Plaadikastides sobrades võib kuluda muusika leidmiseks tunde, põrgates tihti kokku artistidega, kelle nimi osutub täiesti tundmatuks. Sel juhul asub peibutustööd tegema albumi kujundus. Kutsusime appi kolm graafilist disainerit, kes võtsid kritiseerimiseks ette neile silma hakanud plaadikaaned.

Arvustas: Else Lagerspetz

Willie West & The High Society Brothers – Down On Lovers Road
(Timmion Records, 2014)

Louisiana bluusimehe Willie Westi kaht laulu – „Down On Lovers Road” ühel plaadipoolel ja „Who’s Fooling Who” teisel – ehib kollaažilik pilt. Esiplaanil näeme suurt leopardi, kelle taha on kleebitud West, taustal on kruusane metsatee, mille kohale kaardub justkui väravana albumi pealkiri. Kuna muusikas on juttu armastajatest, võib aimata, et suur kass tähistab (metsikut? isepäist? saatuslikku?) partnerit – Westi leopardimustrilised püksid loovad sellisel juhul veidraid interpreteerimisvõimalusi (kas püksid viitavad alistatud armastatule, kas eelmine leopard-partner on saanud püksteks jne). Leopard ega bluusilaulja kumbki ei sobitu täpselt maastiku perspektiiviga. Tekib kahtlus, et kaanepilt on mustvalge selleks, et erinevate valgustustega fotod väiksema vaevaga kokku sobituksid.

Tulemus on täpselt selle võrra usutav, et kollaažilik mulje pole ilmselt taotluslik – kokku kleebitud piltide lõikejooned on nähtavad, aga mitte piisavalt, et mõjuda efektselt. Albumi pealkiri on laotud kirjatüübis Cooper Black, mis oma volüümikas mahlasuses viitab seitsmekümnendatele, nimi Willie West ehitub aga käekirja meenutavast Walteri-nimelisest fondist, mis võiks ehtida veel näiteks mõne „Printsessi päevikute” tüüpi romaani kaant.

Kogu tervik oma nihestustega on köitev. Samamoodi nagu mõjub eksinult leopard selles minu peas Eesti metsa meenutavas maastikus, mõjuvad teineteise kõrval võõralt kaks kirjatüüpi. Noir’lik saatuslikkus, mida loob kaslase ja armastatu paralleel, on trükitud paksemale kriidipaberilehele, mille tagumisel küljel on plaadifirma Timmion Records reklaam koos lubadusega „We Care About Your Sound”.

Zac Nelson – New Once
(Styles Upon Styles, 2015)

„New Once’i” ümber on lausa kaks taskut. Pealmisel näeme kahvatut taevast ja puulatvu. Paar palmi ja võsasse uppuvad tänavalaternad vihjavad soojale kliimale ning mingisugusele tsivilisatsioonile. Pildi ainus võlu seisneb loomupärases heaolutundes, mida taimed ja rohelus kipuvad inimestes esile kutsuma, ent ta ei paku midagi enamat, ei narratiivi ega ka näiteks mängu selle meeldivusaistinguga. Kokku nagu Instagrami postitus, millel on liiga palju meeldimisi puulatvadega pildi kohta – ainult et paari aasta tagune, sellest ajast, kui kõik rakenduse pildid olid ruudukujulised ja pea igale neist oli lisatud kahvatuks tegev filter.

Sisemise tasku libe paber kleepub plaadi külge. Zac Nelsoni nimi on tõmmatud näiliselt laia pintsli ja paksu värviga, ent paberi läige ja siledus rikuvad selle mulje. Tracklist on käekirjalikus stiilis, kirjutatud justkui viltpliiatsiga, ning eredalt tulevad meelde paberi naljakad kriuksud ja natuke ebamugav tunne, mis tekib vildikatega kriidipaberile joonistades. Aga see ongi ainus positiivsem emotsioon, mida selle albumi visuaalne kooslus minus tekitada suudab.

„New Once” köidab – ja ärritab – mind kui ühe plaadikaanetüübi esindaja. Ilma tekstita albumikaas mõjub värskelt hulga selliste keskel, millel on ohtralt teksti ning mille logod ja kirjatüübid on ilutsevad. Aga olustikufoto teiste olustikufotode, meeleoluvärvide ja miljöögradientidega ehitud plaadikaante vahel on igav. Vaikelu, mis ongi täiesti vait.

Arvustas: Loore Sundja

Bionda E Lupo – Ton Rire
(Bordello A Parigi, 2016)

Bionda E Lupo albumikaas on köitev – servast servani foto aknast välja vaatavast paarist on kui üks äraeksinud pusletükk, mida nähes tekib kohe soov see mõneks filmistseeniks paigutada. Seepiatoonides kaader naisest ja mehest sobiks ühtaegu nii Hitchcocki pinevasse psühholoogilisse trillerisse kui ka Bergmani kunstilisse draamasse.
Foto annab kogu kujundusele teatava retrohõngu ja tundub usutav, et tegu on mõne 80–90ndatel sündinud albumiga. Plaadi musta värvi tagakaanel ilutsevad suures valges pintslikirjas artisti nimi ja tracklist, kasutatud kirjatüüp Filmotype LaSalle pärineb 50ndatest ning sobiks hästi kaunistama ka mõnd diskoalbumit.

Tegelikult on tegu aga võrdlemisi uue muusikaprojektiga – 2016. aastal välja antud plaadi taha on koondunud Macadam Mambo ja Rat Life’i label’ite alt tuntud Dunkeltier ja tema salapärane tüdruksõber, kes koos moodustavadki Bionda E Lupo. Albumit saatev tekst kirjeldab inimtühje tupiktänavaid, kaugelt kostuvaid süntesaatorihelisid, tugevat parfüümi, tantsisklevaid varje ja sosistatud lubadusi. Muusikat kuulates tundub albumikujunduse ja muusika kooslus nüüd veelgi sobivam – tume helikeel, filmilikult salapärane sisukirjeldus ja dramaatiline kaanefoto on omavahel harmoonias ning võimaldavad mängida läbi erinevaid tumedaid narratiive.

Marcello Giombini – Computer Disco
(Mondo Groove, 2017)

„Computer Disco” esikaas mõjub esmapilgul segadusseajavalt – kas tegu on eheda 80ndate kujunduse või hoopis nüüdisaegse, tollaseid albumikujundusi järele aimava veidi naljatleva disainiga? Sinisel gradienttaustal kujutatud kandilise lauaarvuti tühjalt ekraanilt lendab välja naiivsena mõjuv noodijoonestik kaootiliselt paigutatud nootidega, mis meenutavad clipart-kujunduselemente (hilisemal kuulamisel tundub taoline segane noodirida tempoka süntesaatorimuusika täiusliku visualiseeringuna).

Albumikaas mõjub sümpaatselt, kuid positiivset esmamuljet varjutab kahtlus kujunduse päritolu suhtes ja näib, et seda ei saa enne taustinfo uurimist õieti hinnatagi – autentne kaanedisain tunduks siiram ja müstilisem, samas kui ajastut imiteeriv kujundus mõjuks pelgalt odava trikina.

Kalkulaatorikirjas pealkiri „Computer Disco” on ühtaegu labane ja salapärane, rõhutades valjult kogu albumi üldist arvutiteemat, kuid pannes samas küsima, kuidas üks arvutidisko üldse kõlama peaks ja millises olukorras seda kuulata. Võib-olla on tegu muusikaga 8-bitiste arvutimängude mängimise taustaks või hoopis robotliku ja hoogsa klaviatuuril klõbistamise saateks.

Aastal 2017 Mondo Groove’i poolt välja antud album on tegelikult 1982. aastal avaldatud itaalia filmihelilooja Marcello Giombini plaadi re-release ja ka kaanekujundus on autentne. Kuulama hakates selgub, et tegu on üsna kaasahaarava ja tantsitava süntesaatorimuusikaga, millel on tuttava elektroonilise kõla tõttu oht sarnaneda võib-olla liialt varaste arvutimängude taustamuusikaga, kuid mis on ülesehituselt ja nüansirohkuselt maitsekas ning mõjuks nii mõnelgi peol erilise vahepalana.

Arvustas: Ott Kagovere

Jesse – Pohja (DJ Sotofett Mix) / LNS & DJ Sotofett – Soft Peak Mix
(Wania Records, 2017)

Igaüks, kes on plaadipoes vinüüle lapanud, on puutunud kindlasti kokku võrdlemisi anonüümsete tantsumuusikaplaatidega. Pean silmas neid, enamasti singleid, millel puudub kaanekujundus ning kogu info ja muu esteetika on pressitud label’ile – sellele 10 cm suurusele sildikesele vinüüli südames. Tihti ei ole neis midagi erilist, kuid nutikamad plaadifirmad on näidanud siinkohal üles erakordset leidlikust.

Üheks selliseks on Wania Records, kelle viimane väljalase mul hiljuti silma jäi, kuid kelle graafilisi lahendusi sellel väikesel sildimaastikul juba ammu imetlenud olen. Nagu ikka, kargab esimesena näkku Wania mõnus logo. Rammusad paksu kontuuri ja varjuga tähed meenutavad mõnd nirisevat grafitit rongiseinal. W-le ja A-le on joonistatud pähe napakad näod. Keeled suust väljas ja mikihiirelikult valgeis kindais käed külgedel, passivad need seal nagu kaks lollakat.

Ülejäänud info on kontrastselt lihtsa ja selge kujundusega, kuid lähemal vaatlemisel märkab ka siin teatavat kiiksu. „Amatöörlikud” fondivenitused ja väike sõnum – „graffiti can’t be stopped” – sildi alaosas lisavad plaadile rõõmsalt punkliku välimuse.

Kõik see on värskendav laks vastu põski sellidele, kes plaadipoes rutiinselt plaate lappavad. Need kohendavad oma prillid ja nokatsi jälle otseks ning haaravad punapõskselt muusika järele, mis ühel ajal naerma ja tantsima ajab. Ja ega muud olegi elus tarvis!

Morteza Hannaneh – Tchashm-E-Del
(Collapsing Market, 2017)

Lehitsen plaadipoes plaate ja silma hakkab veidi müstilise olekuga album. Kaanel suured araabia krõnkstähed ning paar arusaamatut pilti. Ühel killuke autot ja taamal mõned musta riietatud mehed. Teisel rahvarohke tänav, kus paar meest hobustega ringi tatsavad. Mingi riitus või festival? Näiteks Teherani vanalinnapäevad.

Plaadi tagumine külg annab veidi selgust, sest osa infost on seal ka ladina tähtedega kirjas, kuid üldplaan on siiski arusaamatult paeluv. Kodus asetan plaadi mängijasse ning olen veidi üllatunud, et sealt ei kostugi radikaalne islamiräpp, vaid 60ndatel revolutsioonieelses Iraanis salvestatud sufi ghazal – iidne araabia luulevorm, mis on meeldivalt mahe ja müstiline. Naisjutustaja hääl kõlab veidi nagu Jefferson Airplane või meie oma Anne Maasik ning on sellisena samal ajal tuttav ja võõramaine.

Kuulan ja jään mõttesse selle üle, mis mind siin tegelikult paelub, ning saan aru, et suur osa sellest on ülimalt nüüdisaegse albumikujunduse kontrast arhailise muusikaga. „Kas see on sobiv? Kas see ei ole mitte pühaduseteotus?” võiks keegi endalt küsida. Kuid mina siin probleemi ei näe. Ilmselgelt on tegu oma ajast ees oleva muusikaga, mis mõjub värskelt ka tänapäeval, ning seda silmas pidades on eriti muljetavaldav plaadifirma otsus kasutada nüüdisaegse konteksti loomiseks kujundust, mitte näiteks selgitavat tekstikest albumi tagakaanel. Viimast ei viitsiks ilmselt keegi lugeda, esimesega on aga kõik sõnadetagi selge.

Else Lagerspetz on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini eriala ning töötanud vabakutselise disaineri, õpetaja ja fiktiivse kirjastajana. Sügisest jätkab ta oma õpinguid Soomes Aalto ülikoolis.

Loore Sundja on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias graafilise disaini eriala ning töötanud disainiõpetaja ja fiktiivse kirjastajana.

Ott Kagovere on vabakutseline graafiline disainer ja muusika-/disainikriitik. Ta juhib koos Maria Muukiga graafilise disaini projektiruumi, kus korraldab lugemisgruppe ja teisi disainiga seotud üritusi.