Enne kui graafiline disain plaadikunstis troonile tõusis, vaatasid albumikaantelt vastu teatraalsed kostüümimängud ja mõistatuslikud „elavad pildid”, mida tänapäeval enam naljalt ei kohta.

Rob Young. Foto: Thomas Ekström

Rob Young on Norras džässiajakirja toimetav ja avangardmuusikafestivalide juures tegutsev briti muusikakriitik, kes on meloseiklejatele tuntud ennekõike The Wire Magazine’i lehekülgedelt. Ta on avaldanud ja koostanud mitmeid raamatuid, sealhulgas briti psühhedeelse folgi ajaloo „Electric Eden: Unearthing Britain’s Visionary Music” (2010). Selle ajalooga seostub osalt ka ta huvi teatraalsete LP-ümbriste vastu, millest ta kõneleb 2. septembril Psühhoteegi ja Prima Vista kirjandusfestivali korraldataval Psühhodisko konverentsil.

Milline oli esimene albumikujundus, mis äratas teis huvi LP-ümbriste teatraalsuse vastu?
Neid on ilmselt mitu, aga üks, mis mind jätkuvalt veetleb, on inglise folklauljatari Sandy Denny album „The North Star Grassman and the Ravens” (1971). Väga kummituslik ja unenäoline tegevuspaik vanas inglise apteegis – kogu õhkkond, hämar valgus, pildi rahu on lummavad. Selliseid tulemusi juba pooletunnise seansiga ei saavuta.

Teie näited, mis pärinevad enamasti 1960ndate ja 1980ndate vahelisest ajast, tunduvad jaotuvat kahte kategooriasse: psühhedeelsete bändide mõistatuslikud „elavad pildid” ja fantasy-mõjulised kostüümimängud (milles teatraalsus ei pruugi vastanduda autentsuseusule) või siis filmide, TV ja reklaamiklišeede sarkastilised pastišid. Paistab, et ajapikku asendus esimese dominantsus teise omaga. Kas olete nõus ja kui, siis millal see täpselt juhtus? Kas on ka tähelepanuväärseid erandeid või teatraalseid plaadikujundusi, mis kumbagi kategooriasse ei mahu?
See on huvitav tähelepanek ja ilmselt kajastab see popkultuuri prioriteetide muutumist nende kümnendite jooksul. 1960ndatel ja 1970ndate algul polnud rokk ja selle kultuur veel päriselt eneseteadvust saavutanud, see oli endiselt tihedalt seotud kontrakultuuri suure ideoloogilise seiklusega. 1980ndateks olid punk ja sellele järgnenud popmuusika suurem tarbijakesksus muutnud varasema idealismi võimalikuks irooniaobjektiks. Samas aitas punk väljendada mõtet, et popmuusika suudab müüa midagi, mis on tähelepanu keskmesse toodud (kuigi mõistagi oli The Who sellest teadlik juba oma 1967. aasta LPga „The Who Sell Out”).

Sandy Denny „The North Star Grassman and the Ravens” (1971)

Kuidas haakub kõige sellega popvideo? Kas MTV pealetulek nihutas popteatraalsuse fookuse teleekraanile, mõjutades nii (fotograafilist) eksperimenteerimist albumikaantel? Milline on olnud albumikaante ja kontsertide „teatri” vastastikmõju ja millised kõige tähenduslikumad muutused selles?
On väga tähenduslik, et fotograaf Keith McMillan (tuntud ka kui Marcus Keef), kes tegi tolle mainitud Sandy Denny pildi – nagu ka paljud teised ikoonilised ja väga lavastuslikud LP-kaaned varajastel 1970ndatel –, hakkas hiljem videorežissööriks ja käivitas ühe esimestest briti telesaadetest, mis oli pühendatud vaid popvideote näitamisele („The Chart Show”). Hiljem, 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses sai see osaks suurest multimeediaimpeeriumist. Mõistagi läks 1980ndatel MTVs ja teistes kanalites hulk visuaalset energiat promo tegemisele. See on nüüd paljuski stampidesse kinni jäänud, kuigi muidugi on erilisi ja kummastavaid näiteid, nagu David BowieAshes to Ashes”, pikkade liikuva kaamera kaadritega Coldplay „Yellow” või Kylie MinogueCome Into My World” jne. Pole palju artiste, kes võivad lubada endale nii luksuslikku väljaannet kui Beyoncé videoalbum „Lemonade”, kuid seda ma tajun küll 1970ndate paremate teatraalsete plaadikaante loomuliku jätkuna. Albumikaante kujunduse ja kontsert-show’de vahel ma erilist sidet ei näe – need on kaks väga erinevat meediumi, mida kogeme väga erinevates tingimustes.

Marcus Keefi kujundatud plaadikaas Beggar's Opera albumile „Act One” (1970)

Kuigi vinüülalbumiformaat on taassündinud, tunduvad uuema aja kujundused harva teatraalseid pilte loovat – albumikunst on märksa enam graafiliste disainerite kui näiteks eksperimentaalsete fotograafide (või kostüümidega mängivate bändiliikmete) päralt. Mis on selle põhjused? Kas ökonoomsus, kunstilise või isikulise mängulisuse vaegus, tundlikkus poliitkorrektsuse suhtes („kultuurilise omastamise” debatid) või filmi- ja teletegelaste laiahaardeline autorikaitse?
Nagu enamasti ikka, on ilmselt siingi asi kuludes. Fotograafia oli varem erioskus (nagu muusikaline virtuoossus) ning plaadifirmad olid valmis selle eest maksma. Praegu võib samas igaüks üsna korraliku tarbekaameraga päris professionaalselt mõjuvaid pilte teha. Aega võtavad keskkonna loomine, valguskujundus, kostüümid, rekvisiidid jne. See toob endaga nii ajalise kui ka ainelise kulu ning firmad ja bändid pole enam nii valmis seda aega ja raha kulutama. Samuti polnud LP-ümbrised 40 aasta eest hõlpsalt internetist leitavad ja ka ajakirjad trükkisid neid harva värvipiltidena. Nii pidid need plaadipoodides „teatraalset” muljet avaldama, et tõesti inimeste tähelepanu paeluda. LP-ümbrise suurus andis sellele mõju, mida CDdel pole viimase 20 aasta jooksul poodides olnud, nii et selle meediumi abiga tähelepanu äratamise kunst on alla käinud. Kui plaadipoode hakkab tasapisi lisanduma, kujutan ma ette, et ka plaadiümbrised võivad muutuda mõnevõrra rabavamaks, kui nad viimasel ajal on olnud.

Fairport Convention „Unhalfbricking” (1969)

Teie tutvustatud plaadiümbrised näivad viitavat sageli loole, mida on kas esitatud vabas vormis fotoseanssidel osalejatele (või nad on selle ise loonud), või siis eeldatakse, et selle loo mõtleb välja albumi kuulaja. Kas teile on teada kirjalikke näiteid mõnest sellisest etteantud loost või albumikaantel põhinevast fan fiction’ist?
Ausalt öeldes ei ole ma seda teemat nii kaugele uurinud, kuigi oleks põnev seda teha. Ma tean, et Hipgnosise stuudio kavandas ja kontseptualiseeris oma töid põhjalikult ette, nii et nemad teadsid, mida nad saavutada tahtsid. Paljud klassikalised kaanekujundused tekkisid spontaanselt, hea näide on veel üks The Who album „Who’s Next” (pilt tehti tuuri ajal „metsapeatusel”) ning Fairport Conventioni „Unhalfbricking”. Kuid õigupoolest ühendab peaaegu kõiki mu näidatud kaanekujundusi see, et mingil määral olid need ette planeeritud, muidu polnuks sellised tulemused lihtsalt võimalikud, selleks on misanstseenid liiga kaalutletud.

Laiemalt võttes võiks väita, et mõnda aega olid LP-plaadid midagi enamat kui kesksed kultuuritaiesed (küll masstoodetud, ent ainulised oma tajutud kunstilises terviklikkuses); need olid ka rituaalsed ja müstilised kultusesemed, mida võimendati veel enam kujunduses (Sun Ra albumite isetegevuslik kujundus; kuulsa albumikujundaja Mati Klarweini mänguline omamüüt „Milk n’ Honey” on LP-mõõdus raamat). Kas vinüülikultuuri uus tulek taastab veel kunagi albumi tõeliselt müstilise kultusväärtuse või jääb see vaid pelgalt nostalgiliseks, museaalseks imetluseks?
Kaanekujundus on ajaga kaasas käinud – nagu mainitud, on suur osa sellest pigem graafiline disain kui fotograafia ja 80ndatest saati on seegi kunst omaette. Ma tean paljusid inimesi, kes saavad ehk sarnase „müstilise” elamuse Designers Republicu 1990ndate toodangust või siis Julian House’i (Intro ja Ghost Box) veidratest kollaažidest. Kuni disainerid on ka kunstnikud, jagub mis tahes formaadis helilise taiese avardamiseks põnevaid visuaalseid võimalusi. Siiani on see olulisim dimensioon, mille iTunesi ja Spotify brauseriaknad on kõrvale heitnud. Kuid asjad kipuvad arenema tsükliliselt ning inimestel tekib kindlasti taas igatsus tugevate visuaalide järele. Need võivad aga osutuda albumist või reliisist lahutatuks, pigem olla seotud näiteks sotsiaalmeedia profiilidega.

Thundercat „Drunk” (2017)

Kas oskate nimetada mõningaid praeguseid põnevaid näiteid bändide/muusikute teatraalsest enesetutvustusest (sotsiaal)meedia kujutistes, mis viitavad kas ammusele albumikujundusele või siis otsivad nüüdseid, 21. sajandi võimalusi fotograafia kasutamiseks muusika dimensioonide ja narratiivide osutamisel või avardamisel?
Kummaline, aga kui ma mõtlen näiteks kõigile tänavu kuulatud albumitele, ei suuda ma meenutada ühtki kaanekujundust. Mitte ilmtingimata seetõttu, et kujundus on vilets, lihtsalt seepärast, et muusikat saab kuulata ilma seda ümbrisest välja võtmata. Paljud tänapäevased kujundused on kas graafilised või impressionistlikud fotod, mis ei ihka mõjuda ikooniliselt. Ehk viimaste aastate meeldejäävaim – minu jaoks – on olnud David Bowie „The Next Day”, kuid sel polnud midagi pistmist nende radikaalsete teatraalsete katsetustega, millest ma kõnelen, pigem oli see juba ikoonilise kujutise tagasihaarav ümbermõtestamine.

Sotsiaalmeediast – sellel, et su Facebooki profiilipilt viitab SINULE, mitte su tegelaskujule, võib olla seos tõigaga, et praegused mõjusaimad albumikaaned on enamasti tugevad fotod artistidest enestest. Digifoto üliselgus liitub tugevate isikukuvanditega kaantel, nagu Childish GambinoAwaken, My Love!”, Frank OceaniBlonde”, Laura MvulaThe Dreaming Room”, StormzyGang Signs & Prayer” või Thundercati „Drunk”. Ja mõistagi on Photoshop avardanud massiivselt kollaaživõimalusi, mida avastati puhuti 40 aastat tagasi – näiteid on liiga palju, et neid siin üles lugeda. Kuid see kõik saavutatakse kontori ja töölaua mugavuses. Nonde pioneeride juures imetlen ma just seda, millise vaeva ja läbimõtlemisega loodi pilte – neid pilte, mis on tänini mällu sööbinud.

Psühhodisko III konverents „Psühhedeelia helis ja pildis” toimub 2. septembril Tartus Genialistide Klubis ja Soome Instituudis. Loengutega astuvad lisaks Youngile üles ka Maryn E. Coote ja Pekka Gronow. Rohkem infot leiad siit.