Kuigi tehnoloogiauudiseid lugedes jääb mulje, et aastakümneid kestnud lakkamatu progress ei näita taandumise märke, on maailma tiivustanud progressivaim märkamatult vaibumas. Heaolu on asendamas riskid, mis õõnestavad muu hulgas poliitilist legitiimsust ja teaduslikku ratsionaalsust, kuid peidavad endas ka uusi võimalusi.

Illustratsioon: Vahram Muradyan

Teatava häguse tulevikuperspektiivi või negatiivse paratamatusena tundub postkapitalism kummitavat üha suurema hulga inimeste mõtteis. Suur probleem sellise suunitlusega mõttearenduse juures tundub olevat, et mida ilmsemaks muutub kapitalismi hävimise paratamatus, seda enam tundub kasvavat ka arusaam kapitalismi praeguse formaadi ületamise võimatusest. Mida kriitilisemaks muutub olukord, seda enam ollakse valmis ka tunnistama, et tööstuslik ja finantsiline infrastruktuur, mille jätkusuutlikkuses kaheldakse, on tegelikult asendamatu ja selle ebaõnnestumine on võrdeline terve ühiskonna ebaõnnestumisega. Seepärast ei soovi ma arutleda pikalt selle üle, mis on pelgalt „mõeldav alternatiiv”, vaid pigem teemal, milliseid kapitalismist kaugenevaid arengusuundi võib pidada tõenäoliseks, ilma et mingit alternatiivi oleks tarvis teadlikult rakendada. Leian, et riskiühiskonna kontseptsioonist, mida järgnevalt ka avan, on võimalik tuletada tõenäoline stsenaarium. Esmalt aga püüan selgitada, mis olukorras me praegu oleme.

Esimese moderniseerumise lõpp

Vana ühiskond toimib „lõhestunud inimese” mudeli järgi, kus ühelt poolt kasutatakse kodanikuna oma demokraatlikke õigusi rahva poliitilise tahte kujundamisel, teisalt seistakse töö ja majanduse valdkonnas oma erahuvide eest. Nõnda eraldatakse üksteisest poliitilis-administratiivne ja tehnilis-majanduslik sfäär, millest esimene on poliitiline ja kuigi teise mõju kogu ühiskonnale tunnistatakse (ja tunnustatakse), siis seda peetakse mittepoliitikaks.

Kuigi me ei pruugi sellest teadlikud olla, siis säärast poliitika definitsiooni hoiab alal idee progressist. Praegusel ajal võime jälgida üpris vahetult traditsioonilise industriaalühiskonna muutumist millekski uueks, mida ma vaatlen siinkohal kui riskiühiskonda. Selleks et mõista, mis täpselt lõppemas on ja mida selles protsessis oluliseks pidada, avan kaks alustala, millele toetus progressiidee ja seeläbi vana ühiskonna poliitiline struktuur.

Esiteks, tööstusühiskonna õnnestumise tagajärjena kaob ära klassiühiskonna silmanähtavus. On vale arvata, et see võtab legitiimsuse ainult poliitilistelt platvormidelt, mis on ehitatud klassi mõistele. Poliitiline legitiimsus, mille keskmes seisab arusaam, et poliitikat tehakse rahva hüvanguks, kaotab oma toetuspunkti, kuna puudub see mastaapne materiaalsetest ja kultuurilistest hüvedest ilma jäetud osa ühiskonnast, kelle „moraalse ja hüvelise elu” poole juhtimine saaks olla progressi ehk industriaalühiskonna laiendamise eesmärgiks. Faktilisest vaesusest, mida lahendada sotsiaalriigi ülesehitamisega, saab pelgalt „vaesusrisk”, milles nähakse probleemina selle ebavõrdset jaotumist erinevate inimgruppide vahel. Nii kaob rahvuslikul poliitilisel platvormil ära auditoorium, kellele pakutud rahvuslikku vaimu müüa, liberaalsel poliitilisel platvormil pole aga enam kedagi, kellele oma vabadusi pähe määrida jne. Probleem muidugi ei ole selles, millist poliitilist ideoloogiat valida, vaid selles, mida me defineerime poliitikana.

Kui eelnevalt väljatoodu puudutab kultuuri ja maailmataju, siis järgnev kõnetab progressi ennast. Kuigi progressiusule on antud erinevaid sisulisi tõlgendusi – näiteks sellised autorid nagu Max Weber võimaldavad mõista seda usuna religioosses mõttes –, siis hoolimata vaatepunktist on selge, et tööstusühiskonna sündi ja levikut kannustas mingit veidrat sorti „kirg”. Olenemata sellest, kuidas me seda tõlgendame, on arusaadav, et usk progressi tähendab iseenda teadmiste ja võimaluste piiride pidevat ületamist, mis kätkeb endas ka progressi ettenägematute tagajärgedega toimetulekut. Progressiusk sisaldab usku inimkonna intellektuaalsesse ja energeetilisse võimekusse tulla toime iseenda tegevuse teadvustamatute tagajärgedega. Aga juba praegu annab progressivaimu aluseks olnud teadus meile mõista, et inimkond ei ole suuteline saama hakkama lakkamatu progressi varjukülgedega. See tähendab, et lubatud helge tulevik, mida poliitikud adresseerima peavad, on alati kaheldava väärtusega sõltumata sellest, kas see on tõene või mitte.

Teine ehk refleksiivne moderniseerumine

Esmane suurem vastureaktsioon valgustuslikule progressiideaalile tekkis koos mõistmisega, et tööstuse ja tehnoloogia areng võib omada õudusttekitavaid varjukülgi. Kuid jättes kõrvale katastroofilised sündmused, mis on meie progressiusku tumedaid laike jätnud, on progressivaimu õõnestanud tilk tilga haaval üks teinegi õudus – risk.

Siinkohal teeksin selgeks, mida peetakse riskiühiskonna käsitlustes silmas riski all, eristades seda ohtudest.

Ohtude tagajärjed on laias laastus teada. Me mõistame, mis juhtub, kui meid peaks tabama maavärin või üleujutus. Tegemist on ohtlike nähtustega, milleks me saame teadlikult valmistuda, ja isegi kui ei saa, on nende tagajärjed üpris selged. Risk seevastu on miski, mille tagajärgi me isegi ei mõista ja mille ees me oleme seetõttu topeltjõuetud.

Näiteid võiks siinkohal tuua lõputult. Nentides, et ookeani happelisus kasvab ja mereelukad, kelle struktuuris on kaltsiumsooladel oluline koht, on ohus – nende populatsioonid muutuvad tõenäoliselt taastumisvõimetuks –, väidame me tegelikult mida? Kui suur probleem see on, jääb ebaselgeks ja väljapoole teaduse haaret. Tegemist on fundamentaalse küsimusega progressiusu kohta – kas me oleme valmis maailma radikaalse ümberkujundamise teadvustamatute tagajärgedega toime tulema?

Tööstusühiskondadele omase masstootmise eesmärk on heaolu ja riskid selle kõrvalproduktid. Riskiühiskonna kontseptsiooni sisu seisneb mõttelises ümberlülitumises heaolu tootmiselt riskide tootmisele, mis saabub paratamatult, kui progressiusk asendub tööstusühiskonna problemaatilisuse tunnistamisega.

Esimeseks sammuks ongi ohustatuse seisundite tunnistamine, mida oma füüsiliste piirideni viidud tööstusühiskond toodab. Selle tagajärjel hakkab tööstus neid riske adresseerima, tuues turule uusi tooteid, mis on mõeldud riskide maandamiseks, võtma omaks uusi tootmispraktikaid ja hülgama vanu. Tooted hakkavad turustama ennast selle kaudu, milliseid riske need ei sisalda – mis aineid tootes pole, mis tootmisviise on kasutatud jne.

On selgeid märke, et see mõtteline üleminek on saamas hoogu sisse ka Eestis, ning väär oleks mõista seda kui ühesuunalist keskkonnateadlikkuse arenemist. Sellel protsessil on mitmeid varjukülgi, mis panevad progressiideaalist eemaldudes kahtluse alla nii teadusliku ratsionaalsuse kui ka poliitilise võimu legitiimsuse.

Võttes arvesse kõiki katastroofinarratiive, mis paistavad riskiühiskonna tekkega kaasas käivat, on tervislik endale vahel meenutada, et maailm ei ole veel lõppenud – riskiühiskond ei ole tööstusühiskonna kollapsi tulemus, vaid hoopis selle õnnestumise loogiline tagajärg. Kuigi tuleviku mõttes on väga praktiline riskidega arvestada, siis risk on sotsiaalselt konstrueeritud nähtus ning võimalusi riske konstrueerida on igasuguseid. Seega riskid pole ainult oht, vaid eelkõige on need võimalused.

Kuigi taastuvenergiale üleminek on ehk mastaapseim positiivne näide tööstusühiskonna ümberlülitumisest riskidega toimetulekuks, siis on selge, et kõik näited riskidele reageerimisest ei ole nii positiivsed ja mõningad riske adresseerivad „lahendused” on kahtlemata ohtlikumad kui algne risk ise. Kui vaadata näiteks MMSi skandaali, on selge, et loogika säärase mürkaine tarbimise taga on riskide, mille meditsiinitööstus on inimtervisele tootnud, maandamine – alternatiivse „tervisliku heaolu” leidmise püüdlus väljaspool tööstuslikku meditsiini. Vale oleks siinkohal öelda, et riskiühiskonnas on teaduslik ratsionaalsus kadunud. Õigem oleks väita, et riskiühiskonna ratsionaalsus töötab tagurpidi. Ka tõsiteadus oma kõige kõrgemal tasemel ei jää sellest puudutamata. Teadust kummitab selle politiseerumine, mis ei ole alati küsimus teaduslikust tõest, vaid ka sellest, milliseid uurimusi rahastatakse ja mida lubatakse õigetes kohtades avaldada.

Poliitilise legitiimsuse kadu

On selge, et demokraatlikus ühiskonnas peab olema seadusloomel ja igasugusel riigipoolsel tegevusel rahva sümboolne nõusolek. Kindlasti ei tähenda see enamuse tahet; poliitilised arutelud peavad olema inimlikult tajutavad, siduvad ja mõistetavad. Säärase konsensuse puudumiseta võib riigi ja rahva vaheline lõhe laiemaks rebeneda ning lõpuks end võimuvastasuse ja radikaliseerumise kaudu „ise parandama” hakata.

Esimene eeldus poliitika legitiimsuse kahtluse alla seadmiseks on kodeeritud riskiühiskonna tekkepõhjustesse ehk ühtse progressiideaali lagunemisse. Lisaks tabab tööstus- ja finantsmaailmast lähtuva kriisi lahti rulludes ühiskonda ka mõistmine, et mingit poliitilist lahendust ei olegi sellesse olukorda sisse kirjutatud. Kuna poliitika ja mittepoliitika on üksteisest eraldatud, siis lahendusi otsitakse ja rakendatakse demokraatlikest võimuinstitutsioonidest sõltumatult. Selleks et anda edasi olukorra problemaatilisust, tsiteerin siinkohal Ulrich Becki:

„Mulje „poliitilisest” seisakust on petlik. Selline mulje on tekkinud üksnes seetõttu, et poliitilisust kitsendatakse vaid sellele, mis kannab poliitika silti – poliitilise süsteemi tegevusele. Ent kui asja laiemalt vaadata, siis ilmneb, et ühiskond on muutuste keerises, mis – täiesti olenematult sellest, kuidas neid hinnata – väärib täielikult „revolutsioonilisuse” tiitlit. See ühiskondlik muutus leiab aga aset mittepoliitika kattevarju all. Selles mõttes pole rahulolematus poliitikaga üksnes rahulolematus poliitika endaga. Asi on pigem selles, et poliitilised institutsioonid on kaotanud võimu ning samal ajal leiavad mittepoliitika sildi all hiilivalt, kuid tõkestamatult aset ülisuured ühiskondlikud muutused, mille üle ei tehta avalikke otsuseid.”[1]

Jutt käib siinkohal otsustest, mis võetakse vastu riskiühiskonnale oluliste küsimuste lahendamiseks poliitilis-administratiivse ja tehnilis-majandusliku sfääri vahele moodustunud alal, mida võib nimetada subpoliitikaks. See on hall ala, mis reguleerib tööstusi ja haldab riskidega toimetulekut ning mille eest ei vastuta tegelikult keegi.

Subpoliitika sisemine dünaamika

Subpoliitilise sfääri olemasolu on intuitiivselt mõistetav, kuna nii riiklikud institutsioonid kui ka ettevõtted ei struktureeru ümber ainult üksteise tegevuse tagajärjena, vaid ka otseses koostöös üksteisega. Kõik see ei olekski niivõrd tõsine probleem, kui see ei mõjutaks suuresti riskide haldamist ja nendega toimetulekut. Keskseks elemendiks nendes avalikkusele mõistetamatuks jäävates subpoliitilistes mängudes on investeeringud.

Õnneks on kõrge reostusastmega tööstustel alati ohtlik jõukamatesse riikidesse investeerida, kuna vaesusest tulenev „riskipimedus” pole siin niivõrd juurdunud ja regulatiivse seadusandluse pidurdamine on keerulisem. Osalt on see ka vastutav olukorra eest, kus kapitalism ja demokraatia hakkavad eri radu käima.

Üha edukamaks muutuvad riigid, mis ei tegutse oma rahva huvides. Massiivne reostus on liigutatud teise ja kolmandasse maailma, mis toimub küll vaesusest väljaaitamise egiidi all, kuid sellega luuakse uut globaalset ebavõrdsust – ebavõrdsust riskides.

Siinkohal pole mõtet ülearu kedagi demoniseerida. Globaalse majandusliku eliidi huvides on kasumlikud ja suured investeerimisvõimalused. Suurinvestorite puhul oleks rumal eeldada, et kui investeerimiseks on võimalused avatud, siis eetilistel kaalutlustel jäävadki need teostamata. Kui majanduslik võimalus on loodud, tuleb seda ka kasutada, kuna kasumlikud investeerimisvõimalused on üha haruldasemad, aga seisvat raha seevastu aina rohkem.

Keerulisem küsimus on, mida see tähendab jõukate demokraatlike riikide jaoks? Kõikjal toimuv välisinvesteeringute ligimeelitamine on muutnud globaalse eliidi, kes majandab neid eluliselt vajalikke ja surmavalt ohtlikke tööstusi, administratiivselt piisavalt võimekaks, nii et rahvusriikide suveräänsus on taandunud vaid väiteks paberil. Negatiivsetest näidetest võib tuua välja Iraagi sõja ja vaadata otsa asjaolule, et see, mida me peame tehnilis-majanduslikuks sfääriks ja seega mittepoliitikaks, võib võtta üle isegi otsustusvõime sõdade pidamiseks, mis peaks olema ometi ainult rahvusriigi kui vägivallamonopoli suveräänsusest tulenev.

Teiselt poolt viiakse otsustusprotsesse rahvusvahelisele tasandile ka tingituna vastuseisust, mis sunnib rahvusriike koostööle selles uues globaalses riskiühiskonnas. Investeerimisvõimalusi üritatakse rahvusvaheliselt ühtlustada, et end ennetavalt kaitsta. Kuna keskkonnariskid ei tunnista poliitilisi piire ning seepärast on rahvusvaheline koostöö vaid mõistlik, ei tasu aga vaadata säärast tegevust kui lõplikku lahendust. Võib oletada, et regulatiivsed lepingud, millesse kõiki riike mässida üritatakse, annavad mingil hetkel vastulöögi. Euroopas, mida peetakse mõistlike regulatsioonide musternäidiseks, on majandusliku stagnatsiooni lõpetamise ja investeerimisvõimaluste avardamise nimel läinud juba liikvele massilised euroskeptilised jõud, kes ei investeeri sadu miljoneid poliitikasse ilmselgelt selleks, et hoida immigrante aia taga. Konflikt riskidega toimetulekuga seoses ei kao riskiühiskonnast kuhugi ja poliitiline võimuvõitlus, mis sisaldab ka võitlust investorite toetuse üle, garanteerib, et ükski regulatsioon ei ole lõplik.

On selge, et igal rahvusvaheliselt sõlmitud regulatsioonimehhanismil on omad loogilised piirid. Regulatsioonide abiga saab pidurdada teatud tüüpi tööstusi, kuid ükski regulatiivne mehhanism ei saa lahendada põhimõttelisi küsimusi, nagu see, kas Eestisse on lendoravaid tarvis või kas ökosüsteemide poolitamine raudteega on risk, mida on mõttekas võtta.

Samal ajal kui kohalikul tasandil oodatakse rahvusvahelist otsustusvõimekust keskkonnaküsimustes, soovitakse rahvusvahelistes organisatsioonides näha kohalikke algatusi. Säärasest mitmetasandilisusest tingituna käib riskiühiskonnaga kaasas teatav poliitiline glokaliseerumine, mis tähendab, et kohalikul tasandil esitatakse globaalseid küsimusi. Nende küsimuste arutamine ise viib omakorda väga praktiliste ja samas fundamentaalsete probleemideni.

Esiteks, keskkonnaprobleemide riigipoolne likvideerimine võib olla küll õilis tegevus, kuid maksumaksja raha, mida sellesse investeeritakse, on ühel või teisel viisil sisuliselt tööstusmagnaatide kasumi kinnimaksmine. Keskkonnaprobleemid ei ole tegelikult keskkonna, vaid tööstusühiskonnaga seotud probleemid.

Teiseks, kasvav hulk regulatsioone, nende regulatsioonide erandeid ja nii edasi teeb investeerimise väikeettevõtetele, kellel ei ole finantsvõimalusi juristide hordi palgal hoidmiseks ja poliitikutega otsese koostöö tegemiseks, üha ebaefektiivsemaks. Globaalsete majandusgigantide heitlus on uus norm. Pessimist võiks öelda, et juba praegu on kapitalismile omane investeerimiskultuur ennast ammendanud. Me räägime „investeerimisest haridusse”, mis tähendab pragmaatilises majanduslikus mõttes seda, et väike hulk edukamaid kavalpäid saab oma kõrge kvalifikatsiooni või leiutatud start-up’iga mõnest suurkorporatsioonist pisut raha välja tilgutada. Tegelik võitlus turuosa pärast ja tegelikud investeeringud selle sõna algses tähenduses toimuvad mastaapides, milles ühelgi uuel tegijal kohta ei ole.

Samas ei tasu aga arvata, et riskiühiskonna majanduslik konflikt toimub lihtinimeste ja suurettevõtjate vahel. Keskkonnakahju on probleemiks ka ettevõtjatele ja tihti juhivad keskkonnaprobleemidele tähelepanu tööstused ise. Ühe tööstuse reostus on teise kahjum. Näiteks intensiivne põllumajandus, mille tagajärjel satuvad Läänemerre lämmastiku- ja fosforiühendid, põhjustavad sealset madalat hapnikutaset, mis omakorda viib mereelu hääbumiseni ja lükkab kalandussektoris tegutsejad pankrotiohtu.

Riskiühiskonna lõppvaatus ja postkapitalism

Eelnevate näidete põhjal, mis iseloomustavad riskiühiskonna subpoliitilist sfääri, võite juba aimata, milline võiks olla siinkohal välja pakutud lõpplahendus. Enne aga sooviksin juhtida veelkord tähelepanu sellele, et ükski neist konfliktidest ei ole praeguste demokraatlike mehhanismidega lõplikult lahendatav.

Riskid on probleem, millesse me kõik kaasatud oleme, ja eksisteerivad seni, kuni eksisteerib tööstusühiskond. Iga suurema investeeringuga kerkib jälle küsimus, kas see on riskitootluse mõttes kuluefektiivne. Poliitik saab alati selgitada, et kõik riskid on majanduse ja seega rahva heaolu huvides, sest tema pole vastutav ettenägematute asjaolude eest. Investor saab alati põhjendada, kui kasumlik see kõik on, sest tema jaoks see nii ongi – investor ei opereeri keskkonnakahjude, vaid rahaga, mis on tagajärgedest lahutatud ja mille saab alati mujale liigutada. Samal ajal käib olukorrale adekvaatse hinnangu andmine tihti üle jõu ka oma usaldusväärsuse kaotanud teadusele, mis nagunii ei ole osa ühiskonna arengut määravast valimisdebatist.

Mõeldes sellele, kuidas süveneva keskkonnakriisi raames seda probleemide pundart lahti harutama hakatakse, võib oletada, et riskiühiskonnaga kaasneva poliitilise glokaliseerumise lõppvaatuseks on subpoliitilise sfääri demokratiseerumine. Täpsemalt sõnastatuna tähendab see investeeringute allutamist kohalikele demokraatlikele võimumehhanismidele. On mõistetav, et see kõik ei pruugi toimuda sugugi ainult lähtuvalt rahva tahtest vältida riske, vaid ka vastupidisel eesmärgil – riskide ja seeläbi heaolu tootmise soovi tõttu, mida jõukam ja keskkonnateadlikum eliit muidu soosida ei pruugi. See, mida investeeringute demokraatiale allutamine institutsionaalselt ja juriidiliselt tähendama hakkab, jäägu mõne teise loo teemaks. Sinna jõudmiseks on meil ühiskonnana ees veel pikk tee läbi üha kasvavate riskide rägastiku.

Lõpetuseks palun vabandust kõigilt, kes ootasid, et see arvamuslugu jõuab välja „kõigi maade proletaarlased ühinege!” stiilis postkapitalismi, mis lahendaks igavikulised probleemid, nagu vaesus. Siiski tasub mõelda, et investeeringute demokraatliku kontrolli alla võtmine tähendab paljutki. Ühe tähtsaima tajutava muutusena laguneb koost see lõhestunud inimene, kes teenib kodanikuna ühiskondlikke huve, aga isiklikku kasu otsiva eraisikuna satub nendega alatasa konflikti.


[1] Beck, Ulrich 2005. Riskiühiskond. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 239.