Kiirkohting: Emer Värk

Kanuti Gildi SAALis esietendus 9. detsembril Emer Värgi debüütlavastus „You Will See So Many Pretty Things”.

Kanuti Gildi SAALis esietendus 9. detsembril Emer Värgi debüütlavastus „You Will See So Many Pretty Things”.

Emer Värk. Foto: erakogu

Emer Värk on olnud juba 15 aastat tegev videokunstniku ja VJna, nii erinevates teatrites, projektides kui pidudel. Tema debüüt lavastajana käsitleb lähisuhtevägivalda selle erinevates avaldumistes, tuues lavale transgressiivsed pildikesed amokki jooksnud armastusest. Osadesse on valitud Jarmo Reha ja Rene Köster, muusikalise kujunduse on teinud Robert Nikolajev ja dramaturgiks on Eero Epner.

Miks otsustasid peale pikki aastaid kõrvalistmel asuda lavastajatooli? See on kindlasti märksa ebamugavam ja suunab valgusvihu otse sinu peale.

Tundmatud kohad ja rollid tekitavad küll ärevust, kuid kui ei proovi, siis ei saa sellest ka vabaneda. Ebamugavus on huvitav koht, kus olla. Mind on lavastamine tegelikult alati huvitanud, on lihtsalt aega läinud, et selleni jõuda. Mingisuguse visiooni hoidmine ja selle teostamine annavad rahulduse ja rõõmu. Igas loomeprotsessis on raskeid hetki, kus ei tea, mida öelda ja teha. Vahel on vastused lihtsamad kui oled oodanud, teinekord ei tule jälle midagi pähe.

Mida on sulle lavastamise kohta õpetanud kümned etendused, kus oled olnud videokunstniku rollis?

Minu teatrikooliks saab lugeda Von Krahli teatrit ja seal kohatud inimesi. Kõige rohkem olen õppinud usaldama teisi kaasteelisi, kõike ise ei näe ega taju ja mõtete põrgatamine annab huvitavaid tulemusi. Videokunstniku roll on õpetanud seda, et lavastuses pole video alati kõige tähtsam, ka antud lavastuses olen teadlikult päris videograafikat tagaplaanil hoidnud. Selleks, et endal jääks ruumi näitlejate ja lavastusega tegeleda.

Lavastus käsitleb lähisuhteid ja intensiivsust, mis selle juurde tihti käib. Tõukub see mingisugusest isiklikust vajadusest?

Otsest isiklikku maailma ma ei maali, eks me laename ja kasutame enda elude pealt korjatud mõtteid. Pigem olen tundnud soovi näidata intensiivsel ja grotesksel moel tumedamaid varjundeid. Küsides eneselt, miks inimesed nii käituvad? Kust tuleb vägivald ja kuhu see suubub? Vastuseid pole lõplikult saanud, aga mingid hoovused on selgemaks saanud. Loodan, et lavastus on piisavalt intensiivne ja emotsionaalne.

Hetk etendusest „You Will See So Many Pretty Things”. Foto: Alan Proosa

Lähisuhtevägivald on Eestis väga tõsine teema. Näiteid pole vaja siin tuua. Kuidas sulle tundub, mis staadiumis me ühiskonnana selle käsitlemisel oleme?

Vägivallast peab rääkima, et inimesed, kes ise selle all kannatavad, leiaks julgust sellele vastu astuda. Tuleb näidata, et on olemas alternatiivid ja lahendused, kuidas hakkama saada. Ma arvan, et sellel teemal räägitakse piisavalt, lihtsalt sooviks, et peale kolelugude näidataks ka lootust.

Miks valisid rollidesse Rene Köstri ja Jarmo Reha?

Minu arvates on nad laval fantastiline paar, omavaheline dünaamika on ilus. Valiku põhjuseks on nende võime minna koos kaugemale ja vägivaldsemaks kui ma ise naisnäitlejaga oleks julgenud minna. Renes on plastika ja Jarmos toorus, mis omavahel põrkuvad. Lihtsad soorollid oleksid antud lavastuse kontekstis häirima hakanud.

Mis need ilusad asjad on, mida publik nägema hakkab? „Avameelselt abielust” A.D. 2019?

Öeldakse ju, et ilu on vaataja silmades. Eks see pealkiri on ka läbi iroonilise prisma välja käidud. Näitame tegelikult koledusi ja hetki, mis tavapäraselt on peidus, oleme vaid kuulnud neist räägitavat. Kui ise pole vägivallaga kokku puutunud, siis on raske ajakirjanduses räägitavaid õuduslugusid uskuda. „Avameelselt abielust”? Pole ise sellele paralleelile mõelnud, kuid kui keegi soovib, siis miks mitte.

Tundub, et tahaks veel lavastada või on seda liialt vara öelda?

Üks asi korraga. Protsess on olnud naudingut pakkuv ja huvitav, eks tulevik näitab. Esimene magustoit on alati kõige magusam!

Järgmised etendused on kavas 10.12 ja 15/16/18/19.01. Vaata lähemalt Kanuti Gildi SAALi kodulehelt.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Üheotsapilet psühhokosmosesse
10 min

Üheotsapilet psühhokosmosesse

Ega see mingi suur saladus ju pole, et elame üsna lollidel aegadel. Lollidel ja veidratel. Mingis mõttes on see väsitav ja mingis mõttes õnn, sest pakub tohutus koguses absurdi, veidrust ja ilmselt ka nalja.
Lapsed, väetis ja polaaröö
Ksenija Ohhapkina „Surematu” maailma esilinastusel Karlovy Varys.
7 min

Lapsed, väetis ja polaaröö

Juuli alguses võitis Ksenija Ohhapkina industriaalne muinasjutt „Surematu” Karlovy Vary festivalil dokumentaalfilmi Grand Prix. Võit A-klassi festivalil annab filmile õiguse kandideerida Oscarile.
Arvustus: Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks
6 min

Arvustus: Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks

Auditooriumites sündinud imed püsivad küll igavesti neid kogenud õpilaste hinges või vaimus, kuid Vallo Toomla film tõendab, et neid on võimalik näidata ka neile, kelle elus pole olnud õnne olla Marju Lepajõe õpilane.
Müürileht