Kas Eda Ahi on esmajoones diplomaadist (noor) (nais)luuletaja, auhinnatud kirjanik, kobakäplusega leppiv värske lapsevanem või loomepiinadeta tõlkija?

Eda Ahi. Fotod: Renee Altrov

Eda Ahi (snd 1990) intervjueerimine ei ole selles mõttes lihtne töö, et arvukad varasemad – igati suurepärased ja professionaalsed – intervjueerijad on temalt kõik küsimused juba õige mitu korda ära küsinud. Ikka tulevad jutuks tema rahvuslik või kultuuriline identiteet (paberil kompleksne, praktikas intuitiivne), tema luule silmapaistvaim isepära (riim), eeskujud kirjanduses (väga erinevad, mitte ainult (eesti) (riimis) luuletajad), tõlketööd ja vallatavad keeled (peamised neist inglise, vene, itaalia), pea igas arvustuses tuuakse vana hea võrdlus Betti Alveriga, needsamad riimid jne. Ja kõigele sellele on Eda ikka ja jälle (talle väga omaselt viisakalt ja kannatlikult) vastanud. Võib-olla selle tõttu – aga ehk ka hoopis millegi muu pärast – ei räägigi me Edaga sedakorda luulest tõesti peaaegu üldse.

Kui varem on Eda luule retseptsioon olnud pea täielikult ja üksmeelselt positiivne (ja ehk niisugusena pisut kordavgi), siis üsna ootamatult seostub tema nimi nüüd ka meie kirjandusringkondade viimaste aastate suurima tüliga, mis lahvatas selle järel, kui kultuurkapitali žürii pärjas tema eelmisel aastal ilmunud luuletuskogu „Sõda ja rahutus” luule kategooria aastaauhinnaga. Siis selguski, et kõigile ei meeldinud – ei meeldinud luule ja auhinna oleks pidanud saama hoopis keegi teine jne. Mehed arutasid, vaidlesid, argumenteerisid, debateerisid, natuke ka solvusid, süüdistasid ja provotseerisid üksteist ning kokkuvõttes võitsid kõigest sellest muidugi eesti kirjandus ja kriitika. Kõrvalt oli arutelu huvitav jälgida, aga Eda ise on hoidunud selles osalemast, jällegi talle väga omasel põhjusel – nagu ta on (tegelikult korduvalt) öelnud –, et igaühel on õigus arvustada juba ilmunud teost.

Sa ei ole mingi lihtne luuletaja või humanitaar, vaid oled ka n-ö teeninud igapäevaleiba välisministeeriumis ametnikuna, lõpetanud Tartu Ülikoolis Euroopa Liidu Venemaa uuringute õppekava magistriõppe ja nõnda edasi. Kas plaanid pärast lapsepuhkust välisministeeriumisse naasta?

Praegu ma seda veel absoluutselt ei tea. Ma arvan, et lapsepuhkus on suurepärane võimalus natukene järele mõelda või võib-olla isegi, vastupidi, mitte niivõrd mõelda, vaid lihtsalt vaadata, kuhu elu viib.

Mis oli või on välisministeeriumis sinu nišš? Või õigupoolest, mida tähendab „lauaülem”?

Lauaülem on lihtsalt diplomaat, kes töötab välisministeeriumi peamajas ja kelle n-ö katta on rida teemasid, mis üldiselt vahetuvad mõne aja tagant. See tähendab, et inimestel tulebki tegeleda oma diplomaadikarjääri jooksul tihtipeale väga erinevate küsimustega. Mina olin tööle asudes esialgu Ukraina lauaülem ja pärast lähetust Ukrainasse hakkasin tegelema hoopis Põhjamaadega. Need on üsna erinevad valdkonnad, erinevad riigid, aga nii see kipub olema, tõesti tehakse palju erisugust. Ja lisaks konkreetsematele teemamuutustele on väga tavaline, et diplomaat, kes tegeleb poliitiliste küsimustega, teeb oma järgmises lähetuses või lähetusest naastes hoopis konsulaartööd. Ja neil õnnelikel, kellel on juristiharidus, on võimalik ka juriidilises osakonnas töötada. Nii et asja võlu seisneb selles, et tihtipeale polegi inimestel oma nišši. Ilmselt sobib see karjäärivalik just neile, kes hindavad mitmekesisust.

Millest sinu naasmine või mittenaasmine sõltub?

Ilmselt kõhutundest. Sellest, kuhu elu vahepeal kulgeb. Ma olen siin põlve otsas igasuguseid asju kõpitsenud, olen saanud näiteks natukene rohkem tõlkida, kuna mul on veidi vabam graafik ja ma ei pea tingimata üheksast viieni tööl olema. Ja kui selliseid väikseid otsakesi peaks veel ette sattuma, siis on võimalik katsetada tasapisi ka vabakutselise elu ja vaadata, kas see mulle üldse sobib.

Kas sa ei ole kunagi vabakutseline olnud?

Mitte päris nii vaba, jah.

Päris värskendavalt tavatu on kuulda, et sul on nüüd kolmekuuse lapse kõrvalt vabam graafik, sest tavaliselt ju kostub ikka seda, et väikese lapse kõrvalt ei jõua üldse vabakutselise (töö)elu elada, doktorantuuri lõpetada vms.

(Naerab) Noh, doktorantuuris ma nii kindel ei oleks, jah. Ja eks elu lapsega ongi pidevas muutumises. Ka need tõlkeprojektid, millega ma vahepeal rakkes olin, jõudsin ahnitseda kokku just esimestel nädalatel – kui laps magaski väga palju ja oli rohkelt vaba aega. Aga ütleme, et nii suur elumuutus ja võimalus vahepeal millegi muu peale mõelda on igal juhul värskendav. Mulle näiteks tundubki, nagu mul oleks rohkem aega käes. Võib-olla on nii, et kui saab teha rohkem tõeliselt nauditavaid asju, siis selle võrra sagedamini on ka niisugune tunne.

Ma ei ole kindel, kas seda on nüüd hea toon küsida…

Just on hea toon! Mulle juba meeldib see küsimus (naerab)!

Meil on ikkagi kultuuriväljaanne ja nii edasi! Samas ma mõtlen, et kui intervjuu on kultuurse inimesega, luuletaja Eda Ahiga, kelle elus see on parasjagu aktuaalne või uudne, siis ei ole ju kohatu rääkida sinu jaoks värskest emarollistki.

Jaa! Ma olen tõepoolest mõelnud viimase kolme kuu jooksul väga palju kõiksuguste lastega seonduvate asjade peale, nii et sinuga seda intervjuud kokku leppides oli ka natuke kahtlane tunne, et minu pärast võib see kujuneda pigem mõne teistsuguse väljaande intervjuuks.

Emadus on aga olnud siiani väga põnev ja õpetlik. See on üks nendest uutest – ja ka natuke hirmutavatest – rollidest, mida saab elus proovida. Võimalus avastada uusi külgi endas – ja ka ümbritsevates inimestes! Ja muidugi on äge, et saab õppida lõpmatult tundma seda uhiuut inimest, kes on niisama heast peast omade ringi tekkinud.

Mida uut sa oled teada saanud enda või ühiskonna kohta?

Esiteks ma arvan, et mind on puudutanud päris palju avalikkuses toimunud arutelud perede ja laste teemal. Näiteks oli kevadel ühe valimisplakati peal kirjas midagi sellist, et oleme homopropaganda vastu õppeasutustes või lasteaedades. Selline lubadus minna maast madalast sallivuse kallale, mis on minu meelest lastele nii loomuomane, tekitas pea füüsilist vastikustunnet, vastumeelsust! Kui muidu oleksin sellele ilmselt lihtsalt mööda minnes viltu vaadanud ega oleks eriti väljagi teinud, siis nüüd puudutas see mind järsku isiklikult.

Aga mis toredamatesse asjadesse puutub, siis võib-olla ma olen iseendaga rohkem sina peale saanud või leppinud omaenda ebakindluse ja… (mõtleb natuke) sellega, et ma kobakäpp olen. Mulle tundub nüüd, et see on täiesti okei ja tuleb ehk mõnes olukorras isegi kasuks. Ma usun, et mingil äraspidisel kombel muudavad sellised täiesti uued n-ö suured ja ebakindlust süstivad olukorrad enesekindlamaks või vähemasti leplikumaks – tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, mis saab. Ja eks lapse seltsis olemine meenutab ka pidevalt, kui kiiresti kõik muutub.

Ma küll ei tunne sind hästi, aga „ebakindlus” ja „kobakäplus” ei ole märksõnad, mida ma oleksin eales taibanud sinu kohta kasutada.

Minu jaoks on need peamised märksõnad (naerab)!

Ma olen näinud ise kõrvalt sellist minu jaoks täiesti rabavat asjaolu, et kuidagi on muutunud normaalseks või lausa igapäevaseks, et noortelt emadelt küsitakse uskumatult isiklikke küsimusi, ka võõrad küsivad, imetamise ja muu säärase kohta.

Jaa-jaa, olen ka seda tundnud, et järsku on meie elu varasemast rohkem teiste, kohati isegi võõraste asi ja kuulume perekonnana justkui mingisse avalikku sfääri, kus teistel on vaba voli meid arvustada.

Nüüd tuleb kõigi luuletajate lemmikküsimus: kas sellest kogemusest ja eluetapist on plaanis kirjutada ka järgmine luuleteos?

Et kas ma hakkan kohe lasteluulet vorpima (naerab)?

Seda ma isegi ei mõelnud praegu, aga miks mitte!

Esialgu ma ei ole üleüldse eriti midagi kirjutanud ega kirjutamise peale ka nii väga mõelnud. Tõlkinud olen küll ja see on õudselt mõnus, ei tule nii kergesti mingeid tohutuid loomepiinu peale. Sellest on ainult rõõmu, kui saad kellegi teise teksti eesti keelde panna ja loota, et see ka kuidagi vastuvõetavalt välja kukub.

Mida sa praegu tõlgid ja mis keelest?

Lõpetasin just Claudio Magrise romaani „Teine meri” tõlkimise itaalia keelest. See peaks ilmuma millalgi sügisel Loomingu Raamatukogus. See oli päris mõnus väike tükk, mida järada. Üsna lühike romaan, aga hästi mitmekihiline ja täis tohutult erinevaid kultuurilisi viiteid. Heas mõttes klassikalise itaalia intellektuaali kirjutatud, viited vanakreeka ja -rooma kirjandusele ning natukene veel ka saksa, slaavi ja ladinaameerika mõõdet sekka. Seda oli tõesti lahe harutada!

Su seni viimane luulekogu „Sõda ja rahutus” oli minu meelest kontseptuaalsem kui varasemad – sealsed tekstid pärinesid ühest üsna konkreetselt piiritletud perioodist sinu elus, nimelt 2017. aastast, mil viibisid Euroopa Liidu delegaadina Ukrainas.

Mõnes mõttes jah, „Sõda ja rahutus” on rohkem kui teised raamatud otse elust maha kirjutatud. See on praegu lihtsalt mõte, mille ma õhku viskan, aga võib-olla ongi nii, et mida aeg edasi, seda vähem on aega seedida mingeid kogemusi ja seda vahetumalt valguvad need otse paberile.

Või siis äkki on hoopis vastupidi. Äkki see on just suurem professionaliseerumine luuletajana, et sa juba oskad tõsta kogemuse üsna otse kunstilisse vormi, ei ole enam vaja näiteks „Maskiballi”[1] maske.

Maskitamise aeg on nähtavasti tõesti läbi. Aga eks näis, mis saab! Muidugi on nüüdki olnud mingeid mõttekesi, mida olen paberinurkadele kritseldanud, aga… mul on iga kord pärast raamatu ilmumist tunne, et nüüd ei teagi, mis edasi saab – kas ma üldse enam kunagi midagi kirjutan. Aga nagu ma kuulnud olen, on see ka üsna levinud (naerab).

Sa oled küll tõlkinud mitmeid romaane, aga kas sa ei ole mõelnud kunagi ise romaani kirjutada?

Ikka olen. Aga romaani kirjutamiseks on ilmselt vaja niisugust hulka julgust, pühendumust ja aega, mida ma pole osanud leida või tekitada. Ja muidugi eriliselt sütitavat ideed. Kui see juba olemas oleks, siis küllap tuleks kuskilt julgus ka. Või vajadus.

Kummalisel kombel ei küsita meil romaanikirjanikelt kunagi, kas nad on mõelnud ka luuletuse kirjutada. Kas romaani ülimuslikuna tajumises võiks olla mingi protestantliku tööeetika või lausa pühaduse aspekt?

Nojah. Küllap minu eelmine vastuski peegeldab todasama aukartust, mis paljudes selle žanri vastu on. Tõsine värk siiski, pole mingi põlve otsas ostutšekile kirjutamine, vaid ikka midagi enamat.

Eelmise aasta veebruaris värskelt Ukraina lähetusest naasnuna vestlesid „Plekktrummi” saates[2] Joonas Hellermaga ning küsimusele, kuidas sulle tundub, kas midagi on selle aasta jooksul Eesti elus muutunud, vastasid: „Mulle ikkagi tundub, et inimesed on muutunud… võib-olla avatumaks ja… lahkemaks. Võib-olla see on mu enda avatus, mis kuidagi tagasi peegeldub, aga […] mulle tundub, et me hakkame siiski muutuma avatumaks ja tolerantsemaks rahvana.” Ja nüüd, seni viimases pikemas intervjuus ütlesid Berit Kaschanile Sirbis[3] nõnda: „Minu arvates on inimene olles vastuvõetamatu ja loomuvastane põlata või halvustada teisi nahavärvi, soo, rahvuse või seksuaalse sättumuse pärast. Kahju, et tunnen praegusel ajal veel vajadust midagi nii loomulikku üldse esile tõsta. Selle suhtes olen kompromissitu.” Kuidas sulle praegu tundub, kas meil on toimunud avatuse-suletuse skaalal suuri muutusi, näiteks sellegi kõnealuse pooleteise aasta jooksul?

(Ohkab kuuldavalt) Ma ei usu, mulle paistab, et praegusel ajal kõnelevad lihtsalt väga erinevad, vastakad hääled ühel ajal ja varasemast valjemini. Võib-olla on praegune olukord mingis mõttes kriisiolukord, aga ma arvan, et see on just hea – meie riigile ja rahvale tervikuna. Nagu äge haigus, mis annab lõpuks immuunsuse. Ikka parem kui olukord, kus need hirmud ja mured vaikselt vaka all vinduksid. Ja ainuüksi see, et vabalt lastakse kõlada ka sallimatutel häältel, on ju tegelikult avatud ühiskonna tunnus.

See, et kumbagi poolt ei suruta alla ega diskrimineerita?

Just, täpselt. See on sõnavabaduse paratamatu varjupool, et aeg-ajalt tuleb kuulata ka minu jaoks vastuvõetamatuid ja absurdseid seisukohti.

Nagu ekrelased peavad meie omi kuulama?

Täpselt nii. Kuigi see, mida ma Sirbis ütlesin, ei ole absoluutselt mingi poliitika küsimus. Minu meelest on see inimlikkuse küsimus. Need asjad on igal juhul vastuvõetamatud.

Sa kasutasid sõna „kriisiolukord”, aga samas oleme meie praegu ühed viimased, kel on selline suletust taotlev jõud võimu juures n-ö realiseerunud. Sama on toimunud varem USAs, Suurbritannias, erinevates Ida-Euroopa riikides jne. Kuidas on juhtunud, et kõikjal valitseb seesugune kriis? Riigid ei ole ju vaakumis, selge see, aga kust seda ühisosa otsida, kas sotsiaalmeediast?

Tõenäoliselt ongi nii, et sotsiaalmeedia on võimendanud seda, mis on varemgi olemas olnud. Hirmu, ebavõrdsust, segadust. Teisest küljest on minu meelest tõesti just hea, et igaühel on tekkinud võimalus öelda, mida ta arvab. Võib-olla me ei ole küll jõudnud kuidagi vastusteni selles mõttes, et kuidas sellele kõigele reageerida või kuidas seda infot hallata või töödelda. Aga ma tahaks uskuda, et praegune olukord on ainult mingi vaheetapp, millest on võimalik ühiskonnana tervikuna võitjana välja tulla. Nagu öeldud, ma usun, et inimlik on sallida. Võib-olla ongi vaja need teravad küsimused läbi arutada, et tõeliselt sallivaks ühiskonnaks kasvada. Tuleb natuke aega anda ja üksteist rohkem kuulata.

Aga kas me peaksime sallima ka sallimatuid?

(Mõtleb natuke) Ei, lõpuni mitte. Aga kuulama sellegipoolest.

Selle lehenumbri teema on „ilmajäetus” ja see on vähemasti kaudselt samuti nende sallivusküsimustega seotud, igal juhul on selline küllaltki usutav hüpotees, et kõrvalejäetus ja tõrjutus, ükskõik kas majanduslikus või mingisuguses mentaalses mõttes, soodustab radikaliseerumist, lihtsate lahenduste ihalust, populistlike loosungite järele haaramist. Ehk on siin lisaks sotsiaalmeediale ka seesama pettunute häälte nüanss.

Jah, küllap siin on tõetera sees. Mulle endalegi tundub üsna samamoodi, et tõenäoliselt on selles praeguses olukorras süüdi pettumus, ja võib-olla ei ole lihtsalt osatud õigel hetkel jaole saada ning kuulata. Seda ma kindlasti ei usu, et mingi peatselt unustusse vajuv erakonnanatuke on siin tohutu liikumapanev jõud olnud või, ütleme, mingite selliste tendentside sütitaja, mida ei ole varem olemas olnud. See kõik ei ole tekkinud tühja koha pealt.

Samas paistab, et need sulgemisele või müüridele või kujundlikult tagasiminekule keskendunud taotlused on oma banaalses lihtsuses palju kaasahaaravamad ja löövamad kui meie abstraktne „roosa ila”, et hoiame kätest kinni, kallista oma rassisti jne.

Ja meeleheite tõttu on väga lihtne vandaalitsema kukkuda ka kõige sallivamal inimesel (naerab). Pinnu ja palgi värk. Kipub ikka aeg-ajalt juhtuma.

Ma saan aru, et sinu n-ö esimesed emakeeled on olnud nii vene ja eesti keel kui ka vene viipekeel?

Ma ei ütleks, et need kõik on mu emakeeled, aga tõsi, meie kodus räägiti tõesti neid keeli läbisegi.

Ja sa käisid algusest peale eesti koolis, Vanalinna Hariduskolleegiumis?

Ma olen päris mitmes erinevas eesti koolis käinud, aga jah, gümnaasiumi ma lõpetasin seal.

Sa oled küll öelnud, näiteks intervjuus Carolina Pihelgale[4], et identiteediprobleemid ei ole sind isiklikult väga teravalt mõjutanud, aga ma usun, et sul võiks olla sinu tausta tõttu parem sissevaade või oma tunne sellest, kuidas meil on viimasel ajal lood eestlaste ja venelaste lõimumisega. Kas siin on näiteks toimunud positiivne areng?

Mulle jällegi tundub – puhtalt kõhutunde pealt –, et olukord on palju paremaks läinud. Nii vene kui ka eesti keele kõnelejad on viimasel ajal Eestis üksteise suhtes päris avatud ja viimaste aastate jooksul on olnud palju ka kõrgemal poliitilisel tasandil avatuse näitamist, näiteks meie presidendi Narva samm, millest on palju juttu olnud. Eks see kõik tundub kohati ka pealiskaudne ja eestlaste poolel on ehk natuke eksotiseerimist slaavi kultuuri teemadel, aga üldiselt ma arvan, et see kõik liigub paremuse suunas.

Päris huvitav on aga vaadata ka seda, kuidas on olukord ukrainlastega, kes Eestisse tööle tulevad. See on jällegi hoopis teistsugune migratsiooni liik. Mulle on tundunud, et tööandjate seas on üldiselt väga palju rõõmu selle üle, et meil on suhteliselt sarnase kultuurilise taustaga inimesi siia tulemas, kellega on ka keele mõttes lihtne suhelda. Muidugi on mõnevõrra kurb, kui inimesed peavad majanduslikel põhjustel oma kodumaalt lahkuma ja ega seda ei tehta alati rõõmuga. Aga ma usun, et sellest võib veel päris palju head sündida, kultuurikontaktid rikastavad ju ikka mõlemat poolt.

Ma vaatan ikka imestusega, et sa oled alati nii positiivne ka üsna komplekssete teemade puhul.

(Naerab kõvasti) Ei, alati ei ole ju. Aga tihtipeale vist tõesti jõuan pika jutuga kuidagimoodi sinna välja, et lõpuks on loodetavasti ikkagi kõik tore ja liigub paremuse poole.

Kas sa pead ennast patrioodiks, kui püüda võtta arvesse selle sõna erinevaid ajaloolisi ja praeguseid konnotatsioone, mis ju teatavasti võivad olla ka negatiivsed?

Praeguses kontekstis on sellele sõnale vist natukene kummaline maik juurde tulnud, aga ma usun küll. Ma tahan siiralt, et meie riigil läheks hästi, et siinsetel inimestel läheks hästi, et me oleksime rõõmsad ja rõõsad (naerab) ning vaataksime tuleviku poole ja üritaksime elu siin paremaks teha. Ma olen ikka tundnud, et mind seob selle maaga väga tugevalt ka keel – kus mujal ikka eesti keeles nii vabalt kas või põhimõttelist sõnasõda pidada saaks.

Su viimases kogus oli ka tsükkel „Etüüdid”, kus sa oled kasutanud nihestamise võtmes meie olulisi kultuuritekste või -klišeesid, Koidulast Liivini ja sealt edasi Rummoni („võib juhtuda, et heidan kord su rüppe / unele. Kuid seni pikutan” (lk 38); „ja ma ei tea, kas ikka lilleside / püsivam on haavasidemest” (lk 37); „oleme sündinud tasasel maal, / aga meis maa pole tasa” (lk 40)). Kuidas sulle tundub, kas meil on ka tekste või narratiive, mis on n-ö liiga pühad, mida sulg näiteks tõrguks niimoodi kasutamast?

Mulle paistab, et me võiksime mängida vabalt niisuguste, ütleme, pühade lehmadega meie kultuuris, kas kuidagi seostada neid pigem tänapäeva või hoopis võõraste kultuuridega. See on tore, et need on meil olemas, aga see ei tähenda, et nendega ei peaks eksperimenteerima.

Viimasel ajal tundub, et näiteks laulupidu on küll üks selline püha ja puutumatu sammas meie rahvuslikus narratiivis.

Laulupidu on ju kena üritus ja seal tõesti tekib püha ja ühtne tunne, aga jällegi, minu meelest võib selle tähenduse üle vabalt arutleda.

Ma olen püüdnud mõista, millest selline pühadus ja ühtsus tekib. Aga ta tõepoolest ju tekib, mul endal ka. Võib-olla ongi tõsi see, et meie kui usuleige väikeriigi religioon on hoopis rahvus – kogu oma komplekssuses – ning laulupidu on koht, kus need religioossed tunded löövad välja, ka siis, kui me ei taha.

Jah, ma tean ka skeptikuid, kes laulupeole minnes nutavad omal silmad peast. Seda ikka juhtub. Ma arvan, et see on väga okei, et selline suur ja paberil justkui puutumatu üritus toob esile mingeid teravaid emotsioone, mille olemasolust me pole igapäevaselt isegi teadlikud. Igal juhul see nihutab midagi.

Teravad emotsioonid levivadki vist massi seas nagu laine vees. Mul tekkis ka paralleel jalka vaatamisega staadionil. Olen täielik jalkavõhik, aga mul on tulnud elus ette, et olen sattunud mõnda mängu vaatama. Ja see on puudutanud isegi mind võhikuna, tekitanud põnevust ja hasarti.

Kas see on ka oluline, mis meeskonnad mängivad või kui palju on inimesi?

Jaa, kindlasti, pooltühjal staadionil oleks vist natuke teine tera olla. Ja mulle tundub, et mida tugevam ja näiteks ajaloolisem on vastasseis, seda võimsamad emotsioonid seal kohapeal õhus on.

Sinu viimane luulekogu „Sõda ja rahutus” on külvanud väiksemat sorti sõda ja rahutust ka meie kultuurirahva seas[5][6][7][8]. Kas see üllatas sind, et just sinu raamatu ja auhinna peale nii tuline vaidlus tekkis?

Üllatas küll, jah. Mind üllatas ka see, et ma selle auhinna sain, ma absoluutselt ei kahtlustanud ega lootnud seda, ma hoidsin teistele pöialt (naerab).

Kas sul ei tekkinud seekord kiusatust ka oma sõna kuidagi sekka öelda või kas seda on üldse küsitud?

Ei, otseselt ei ole. Vastulause kirjutamise võimalust pakkus mulle küll väga lahkesti Alvar Loog ise, kui ta mulle teada andis, et on niisuguse arvustuse kirjutanud. Aga ma ei tundnud selleks vähimatki vajadust.

Sa oled vist vastupidi mingisugusele luuletaja stereotüübile väga tasakaalukas, võib-olla isegi lausa ükskõikne kriitika suhtes. Aga kas see juhtum – mis oli teravam, kui on meie kriitikas üldse tavaks – tekitas ka sinus teravamaid tundeid?

Tekitas ikka, jah. Aga eks ma ühtlasi tundsin natuke kergendust Alvar Loogi arvustust lugedes, et näe, keegi on jälile saanud ja valmis avalikult ütlema, et ma võib-olla tingimata alati ei tea, mida ma teen, et tulistan tihti puusalt. Mind ikka üllatab, kui keegi arvab, et mõtlen kirjutades kõik ülimalt põhjalikult läbi. Ja ma kindlasti ei tundnud ennast seejuures solvatuna. Seda oli väga huvitav lugeda, päris siiralt.

Aga kogu see debatt oli igal juhul ootamatu ja mul oli žüriist tõesti kahju. Mulle on tundunud üsna iseenesestmõistetav, et kirjandusauhindade puhul on see, kes laureaadiks osutub, suhteliselt juhuslik – see on ju parasjagu ametis oleva žürii subjektiivne valik. Ja žürii üldiselt vahetub igal aastal.

Tõepoolest, žüriid on ju ka väga harva üksmeelsed ja vaidlused ei teki enamasti skaalal „meeldib või ei meeldi”, vaid pigem palju põhimõttelisematel ajenditel, näiteks kas arvestada auhinna väljaandmisel teadlikult ka tekstiväliste asjaoludega (nagu autori vanus või potentsiaal, sugugi) või ainult konkreetse tekstiga.

Just-just-just. Selliseid küsimusi on ju päris palju ja võib ette kujutada, et arutelud kisuvad päris tuliseks.

Sessamas viidatud Alvar Loogi arvustuses tekib tal ka, nagu ta ise ütleb, „siinkohal vastuseta jääv küsimus: kas naisluulele peaks tegema kvaliteedi osas mööndusi, justkui mingile invažanrile”. See küsimus pole tal mitte ainult retooriline, vaid ka sulgudes, aga ma ikkagi hakkasin mõtlema, kuidas sulle endale tundub, kas sind arvestatakse sagedamini naisluule või „üleüldise luule” hulka?

(Mõtleb pikalt) Jällegi kõhutunde pealt ja puusalt tulistades, kui ma nüüd mõtlen tagasiside peale, siis ma kahtlustan, et pigem on mind seostatud ikkagi eesti naisluulega.

Kuidas sa suhtud sellistesse siltidesse nagu „noorluuletaja” või „naiskirjanik”?

Ma ei näe nendeks mingit vajadust. Miks peaks kedagi nimetama „noorkirjanikuks” või „naisluuletajaks”? Ma ise ei liigita kirjanikke niimoodi.

Millal sa viimati vihastasid?

Las ma mõtlen… Tõenäoliselt siis, kui keegi oli hoovi sissesõiduvärava jälle kinni parkinud (naerab). Tühiseid põhjuseid vihastamiseks leiab ikka – ja vahel ongi tervisele kasulik, lööb õhu puhtaks, ja pärast saab enda üle naerda ka. Aga üldiselt pakub praegune olukord Eestis ka üsna palju vihastamisvõimalusi (naerab).

[1] „Maskiball” (2012) on Eda esimene luulekogu, mis sai ka Betti Alveri debüüdipreemia ning millest kõneldes on autor kunagi intervjuus Kairi Kruusile öelnud: „Näen „Maskiballi” luuletusi kui erinevaid maske, mida inimesed saavad korraks ette panna ja kehastuda kellekski teiseks, kas või iseendaks mingis teises ajahetkes, ja vaadata elule veidi teise nurga alt. See ei tähenda, et nendes tekstides pole mingit tõtt, aga ma ei näe neid kui kirjutisi, mis on kinnitatud kuidagi minu enese isiku külge või oleks sellega tugevalt seotud.” (Värske Rõhk, 2/2012, lk 45)
[2] Plekktrumm: Eda Ahi. – ETV2, 12.02.2018.
[3] Kaschan, B. 2019. Süda ja rahutus. – Sirp, 11.01.
[4] Pihelgas, C. 2014. Aja ja ajaloo hääl. – Looming, nr 11.
[5] Loog, A. 2019. Milleks anda avanssi, mida pole küsitud? – Postimees, 15.03.
[6] (:)kivisildnik 2019. (:) kivisildnik: luule- ja kultuurivastastele kuritegudele tuleb lõpp teha! – Postimees, 24.03.
[7] Susi, J. 2019. Kas Eda Ahi on käpard? – Sirp, 12.04.
[8] Loog, A. 2019. Iga lugemine on möödalugemine. – Postimees, 11.05.