Jaan Pärn ja Pahad Seemned iseloomustavad end järgmise lausega: „Kasvasime üles hullumeelsete 90. aastate Tartu Ülikooli geograafide matkalõkete suitsus, keldrikõrtsides ja kultuurimajade lavadel.”

★★★★☆

Albumil „Praktiliselt valmis” kuuleb, kuidas lõke ühele või teisele mõjus, nimelt leiab sealt pea iga bändiliikme kirjutatud muusikat ja tekste ning sama agaralt vahetuvad ka lugude solistid.

Sugestiivne vokaal, paeluv lüürika ja kitarriohtrus vuristavad kokku kokteili Genialistide, Ursula, Jääääre, Leegitseva Sidruni ja Vaiko Epliku varasema muusika kõlapildist. Samuti on oluliseks märksõnaks kontrast: Seemned kompavad meeleolusid unesoojast mänglevani, paranoilisest toore ja tõmblevani, läbivaks jäävad ladusad ja mitmekihilised laulutekstid.

Esimesel kuulamisel tekitas vastakaid tundeid olegsõlglik esteetika laulus „Ülepea”, aga nüüdseks on see leidnud täiesti loogilise koha selles toredalt absurdses kimbus. Tõeliseks kõrvaussiks on aga „Patsi ja lokkidega mees”, mis tundub olevat sündinud tõsielulisest traagikast (mees on teadagi literaat / ja mina lihtne geograaf).

Eriline elamus on albumi keskne pala „Olla keegi”, mis mõjub flashback’ina Bläck Rokiti aegadest, ainult et Ojapets viskleks justkui droogide, Spiel’i, kitarride ja eksistentsiaalsete küsimuste küüsis. Seda mahedam on sellele järgnev megaakustiline „Keeks”, mis meenutab Pastaca kunagisi hubisevaid lo-fi-meeleolusid; paraku saab sai juba pooleteise minuti järel otsa.

Praksuv leek ja kultuurimaja puidulõhn on tõepoolest tajutavad pea kõigis lauludes, ent see ei häiri ega mõju korduvalt. Pigem on „Praktiliselt valmis” üks lopsakas ja huumoriga vürtsitatud saunaviht, mida on kastetud innukalt õhtustesse jutuajamistesse ja sürreaalsesse omailma. Ja nii ta seal kerise kõrval vibreerib, kuni kidravõim välja lülitatakse.