Möödunud nädalal toimunud Eesti Teatri Festival oli meeleolukas, aga festival võiks proovida teatrisse meelitada ka inimesi, kes seal muidu ei käi, nagu tunnistab Kairi Kiviräha teele sattunud tulnukas.

Rauno Zubko lavastuses „Binaural vision". Foto: Aleksander Kelpman

Draama festivalile saabudes tundsin koheselt, et energia tase ning vibratsioonid on kuidagi eriti võbelevad ning kõrged. Juba varsti saingi vastuse, nähes Lennuangaari kõrvale pargitud tulnukate emalaeva. Teadaolevalt kohtab tänapäeva kunstiskeenes üha rohkem maaväliseid jõude, kes tulevad seda veidrat nähtust uudistama.

Draama festivalile sattus tulnukkonda kuuluv Rõlup Lavir just seetõttu, et kuulis, et Eesti on selline imelik maa, kus on teatrikülastusi sama palju kui inimesi. Samuti otsustasid nad koos suguvendadega Draama festivali panustada ning tulid lagedale omapoolse kosmosekanaldusega.

Kuhu on Draama festival viinud teie meeled ja keha, hinge ja tundlad?
Minu keha valdab rõõmus värelus, teie silmade jaoks nähtamatu energiavahetus oli väga võimas kõigi etenduste puhul ning inimkehadest eralduv rõõm ja õhin tugevalt tajutav. Meel sai kindlasti mõjutatud nende imeliste segatehnikatega, mida kunst pakub meile videokasutuse ja interaktiivsete võimaluste kaudu.

Teie lavastus „Binaural Vision“, mida te koos Rauno Zubkoga lõite, kuidas see õnnestus ja kuidas koostöö välja nägi?
Pean ehk kahetsusega mainima, et Rauno ei olegi teadlik, et tema töö on suure hulga tulnukkonna õhtune väljamõeldis. Üks meie hulgast nägi Raunot tantsimas ning teda valdas vaimustumine, seega röövis ta Rauno meie dimensiooni. Meie sisestasime talle lavastuse idee ja saatsime ta tagasi Maale, et ta saaks selle inimesteni tuua. Oleme kõik tulemusega väga rahul. Publikust kuulsime isegi, et paljud tunnetasid, et tegemist oli maavälise kogemusega.

Millised etendused Draamal teid enim puudutasid ja mõtteid tekitasid?
Kõige rohkem tooksin esile OFF- programmi. Kuigi ka põhikavas olevad lavastused olid suurel määral geniaalsed, liigutas just see programm kõige enam. Tooksin eraldi esile lavastuse „Savann“. Näitlejate ansambli ühtsus, väga sügav sisu ja korrastatus. Kes seda kogenud ei ole, siis lühidalt annan edasi selle lavastuse moto, mida tulnukkond kõigile inimestele samuti soovitab: lahkuge vannist, oma mugavustsoonist, ning rännake savanni, et õppida elust ja endast täiel määral, selleks te siia planeedile sündisite, et areneda, riskida ja katsetada.

Väga puudutas „Mister Green“, hea oli märgata, et inimesed ise ka mõistavad, millisesse lõksu nad linnakeskkonnas on sattunud ning usun, et keskkonna temaatilised kunstiteosed suudavad kindlasti aidata teie planeedi üldist suhtumist muuta. Samuti olen õnnelik, et kogesin lõpuks klassikat, Shakespeare’i ennast, tunnen end nüüd samuti tõsiseltvõetava kunstihingena. Piip ja Tuut olid kindlasti need, kes mulle näitasid, kui palju saab naeruga inimesi mõjutada. Nii rõkkavat saali teist ei olnud. Ka mina naersin järjepidevalt, kuigi naermine ei ole tulnukkonnale omane. Kuulsin küll räägitavat, et ega see päris Shakespeare pole, aga tundub, et see liba-Hamlet või Omlett, kuidas nad seda nimetasidki, mõjus kõigile elujaatavust ja indu sisendavalt.

Üllatas mind ehk kõige rohkem „Lingua Franca“, mis lõi minus sarnase rahutaseme nagu minu koduplaneet, imeilusad naised, suur ja võimas kontrabass, tõeline luuletus teatrivormis.

Markus Habakukk ja Jürgen Gansen Kelmi teatri lavastuses „Savann". Foto: Teater Kelm

Kas nähtud lavastustel oli ka mingi ühisosa, mida sa tajusid?
Ma jaotaksin need kogemused kaheks. Olid need, milles oli väge, võimu, energiat nii palju, et sellega saaks meie Planeedil mitmeks valgusaastaks kõik energiavarud ära täidetud. Näiteks „Moraal“, „Ei tao“, „Peks mõisatallis“, „Savann“, see sama Piip ja Tuut, „Ma pigem tantsiksin sinuga“ ning kogu festivalimelu. Oli mõttehiiglaste töid, mis kajastasid imeliselt teie rahva nägu. Näiteks oli selline lavastus „Puugi protsess“, kust õpib palju Eesti ühiskonna murepunktide ja ajaloo kohta. Samuti „Köster“ ja „Vaimude tund Koidula tänavas“ andsid sissevaate eestlaste olemusele pihta saamiseks. Te, eestlased, olete ikka üks naljarahvas, tervendate oma sügavalt kannatusi täis juuri värskendava naljaveega.

See kõik, mida te rääkinud olete, on väga imeline, aga meile, inimkonnale meeldib väga ka konstruktiivne kriitika. Kas oskaksite midagi ka selle koha pealt öelda?
Ainus, mida täheldasin, on see, et Draama festivali külastavad sarnast sorti inimesed, või äkki te olete lihtsalt minu jaoks kõik ühte nägu. On nagu on, aga julgustan korraldajaid proovima kaasata ka inimesi, kes muidu teatrielust nii huvitatud polegi ja ehk see ühenduslüli võiks olla kõigi sõber tehnoloogia. Juba praegu võis kogeda installatsioonide näitusel hologrammi. Miks mitte lisada melusse rohkem virtuaalreaalsust ning tehnoloogilist kunsti, valguskunsti, väli-3D projektsioone, et anda aimu teatrist mitte-nii-teadlikele inimestele, et teater pole lihtsalt saalis istumine ja teksti kuulamine, vaid on muutunud interaktiivseks multimeedia šedöövriks, mis aitab meil kogeda teisi reaalsuseid.

Mida siis kokkuvõtteks ütleksite Draama festivali kohta?
Ma näen, et selle festivali korraldajad ning need, kes loovad kunsti, on väga tugevas ühenduses teiste dimensioonide ja maailmadega. Olen ise kogenud paljusid erinevaid tasandeid ning paralleeluniversume ning saan öelda, et paljud teie loodud kunstiteosed on tõeliselt eksisteerivad ilmad. Näiteks näitus „1:10 Võimatud ruumid“ viis mind tagasi mälestuste paikadesse ning hetkeks arvasin, et see näitus koosnebki väikestest portaalidest, kus on võimalik teleportida teistesse reaalsustesse. Järgmine kord tuleme kindlasti suurema delegatsiooniga. Kindlasti soovime teha ka rohkem koostööd inimestega, et järgmisel aastal rohkemaid meie töid saaks näha. Aitäh inimesed, et loote kunsti, kogesin, kui palju see Eestit helgemaks ja kirjumaks muudab.