Andris Feldmanise debüütromaan kirjeldab ülejärgmist sajandit, kus nii lihtsamaid kui ka suuremaid vastutusrikkaid töid teevad robotid ning inimliigil on ajaviitesporti, kulinaariat ja pidutsemist harrastades elutahe kaotsi läinud.

Andris Feldmanis „Viimased tuhat aastat”
Varrak, 2016
197 lk

Betti Alveri debüüdipreemia võitnud romaan „Viimased tuhat aastat” on oma alla paarisajaleheküljelise mahu kiuste üllatavalt ideetihe. Esmapilgul näib see haakuvat nende postapokalüptiliste ulmeraamatute mahuka nimistuga, mis on Eestis viimaste aastate jooksul avaldatud. Ainuüksi 2016. aastal ilmunud romaanidest võib nimetada Margus Haava teost „Kuidas lõhnab kuri” ja Mairi Lauriku romaani „Süsteem”. Isegi praeguse eesti ulme tõenäoliselt kõige ülemeelikuma näite, Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana raamatusarja „Saladuslik tsaar” tegevus toimub postapokalüptilises maailmas. Poliitiliselt huvitavatel aegadel tundub selline düstoopiate soosimine loogiline – mida muud saakski tulevik endaga kaasa tuua.

„Viimased tuhat aastat” räägib loo Nikost, kes püüab leida praegusest kahesaja aasta kauguses tulevikus tähendust oma elule. Robotid on võtnud inimestelt üle nii lihtsamad tööd (näiteks kasutatakse ühest kohast teise saamiseks taksomaate) kui ka vastutusrikkamad ametid (makropoliitiliste otsuste tegemine on selles ilmselgelt tõhusamate superkompuutrite töö). „Ja siis ühel hetkel sai elu otsa” (lk 31) – inimtegevuselt oli võetud senine tähendus, mis viis liigi elutahte kadumiseni. Järele jäi vaid jõuetu jõudeelu. Enesetapulainete ja madala sündimuse tagajärjel on inimesi maailmas järel vaid kolm miljardit. Seega on „Viimased tuhat aastat” postapokalüptiline, aga mitte postkataklüsmiline. Selle romaani maailmalõpukirjeldust lugedes tukslevad refräänina kolba tagaosas T. S. Elioti sõnad „not with a bang but a whimper”.

Raamatu tagakaanel on režissöör Veiko Õunpuu kommentaar, milles ta ütleb, et igasugune hüpoteetiline tulevik on alati vaid oleviku kirjeldus. Võib küll olla, et selleks, et ulmeteos oleks tunnetuslikult usutav, peaks see osutama millelegi meie lugejapoolses maailmas. Ulmekirjanike lahendus ülemäära suure kognitiivse dissonantsi ärahoidmiseks on kasutada noovumitele (kui olevikus mitteeksisteerivatele, kuid hüpoteetiliselt võimalikele elementidele[1]) vastukaaluks kontranoovumeid, mis aitavad tekitada intensiivset kognitiivset kodusust: „Rööbiti toimivad kaks struktuuri, millest üks on noovumiterikas ning teine rõhutatult realistlik.” Ehkki selle raamatu peategelase Niko lugu sisaldab palju väikseid noovumeid – filmide vaatamiseks kasutatakse kiipe, inimesi sõidutavad ringi inimjuhita taksomaadid jne –, on selle karakterite igapäevaelu isegi vähem tehnoloogiast mõjutatud kui mõni usutav olevikukirjeldus. Selle teose juures oli minu jaoks kõige huvitavam noovumite ja kontranoovumite vahekorra viimine piirini, kus lugemise ajal ei tundu teos sugugi ulmelisena.

Põhilisim noovum, mis määrab raamatu emotsionaalse spektri, on kõiki varitsev enesetaputung. See on sedavõrd kõikjalviibiv, et „Nikol oli tunne, et kui ta läheks ruumi kõige tagumisse ossa, siis ta ei jaksakski enam tagasi tulla. Ainus tee oleks siis aknast välja” (lk 9). Ajukeemiat püütakse hoida tasakaalus tablettidega – mainitakse eetikakomiteede vaidlusi geneetiliste muudatuste üle, mida masinad pakuvad, ent jäädakse tablettide juurde, sest need olla lihtsamad. Korraks tekkis lugedes mõte, et ehk on tegemist masinate teadlikult tekitatud viirusliku keemilise ebastabiilsusega, mitte tähenduspaanika taandamisega keemiale. Raamat jätab loosse piisavalt lünki, et selline tõlgendus oleks võimalik, ent taoline lugemisviis võtaks teosest inimkonna hääbumise paratamatuse. Pealegi muutuks romaan niimoodi lugedes klassikaliseks võitluseks inimese ja masina vahel, mis oleks teose suhtes ülekohtune. Feldmanise debüüdi suurim väärtus on minu silmis aga originaalsus inimeste ja masinate konflikti kujutamisel.

Päevi saadetakse mööda ajaviitespordi, kirgliku kulinaariaharrastuse ning pidudega. Kunst ja kultuur, selmet olla inimkonda edasiviiv eetiline jõud, tuletab selle tarbijatele meelde inimkonna paratamatut hääbumist, seega üldiselt hoidutakse raamatutest, filmidest ja muusikast. Üheks erandiks on veidrikuks peetav Martin, kes tarbib filmide, kunsti, uimastite ja kirjanduse elamuslikku kokteili, olles eksperimenteerimisel oma sõnul rangelt süstemaatiline. Antakse mõista, et mida parem on film, seda tugevama hoobi annab see elutahtele (seda ilmestab Niko vestlus Tomasega: „Ma ei vaata enam filme. Mitte kunagi.” – „See pidi hea olema.” – „Seda enam. Ma tahan elada.” (lk 25)). Kunsti mõju selle tarbijatele on ent ebamäärane – ehkki see peaks toimima elutahet pärssivalt, kogeb Niko Martini juures mitut elamusteküllast nädalat, mil ta ei tarvita kordagi tablette. Talle endalegi tuleb üllatusena, et neid pole sealviibimise kestel vaja olnud.

Maailm nende tegelaste ümber kujutab endast luhtunud utoopiat. Üks vastuväide utoopiate võimalikkusele on argument, et keegi peab siiski tööd tegema, et võimaldada teatavale inimgrupile utoopialähedast jõudeelu. Aldous Huxley on loonud romaanis „Hea uus ilm” tööga leppimiseks narkootikumi soma, mis summutab rahulolematuse. Minu jaoks on veenvam vastumeede paratamatu töö dilemmale Iain M. Banksi Kultuuri-raamatutes[2]. Kultuuri-utoopia elanikud ei pea oma söögipoolise ega peavarju pärast muretsema, selle eest vastutavad robotid eesotsas inimestest hoomamatul määral targemate superkompuutrite Arudega. Ka Feldmanise romaanimaailmas on ühiskond jõudnud sama lahenduseni – ja leidnud oma otsa.

Masinate distantseeritud ülemvõim toimib depersonaliseeritud ametiasutuste tasandil, mille poole pöördutakse vaid viimase häda korral. Näiteks väljendab raamatu alguses keerulisse olukorda sattuv Tomas tõrksust politseisse mineku suhtes, sest on teada, et tema olukorda mõistetaks vääriti. Nii mõjuvad masinad otsekui noorteromaanide täiskasvanud, kelle arusaam olukorrast on valede rõhuasetustega ja keda tuleks probleemide lahendamisel seetõttu pigem vältida. Feldmanis ise kirjeldab inimeste ja masinate suhet kui laste ja täiskasvanute oma. Vastupidi minu tõlgendusele romaani masinatest kui ratsionaalsetest täiskasvanutest (võrreldes irratsionaalselt ennast tappa soovivate inimestega) on masinaid võrreldud raamatus mitmes kohas hoopis lastega: „Nii hoolitsesidki masinad inimeste eest nagu oma vanadekodusse pandud vanemate eest.” (lk 31) Intervjuus Tristan Priimäele nimetab Feldmanis raamatu ühe ideelise lähtepunktina mõtlemist „inimkonnast kui lihtsalt ühest lülist evolutsioonilises ahelas, mida võib oma ebatäiuslikkuses olla ennekõike vaja selleks, et panna alus mõnele järgmisele etapile”. Autori viis kirjeldada masinaid hoopis lastena pole siiski mõeldud nende pisendamiseks, vaid aitab neid pigem lugejale sümpaatseks muuta. Nende nägemine lastena, kes püüavad mõista oma vanemaid („Ta peab suhtlema masinaga, kes üritab tema tundeid mõista, et ta ennast ära ei tapaks.” (lk 23)), on ainus viis omistada neile mingigi haavatavus. Seeläbi muutuvad nad natuke inimesetaolisemaks.

Üks sageli esinema kippuv motiiv ulmekirjanduses on robot, kelle suhtes on kahtlus, kas ta on ikkagi päriselt masin või juba inimene. Mõnes teoses ei tea seda masin isegi. Sellistes raamatutes on masinad teisel pool õõvaorgu (uncanny valley) – on ületanud sellise inimesetaolisuse määra, milles tehisinimene tekitab meis oma peaaegu-aga-mitte-päris-välimusega hirmu ja jälestust. Feldmanise romaan aga õõvaoru küsimust ei adresseeri, inimese ja roboti piiriga ei mängita. See asjaolu ilmestabki ehk enim Feldmanise romaani suhtelist originaalsust võrreldes teiste robotirevolutsioonidega.

Samas näib romaani tegelastel olevat võõristav suhtumine masinatesse. Näiteks öeldakse, et „intiimne suhe masinatega tundus Nikole ja enamikule ühiskonnast tülgastav” (lk 33). Kui boheemlasest tajueksperimenteerija Martin mainib XXI sajandi alguse seksroboteid, kommenteerib ta: „Inimesed olid siis täiesti segi.” (lk 45) Selmet olla seotud õõvaoruga, näib see võõristus tulenevat soovist säilitada selged piirid kahe väga erineva eksistentsivormi vahel. Ehkki ka siinsed tegelased on tehnoloogiaküllased – neist igaüks on varustatud kiibiga, mille kaudu on võimalik sõnumeid edastada ja oma asupaika määrata –, ei määra see nende identiteeti. Võib-olla on kahe liigi lahushoidmine ka üks eetiline põhjus ajukeemia tasakaalustamisel geenitehnoloogiast hoidumiseks – see muudaks inimese samasuguseks ümberkujundatavaks olendiks nagu masinad.

Masin jääb inimesele tabamatuks. Ehkki inimesi abistavad automatiseeritud vahendid, on teadvuslike masinate mõtted ja eesmärgid inimestele kättesaamatud. Niko kirjeldab romaani lõpus kokkupuudet sellistega, kes ei tegutse inimeste teenistuses, vaid masinkonna salapäraste eesmärkide nimel. See on küll kohtumine tundmatuga, aga selmet olla kokkupõrge kahe teadvuse vahel, mõjub see pigem ühe elusolendi ebaõnnestunud hoidumisena kontaktist. Nimelt jõuab Niko kaaslastega metsas jalutades ühele jalgpalliväljakusuurusele ovaalsele metallpaneelidega kaetud lagendikule, millel on rütmiliselt edasi-tagasi liikuvad plastkehadega robotid. Inimesi nähes jäävad nad korraks seisma, otsekui tabatuna ootamatult keelatud tegevuse pealt, enne kui jätkavad senist tegevust. Küsimusele, mis see on, ei oska Niko midagi vastata. Masinate tegevus jääb seletamata ka lugejatele – tõlgendusruumi on sedavõrd, et tekitada agorafoobiat. Erinevalt klassikalisematest Võõra-kujutustest on siinkohal tegemist mõistatusega, mida ükski inimene ei püüagi enam lahendada.

Mõneti tajusin seda raamatut katsena võtta sauterlik (või kas või ashilevilik – tegemist on eesti kirjanduses tüüpkarakteriga) kõige kiuste ikkagi midagi lootev luusertegelane ja ekstrapoleerida tema psühholoogiline kriis liigiliseks katastroofiks. See oli huviga loetav raamat ja võib nõustuda Õunpuuga, kes ütles, et „sa võtad selle vastu kui mingi vastuvaidlemist mitte salliva emotsionaalse reaalsuse, nõustud sa siis sellega ideeliselt või mitte”.


[1] Org, Andrus 2001. Ulmekirjandus: žanri dimensioonid. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofiateaduskond, eesti kirjanduse õppetool, lk 29–31.
[2] Iain Banks on kultusteose „Herilase vabrik” autor, kes kirjutas 12 ulmeraamatut, millest 9 kuulub Kultuuri-sarja. Tegemist on utopistliku kosmoseooperiga.

Tõnis Hallaste on ulmeajakirja Reaktor kunagine jututoimetaja, nüüd aga transporditööline Rimis. Kooris laulab ka. Kirjutab magistritööd küborgidest.