Genialistide Klubis toimuv tasuta dokfilmiõhtute sari „Dokumentaalika” on nii menukaks osutunud, et on kasvanud iseseisvaks filmijõuks Tartu dokumentaalfilmide maastikul.

Kuidas „Dokumentaalika” alguse sai?

Kõik algas sellest, et Genialistide Klubis oli vaja programmiauke täita. Alustasin üksinda, aga filmide leidmine, külalisesinejate kutsumine ja muu asjaajamine on ajamahukas töö ning muutus liiga koormavaks. Esimese festivali korraldasin omapäi. Olin just välismaalt tagasi jõudnud, kohe läks 150 plakatit trükki ja näitasin kõik filmid algusest lõpuni ise. Vahepeal kaitsesin lõputööd teoloogia magistrantuuris. Praeguseks on aga abijõude tekkinud, oleme kolmekesi: Liina Ilves, Margus Vait ja mina. Nüüdseks on meil ka oma MTÜ.

Miks te just dokumentaalfilme näitate?

Peamiselt sellepärast, et neid ei levi Tartus nii palju. Eks ise tuleb mingid piirid seada, mingit „Zeitgeisti” me ei näita. Sellised filmid on liiga vastuolulised ja nendega on palju jama. Lisaks oleks see liialt tüüpiline valik. Mingil juhul ei taha ka Elektriteatriga konkureerida. Kui tean, et nad näitavad teisipäeval filmi, siis ma „Dokumentaalikat” kindlasti selleks päevaks ei planeeri.

Mida „Dokumentaalika” filmiõhtutel näidatakse?

Püüame hoida end filmimaailmas toimuvaga kursis. Filmid on pärit peamiselt lähiaastatest, aga viimase festivali ajal oli ka vanemaid filme, mis programmi temaatikaga sobisid. „TPB AFK: The Pirate Bay Away from Keyboard” aga näiteks söödeti meile ette – Märt Põder Piraadiparteist pakkus selle välja. See oli esimene soovitatud film, mida näitasime. Kaks korda aastas korraldame ka filmifestivali. Filme näitame kolm päeva, iga päev kaks tükki, ning lõpetame peoga. Festivalil on tavaliselt ka keskne idee, näiteks „Identiteet”, mille puhul näitasime filme kultuurilisest identiteedist, kogukondadest ja erinevatest rahvustest. Järgmise festivali kontseptsioon on veel läbirääkimisel.

Näitate filme tasuta. Kust te neid saate ja kuidas on lood autoriõigustega?

Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnast isegi pöörduti meie poole ja uuriti, kuidas nende autoriõigustega on, sest tasuta filmide näitamine on meile tähelepanu tõmmanud. Eesti filmidega on lihtsam. Tuleb võtta filmi autoriga ühendust ja nõusoleku korral saab näitamisõigused otse algallikast. Režissöörid on ka ise huvitatud, et nende teoseid näidatakse. Dokumentaalfilmid on selles mõttes erilised, et neil ei ole nii palju vaatajaskonda ning need ei olegi enamjaolt mõeldud rahateenimiseks. See teeb filmide kättesaamise palju lihtsamaks. Teisalt tuleb kasuks see, et näitame filme tasuta ja ei teeni selle pealt midagi. See on suur asi. Meil on olnud ka häid koostööpartnereid, näiteks ERM, Kuukulguri produktsioonifirma ja Uue Maailma Selts.

Kust on pärit välismaised dokid, mida näidanud olete?

Ka välismaiste filmidega käib asi põhimõtteliselt nii, et võtad ühendust ja küsid. Hämmastavalt palju on läbirääkimiste küsimus. Alguses soovitakse filmi eest 1200 dollarit. Hiljem, kui oleme oma filmiõhtute kontseptsiooni täpsemalt tutvustanud, kukub hind 75 dollarini. Lisaks otsestele kontaktidele on ka teisi tasuta kanaleid – mitmeid veebilehekülgi, kus on võimalik tõeliselt häid dokumentaalfilme tasuta vaadata. Vene filmide kättesaadavus on hea. Mõne filmiga on ka selline lugu olnud, et meile saadetakse filmi allalaadimiseks serveri link, aga film on nii kohutava kvaliteediga, et seda ei saa isegi telefonist vaadata. Viimane kord küsisime „A Cross the Universe’i” puhul, et kas parema kvaliteediga faili ei oleks võimalik saada, ja siis saadeti vastuseks torrenti link. Kokkuvõttes on aga filmide näitamine teinekord pigem jäänud kas tehnika või siis ajanappuse taha. Seetõttu ongi järgmine siht leida uue tehnika soetamise võimalus.

Milliseid külalisesinejaid teil käinud on?

Oleme kutsunud oma ala spetsialiste, kes oleksid ka head rääkijad. Kui näitasime „Charles Manson Superstari”, mis on religiooniteemaline film, oli külas Ain Riistan, kes annab Tartu Ülikoolis ainet „Jeesus filmikunstis”. Külas on näiteks käinud ka Silvia Lotman Eestimaa Looduse Fondist ning Terje Toomistu ja Kiwa, kes rääkisid oma filmist „Wariazone”. Kui tegemist on muusikafilmiga, kutsume mõne toreda muusikainimese esinema, näiteks on käinud muusikakriitik Kaarel Arb. Inimesed on hea meelega nõus tulema.

Kui teil oleks uus tehnika olemas, siis millises suunas te areneda tahaksite?

Tahaksime iseseisvuda ja astuda natuke nagu Genialistide Klubist eemale. Kõige suurem eesmärk on saada projektor ja telk. Tahame minna festivalidele tasuta filme näitama ja kutsuks ka esinejaid filmidest rääkima. Mulle tundub, et näiteks muusikafestivalide päevaprogrammid on õhtuste ürituste kõrval üsna kesised ja „Dokumentaalika” sobiks neid hästi täiendama.

Nii et „Dokumentaalika” on sada protsenti mittetulunduslik üritus?

Ka kõigi plakatite trükkimiseks kuluv raha tuleb meie enda taskust. Isegi logo ja plakatite disaini on teinud head tuttavad. Liis Kippar oli nii hea ja tegi meile logo.

Kultuurivaldkonnas ei ole ebatavaline, et projekti edu pannakse võrreldes enda heaoluga esikohale. Mingil hetkel ei ole see aga enam jätkusuutlik.

Asjad tasakaalustavad üksteist, mõnda asja teed raha eest ja teist jällegi tasuta. Tänu on samuti suur motivaator. Kiiduväärne on see, et inimesed on väga rahul ja on meile seda öelnud. Külastatavus on meie menukust ka tõestanud, inimesed ei mahu enam saali ära. Praegu on vaatajate arv stabiilselt 130 kandis. Oleme näidanud 28 filmi ja kokku on „Dokumentaalikal” osalenud ligi 2000 inimest. Kui MTÜ-l oleks olemas projektor ja telk, siis saaks igasuguseid asju välja mõelda ja teha.

Mõned veebileheküljed, kust leiab tasuta dokumentaalfilme: openculture.com, freedocumentaries.org, documentaryheaven.com, documentarystorm.com.