Televiisor on muutumas toanurgas vilkuvaks esemeks, mis leevendab infonälja asemel üksindust ja vaikust. Meeleolu tekitamiseks piisab nii mõnelegi teleekraanil praksuvast tulest või tunde kulgevast rongisõidust.

Ma pole mõistnud kunagi täielikult mõne inimese kinnisideed seoses kaminatega. Olen elanud piisavalt kaua ahiküttega elamutes, et tunda rõõmu selle üle, kui soojus tuleb radikast. Ma ei hakka muidugi vastu vaidlema, kui keegi väidab, et kamin on õdus. Aga kas see õdusus on piisav, et panna vastu õudsusele? Elav tuli on minu jaoks just seda – õudne. Riskida tulekahju ja vingumürgitusega lihtsalt selleks, et vaadata punast võbelevat leeki? Ei, aitäh.

Seega olen ma justkui ideaalne kaminatelevisiooni klient. Kaminatelevisiooni leiutaja ei olnud kindlasti väiksemat masti mees kui pesuehtne geenius. Keegi (telekanali WPIX president Fred M. Thrower) tuli kunagi (1966. aastal) kusagil (New Yorgis) mõttele, et inimesed tahaksid vaadata jõuludel videot kaminatulest. Ning tal oli õigus. Inimesed tõepoolest janunevad kaminakanali järele. Eestis ei piirdu tuleleegi edastamine mõistagi ainult jõuludega. Lõkketuld kantakse üle ka jaanipäeval. Kui mõned hiiglasuured telekad välja arvata, on tegu ilmselt kõige turvalisema jaanilõkkega, millest üle hüpata.

Lohutaja antropotseeni jõuludel

Telia kinnitas 2019. aastal Õhtulehele, et kaminakanalil on aastas mitukümmend tuhat vaatajat. Seegi teema tõstatati mureliku vaataja küsimuse tõttu, kes igatses veel märtsiski oma ekraanil õdusat kaminatuld näha. Jõuluperioodil rõõmustatakse kanali vaatajaid ka aeg-ajalt telepildi nurgast piiluvate päkapikkudega. Üks teine murelik vaataja algatas legendaarses Perekooli foorumis lausa eraldi teema, kui ta oli istunud lapsega tund aega teleka ees ilma päkapikku nägemata. Mõni nüüdisaegne novellist leiaks sellest ehk traagilise jõulumuinasjutu ainest. Ema ja laps istumas jõuluõhtul kahekesi teleka ees, ootamas jõuluimet, mida ei saabugi, väljas paukumas pakane. Tänapäevases versioonis on jõuluõhtul küll kuus kraadi sooja ja lõputult kallav vihm on muutnud talitee sopamülkaks.

Telia kinnitas 2019. aastal, et kaminakanalil on aastas mitukümmend tuhat vaatajat.

Nagu igast asjast maailmas, leiab YouTube’ist ka kaminatulest kümnetunniseid videoid. Huvitav, kas mõni vaatab neid pingsalt, otsides hetke, mil loop end algusest kordama hakkab? Ei tea, kas see juhtub iga tunni tagant? Poole tunni tagant? Mitte eales? Kas on tõesti videoid ehtsatest kümnetunnistest tuleleekidest, kuhu keegi aeg-ajalt puid juurde lisamas käib? Kui mitte, siis äkki peaksin asetama sel talvel oma ahjusuu ette kaamera ja otsepildi edastamisega lisaraha teenima?

Kui palju ma ka ei üritaks (ja mõnel suguvõsapeol olen tõepoolest proovinud), ei mõista ma sarnaselt päris kaminatega täielikult kaminatelevisiooni võlusid. Ehk on õdususe paratamatu algkomponent siiski õudsus ise? Hirmsa loodusjõu taltsutamise ja ühe pisieksimuse kaugusel terendava hävingu tunne jääb lõkkekanalit vaadates täielikult kogemata ning isegi minusugune tulepelgur hakkab väikest ohuelementi igatsema.

Hülged, tantsivad köögiviljad ja Kardashianid

Miks inimestel üldse telekanalid on? Netflixi ja Jupiteri ajastul ei ole piisav vastus lihtsalt see, et nad tahavad näha mõnda sarja või saadet. Televiisor kui ese on nihkumas aina enam samasse rolli, mida täidavad ööpäev läbi mängivad raadiod vanavanemate kodudes või lõpmatud TikToki videod teismeliste kätes. Telekast tulev sisu – mida sisutühjem, seda parem – summutab meie üksindust või igavust. Peaasi et miski vilguks ja pragiseks toanurgas. Kes teab, mis ekraanide väljalülitamisel inimese sisemusest pinnale võib hulpida.

Seda fenomeni nimetatakse aeglaseks televisiooniks (slow television). Eri koolkondade käsitluses sai see alguse kas Andy Warholi 1964. aasta filmist, kus luuletaja John Giorno viis ja pool tundi segamatult põõnas, või vanast heast, juba mainitud 1966. aasta New Yorgi jõulukanalist. Aeglase televisiooni austaja võib jälgida sadu tunde kestvaid rongi- või laevasõite ning vaadelda looduskaamerate vahendusel olendeid hüljestest kaladeni. Üks oma kuivuses naljakaimaid näiteid pärineb Norra tarbijakaitseametilt, mis tegi tüüptingimuste läbilugemise võimatuse demonstreerimiseks enam kui 24-tunnise otseülekande… mõistagi tüüptingimustest. Just rahulikust ja tasakaalukast Norrast ongi saanud aeglase televisiooni teenäitaja.

Omamoodi aeglane televisioon on ka kõik muu, mille jälgimiseks pole vaja eriti tähelepanu. Sinna alla võib liigitada suurema osa Netflixi originaalloomingust (piilu näiteks sarju „Bridgerton” või „Emily in Paris”) ning igasugustest tõsielusarjadest („Kardashianid”), rääkimata sada korda nähtud „Sõprade” või „Gilmore’i tüdrukute” osadest. Peaasi et igapäevatoimetuste kõrvale kõlaksid tuttavad hääled, kelle tegemistele aeg-ajalt pilku heita.

Telekast tulev sisu – mida sisutühjem, seda parem – summutab meie üksindust või igavust. Peaasi et miski vilguks ja pragiseks toanurgas.

Aeglase televisiooni sihtgrupp ei piirdu täiskasvanud inimestega. Beebid vaatavad meelsasti nõndanimetatud sensoorseid videoid (sensory videos), milles figureerivad näiteks erivärvilised tantsivad köögiviljad. Sellised teosed peaksid mõistlikus koguses vaatamisel arendama laste silmade koordinatsiooni, kuid kõdi tekitavate sosinahelide ehk ASMRi (autonoomse sensoorse meridiaanreageeringu) tuules on neid hakanud avastama ka stressileevendust otsivad endised beebid. Iseenda tunnikeseks igapäevaõudustest väljalülitamiseks piisab kirevatest värvidest ja rõõmsast muusikast. Ega ilmaasjata ei tehta nalja, et tõsielusaade „RuPaul’s Drag Race” on muutumas tasapisi lihtsalt täiskasvanutele mõeldud sensoorseks videoks, kus köögiviljade asemel tantsivad omavahel võistlevad drag queen’id. Hirmuga mõistan, et aeglast televisiooni tarbib isegi mu lõputult energiline kass, kui ma mõnel õhtul temaga mängimisest väsinuna talle telefonist kümnetunniseid linnukaameravideoid näitan.

Televiisor on aastatega aina enam sisustuselemendiks muutunud. Näiteks Samsungi The Frame kinnitub seinale ja üritab möödujat ära petta, et teleka asemel on tegu hoopis maaliga. Pidevalt üht maali kuvava televiisori kujul on tegemist aeglase televisiooni evolutsiooni loogilise lõppastmega – pilt, mis on nõnda staatiline ja rahulik, et ei vahetu ilma välise sekkumiseta kunagi. Selle kõrval on kaminatelevisioon sama pingeline kui Hitchcocki looming.

Kuigi pealtnäha tobe, hoolitseb nüüdisaegne kamina-TV samade murede eest, mille vastu on selle eelkäijast vana kooli kamin aidanud juba aastaid. Me oleme väsinud ega taha istuda täielikus pimeduses ja vaikuses. Näidake mulle parem, kuidas norra vanaprouad tundide kaupa koovad või kuidas kasehalg tasapisi tuhaks põleb. Hommikul on väljas endiselt inflatsioon, koroona ja populistlikud poliitikud. Jäägu mulle vähemalt õdus ja muretu tubane õhtupoolik. 

Silvia Urgas töötab vandeadvokaadina advokaadibüroos TGS Baltic ning on näinud iga „Emily in Parisi” osa ja arvestatavat enamikku „RuPaul’s Drag Race’ist”. Tema kass vaatas ükskord poolteist tundi järjest linnukaamera ülekannet. Pole ime, et kumbki neist kirjutamiseks eriti aega ei leia.