DEW8, kodanikunimega Siim Parisoo, on Tartumaa muusik, räppar ja videokunstnik, kel ilmus äsja muusikavideo loole „Salt”. Deathgripsilikult toores ja tume saund ning videos avalduvad psühhosomaatilised pained mõjuvad eesti räppmuusikas värskendavalt intelligentse kraamina.
Mis võlu ja ka valu on tumealadel trippimisel sinu jaoks?
Hommikul Postimehe netiportaali avades saan oma valu kätte ning naudin võlu kirjutamaks seda, mida ma loetust arvan. Sisuliselt on kogu protsess lihtsalt naturaalne viis, kuidas enda mõtted paberile saada ja neid teistega jagada. Arvan, et ühiskonna puudustest tuleb rääkida, ning see ongi see valu, et tuleb ennast teatud ebameeldivate teemadega kurssi viia. Ilmselt on mu isiklikuks motivatsiooniks, mis mind tõeliselt võlub, ikkagi muusika. Kui mul on tekkinud biit, mis mulle meeldib, siis sõnad tulevad üsna automaatselt. Liiga pikalt punnitades seda ei juhtu.
Kuidas sa räppimise ja sõnade seadmiseni jõudsid? Kuidas ja millal sündis DEW8?
Olen kuulanud oma elus peamiselt raskemuusika žanre, kuid hoidnud selle kõrvalt alati plaaditornis räpiplaate ja miksteipe. Noorena elasin Tartu linna külje all, ning mul polnud muud tegevust kui muusikat teha ja rulaga sõita. Paljud noored minu ümber elasid minu jaoks väga teistsugust elu. Joodi rohkem alkoholi, millest ma väga lugu ei pea, ning tegin oma asju. Muusikaga olen tegelenud alates 11ndast eluaastast, kui sain oma esimese kitarri. Hiljem õppisin mängima trumme, laulma ning kirjutama rokkmuusikale tekste. Seega oli suhteliselt loogiline, et mul oli alati märkmik, kuhu oli kritseldatud lahedaid fraase, või telefonis luuletustega sõnumid. Alguses kohutavalt mõttetud, hiljem juba veidi loogilisemad. Sealt sai alguse pisik kirjutada luuletusi vabas vormis ja selliseid, mis ei kõlanud enam rokkmuusikal minu jaoks loogiliselt. Seejärel leidsin sügavama huvi hiphopi ja räpimuusika vastu, ning harrastasin instrumentaalide peale freestyle’imist, mis kõlas esialgu täiesti kohutavalt. Ma ise tunnen, et olen pigem muusik kui räppar, aga see on teiste inimeste otsustada, mis siis välja tuleb ja kuidas seda nimetada oleks vaja.
Sa oled ise ka muusikavideo „Salt” autor, mis valmis su lõputööna. Räägi lähemalt, mis eriala sa lõpetasid ja millest sa oma visuaalses keeles ja esteetikas ennekõike lähtud?
Lõpetasin Tartu Kõrgema Kunstikooli Meediadisaini osakonna. Kui muusikavideot tegin, siis pidasin oluliseks järgida lugu, mida aitavad tõlgendada erinevad sümbolid ja märgid. Siiski oleneb kogu montaaž ja lõpptulemus tavaliselt ikkagi sellest, mis tundub mulle loogiline või õige. Pilt ja muusika peavad looma teatud terviku, mida saab pidada ühtseks teoseks. Ilma selle tundeta poleks see muusikavideo, vaid videoklipp, kus on palju erinevaid kaadreid.
Millised ühiskonna valupunktid sulle korda lähevad? Kui sa saaksid Eestis midagi muuta, siis mis see oleks?
Mulle lähevad väga korda loomad, kes lihtsalt ei suuda ise ennast inimese julmuse eest kaitsta. Sellega seonduvalt leian, et inimkonnale toodetakse debiilselt suuri koguseid liha ja toitu, millest suur osa läheb lihtsalt raisku. Supermarketid viskavad kõlblikku toitu lihtsalt lukustatud prügikasti. Kujuta ette, et sind lüüakse maha selleks, et su liha maha müüa, ning lõpuks oled sa ikkagi prügikastis. See on lihtsalt arusaamatu, sest elame 21. sajandil, kus alternatiive on piisavalt nii toidu tootmiseks kui ka riiete valmistamiseks. Mis viimast puudutab, siis leian, et selle jaoks ei tohiks tappa loomi. Me ei ela enam ammu kiviajal, kus tegemist on olelusvõitluse või naturaalse selektsiooniga. Korporatsioon toodab sooviga müüa ja teenida kasumit. Kui saaksin Eestis midagi muuta, siis lootuses, et Eesti riigis panustataks rohkem haridusesse ja noorte inimeste arengusse. Olen ise noortele kitarri õpetanud, ning see on nii äge kui laps leiab endale täiesti uue sihi. Usun, et noored inimesed on tulevik, ning haridus on täielik kullaauk.
