem tajume, kuidas see teema pealtvaatajatele korda läheb. Kuigi keskmine teatrikülastaja on keskmisest parema sissetulekuga ja haridusega, kellelt eeldaks teemaga kursisolekut, siis on tajutav, kuidas paljud tabavad end täiesti võõrast ja senini peidus olnud maailmast – seda on teadvustatud, aga selles pole viibitud. See ongi see hetk, kus empaatia võtab võimust ning võib ununeda asjaolu, et tegemist on teatrietendusega.

Vaata lavastuse kuupäevi Vaba Lava mängukavast.