Plaadikastides sobrades võib kuluda muusika leidmiseks tunde, põrgates tihti kokku artistidega, kelle nimi osutub täiesti tundmatuks. Sel juhul asub peibutustööd tegema albumi kujundus. Kutsusime appi kolm graafilist disainerit, kes võtsid kritiseerimiseks ette neile silma hakanud plaadikaaned.

Arvustas: Else Lagerspetz

Willie West & The High Society Brothers – Down On Lovers Road
(Timmion Records, 2014)

Louisiana bluusimehe Willie Westi kaht laulu – „Down On Lovers Road” ühel plaadipoolel ja „Who’s Fooling Who” teisel – ehib kollaažilik pilt. Esiplaanil näeme suurt leopardi, kelle taha on kleebitud West, taustal on kruusane metsatee, mille kohale kaardub justkui väravana albumi pealkiri. Kuna muusikas on juttu armastajatest, võib aimata, et suur kass tähistab (metsikut? isepäist? saatuslikku?) partnerit – Westi leopardimustrilised püksid loovad sellisel juhul veidraid interpreteerimisvõimalusi (kas püksid viitavad alistatud armastatule, kas eelmine leopard-partner on saanud püksteks jne). Leopard ega bluusilaulja kumbki ei sobitu täpselt maastiku perspektiiviga. Tekib kahtlus, et kaanepilt on mustvalge selleks, et erinevate valgustustega fotod väiksema vaevaga kokku sobituksid.

Tulemus on täpselt selle võrra usutav, et kollaažilik mulje pole ilmselt taotluslik – kokku kleebitud piltide lõikejooned on nähtavad, aga mitte piisavalt, et mõjuda efektselt. Albumi pealkiri on laotud kirjatüübis Cooper Black, mis oma volüümikas mahlasuses viitab seitsmekümnendatele, nimi Willie West ehitub aga käekirja meenutavast Walteri-nimelisest fondist, mis võiks ehtida veel näiteks mõne „Printsessi päevikute” tüüpi romaani kaant.

Kogu tervik oma nihestustega on köitev. Samamoodi nagu mõjub eksinult leopard selles minu peas Eesti metsa meenutavas maastikus, mõjuvad teineteise kõrval võõralt kaks kirjatüüpi. Noir’lik saatuslikkus, mida loob kaslase ja armastatu paralleel, on trükitud paksemale kriidipaberilehele, mille tagumisel küljel on plaadifirma Timmion Records reklaam koos lubadusega „We Care About Your Sound”.

Zac Nelson – New Once
(Styles Upon Styles, 2015)

„New Once’i” ümber on lausa kaks taskut. Pealmisel näeme kahvatut taevast ja puulatvu. Paar palmi ja võsasse uppuvad tänavalaternad vihjavad soojale kliimale ning mingisugusele tsivilisatsioonile. Pildi ainus võlu seisneb loomupärases heaolutundes, mida taimed ja rohelus kipuvad inimestes esile kutsuma, ent ta ei paku midagi enamat, ei narratiivi ega ka näiteks mängu selle meeldivusaistinguga. Kokku nagu Instagrami postitus, millel on liiga palju meeldimisi puulatvadega pildi kohta – ainult et paari aasta tagune, sellest ajast, kui kõik rakenduse pildid olid ruudukujulised ja pea igale neist oli lisatud kahvatuks tegev filter.

Sisemise tasku libe paber kleepub plaadi külge. Zac Nelsoni nimi on tõmmatud näiliselt laia pintsli ja paksu värviga, ent paberi läige ja siledus rikuvad selle mulje. Tracklist on käekirjalikus stiilis, kirjutatud justkui viltpliiatsiga, ning eredalt tulevad meelde paberi naljakad kriuksud ja natuke ebamugav tunne, mis tekib vildikatega kriidipaberile joonistades. Aga see ongi ainus positiivsem emotsioon, mida selle albumi visuaalne kooslus minus tekitada suudab.

„New Once” köidab – ja ärritab – mind kui ühe plaadikaanetüübi esindaja. Ilma tekstita albumikaas mõjub värskelt hulga selliste keskel, millel on ohtralt teksti ning mille logod ja kirjatüübid on ilutsevad. Aga olustikufoto teiste olustikufotode, meeleoluvärvide ja miljöögradientidega ehitud plaadikaante vahel on igav. Vaikelu, mis ongi täiesti vait.