Külluse ja kasinuse, niisamuti kui askeesi ja hedonismi vahel paistab pealtnäha laiutavat vastuolu. Ometi võib see lähemal vaatlusel osutuda illusoorseks, lausa väljamõeldiseks – seda nii igapäevapraktikates, n-ö filosoofiliselt kui ka näiteks keelest ja kirjandusest rääkides. Mis üldsegi on või peaks olema tänapäevane askees?

Fotod: Gabriela Urm

Erinevate kahjulike harjumuste mahajätmine on praegu igati normaalne ja kiiduväärt komme. Küll piiratakse vabatahtlikult teatud toodete söömist, joomist, suitsetamist, ostlemist, nutiseadmete kasutamist, aga ka näiteks liigset muretsemist või päevauudiste lugemist. Kuna olen ka ise hiljuti nii mõndagi siit loetelust maha jätnud või piiranud, mõjus Müürilehe ettepanek teha Hasso Krulliga askeesist intervjuu minu jaoks innustava võimalusena seda tendentsi edasi mõtestada.

Kelle teisega vestelda askeesist kui mitte Hasso Krulliga, kes on sel teemal mitut puhku kirjutanud ja loenguid pidanud, samuti on Kütiorus filmitud 2014. aastal valminud selleteemaline „Ööülikooli rännak”. Lisaks on novembri alguses oodata uut proosaluule kogumikku „Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat” (kirjastus Kaksikhammas). Meie suhtlus kirjanikuga möödus alates esimesest telefonikõnest, kus sai esitatud fait accomplí ettepanek teha intervjuu, iseenesestmõistetaval ja üksmeelsel toonil – muidugi räägime askeesist, õpetaja ja algaja, praktiseerijad mõlemad.

„Tänapäeva askees” koondab justkui õpetussõnu, lohutavaid suuniseid tänapäeva askeesiga alustajaile ja maailmaga silmitsi seisjaile. Õpetaja sõnad. Kui palju oled valmis võtma endale õpilasi või järgijaid, kas oled selle peale mõelnud?

Raamatud on mõeldud neile, kes on valmis ise õppima. Kuigi koolides kasutatakse palju kohustuslikku kirjandust, pole see rangelt võttes õige. Kirjandus peaks olema alati soovituslik, ja siin on oluline ka soovitaja isik, tema healoomuline kuju. Kes juba raamatu kätte võtab, tahab sealt midagi leida, temas on juba võbelemas teatav igatsus, mis tahab saada vastust. Lugema hakates sisenetakse tundmatusse, mis saab vähehaaval järjest tuttavamaks ja omasemaks, hakkab kõnelema.

Õpetus ei tohiks olla imperatiivne. Õpetada tuleb orienteerumist, kaardi lugemist. Alguses ju täpselt ei teatagi, kuhu tahetakse minna, see selgub teekonna käigus.

Õpetus ei tohiks olla imperatiivne. Õpetada tuleb orienteerumist, kaardi lugemist. Alguses ju täpselt ei teatagi, kuhu tahetakse minna, see selgub teekonna käigus. Usujuhtidel on olnud vahel palju õpilasi. Aga võib-olla usk polegi see, mida oleks vaja õpetada. Võib-olla tuleb hoopis leida teatav vägi. Nõid õpetab üht õpilast korraga, muidu ei saa ta täielikult pühenduda. Arvestada tuleb õpilase kõiki omadusi, peenimaidki iseloomu virvendusi. Aga kui tahtjaid on palju? Just siis ongi raamat hea lahendus. Raamatu saab kirjutada nii, et see hargneb mitmes suunas, saab kasutada metafoore ja mõistukõnet, mis avanevad alles siis, kui ollakse juba maastikul. Seepärast ei olegi „Tänapäeva askees” lihtsalt käsiraamat, vaid poeetiline käsiraamat. Kõik tekstid on seal ühtlasi proosaluuletused, nende eesmärk on anda lugejale impulss ja mõned hädavajalikud koordinaadid, aga ilma tema liikumist piiramata.

Mõtisklegem siis veidi askeesi üle. Nii mineviku valguses kui ka praegu, nii kirjakohtades kui ka praktikas. Lähen kohe isiklikuks ja küsin, millest loobusid viimati?

Tõtt-öelda polegi ma kunagi millestki loobunud. Teatavad asjad lihtsalt pudenevad vaikselt maha, mõnikord jäävad nad ka millelegi uuele ette või hakkavad tasapisi häirima, sest taju ja tundlikkus on vahepeal muutunud. Hea näide on ehk see, kuidas vabanesin paarkümmend aastat tagasi telekast. Kutsumata külalise lakkamatu mula toanurgas tüütas lihtsalt ära, ta pandi kappi ja unustati. Korraks võtsin teleka veel kapist välja 11. septembril, et vaadata põlevaid pilvelõhkujaid, siis rändas ta kappi tagasi, pärast viis keegi ta kuhugi ära ja ma ei ole enam kunagi telekat tagasi igatsenud. Vahepeal on ekraanid tublisti suuremaks läinud. Kui kuskil külas mõnda sellist näen, valdab mind salajane rõõm, et minul niisugust miraaži diivani ees ei ole. Teised ajavad juttu, mina aga piidlen uudishimulikult telekat, kus kõik on nii uus ja naljakas. Seevastu kodus, kui tahan midagi vaadata, vaatan lihtsalt aknast välja, seal liiguvad pilved.

Minu jaoks pole askees mitte loobumine, vaid harjutamiselu, nii nagu sellest on kirjutanud Peter Sloterdijk[1]. Askees tähendab hästi valitud kordusi, teatava mustri loomist, mis muutub hiljem harjumuspäraseks, igapäevaelu osaks. Harjutamine ei tee tingimata meistriks, aga see võib kujundada mõnusamaid harjumusi. „Mõnu” ongi vana sõna sellise rütmi kohta, mis toimib justkui iseenesest, sest see on healoomuline ja viljakas. Askees peabki olema mõnus, nii nagu vana laul oli mõnus. Muidugi, keegi peab laulu üles võtma, seal peab juba olema muster, millesse siseneda, ja see nõuab tahtmist. Askeesiks pole vaja ränka tahtejõudu, enese eitamist ega loomulikest kalduvustest loobumist, aga on vaja head tahtmist, tungi millegi poole, mis on inimeses juba eos olemas, aga tuleb siiski üles äratada, et ta võiks kasvama hakata. Siis lähebki muster käima ja muutub vähehaaval elu tavaliseks osaks, mida ise enam eriti ei märkagi.

Kes neid mustreid seab?

Kõige paremad mustrid on päritud esivanematelt. Neid võib nimetada ka kosmilisteks või arhetüüpseteks või morfogeneetilisteks mustriteks – kuidas kellelegi meeldib. Pärimuslik muster on osa suuremast mälust, mis lihtsalt ootab aktiveerimist, aga ta ei aktiveeru niisama, vaid nõuab omajagu pühendumist. Inimene peab teatava osa endast otsekui ära andma, kuhugi ümber paigutama. See osa on alguses väike, aga ajapikku tema vägi kasvab. Esivanemate ilm tuleb lähemale, sealt justkui vaataksid vastu muistsed näod, kes küll otseselt ei kaitse, kiida ega ähvarda, aga võivad mingil hetkel siiski märku anda. Siis hakkab inimene vaikselt mõistma, mida ta õieti teeb, miks ta maailmas elab.

Muidugi on ka lihtsamaid mustreid. Neid saab teistelt laenata, vahel ka ise kujundada. Sellised mustrid ei pea olema just eluaegsed, mõni võib olla väga lühiajaline. Mõnda võib lihtsalt katsetada, järele proovida, mõni sobib ainult kindlates tingimustes. Siia kuuluvad muide ka sõprussuhted, armastus, erootika, kõikvõimalikud olukorrad, kus tuleb teistele inimestele või olenditele häälestuda. Häälestumine ongi omaette kunst, õigupoolest on see askeesi algus. Mingid nurgad nühitakse maha, tekib teatav healoomuline ebakindlus, mille kaudu saab siseneda uude ruumi – või uus ruum siseneb minusse, mis on põhimõtteliselt seesama.

Askeesi praktikat, mis kreeka keeles tähendabki ju harjutamist, treeningut, on mõistetud ajalooliselt (vähemalt kristlikus kontekstis) just loobumisena. See on nagu bartertehing, loobuda pahedest selleks, et võita juurde – mida?

Kristlik askees oli eksitee. Nietzsche meelest oli see elujõu nõrgenemise märk, dekadentliku elu püüd end kuidagi üles piitsutada, tihti sõna otseses mõttes. Muidugi elas Nietzsche ise küllaltki askeetlikult, aga see oli filosoofiline askees, oskus ka vähesest palju rõõmu tunda. Seevastu põlgas ta lihasuretamist, keha hooletusse jätmist, mis oli traditsiooniliselt olnud kristliku askeesi alus. Filosoofiline askees nõuab just kehalist tasakaalu, head tervist, mahedat toitumist ja soodsat ainevahetust.

Askeesi ei tohiks kunagi alustada loobumisest, vaid pigem otsingust. Loobumine tekitab tühiku, kuhu võivad asuda kiiresti igasugused viirastused, tontlikud ideed ja võimuahned fantaasiad. Kõikvõimsa ainujumala idee on just üks selliseid. Kui inimene leiab aga õige mustri, mida korrates ta tunneb, et saab järjest rohkem iseendaks, langevad tarbetud detailid iseenesest ära. Õieti tal pole nende jaoks enam aegagi. Mõttetud tegevused ei huvita teda enam, kahjulikud kombed kaotavad oma sära. Tihti tulevad need ainult eelarvamustest, mis saadi kaasa kodust või koolist, seltskonnast või sotsiaalmeediast – selliste eelarvamuste seljataha jätmine võib anda tohutu jõu, tekitada uuestisünni tunde.

Loobumine tekitab tühiku, kuhu võivad asuda kiiresti igasugused viirastused, tontlikud ideed ja võimuahned fantaasiad. Kõikvõimsa ainujumala idee on just üks selliseid.

Tõsi küll, on olemas destruktiivset käitumist, mille põhjused on teadvustamatud. Psühhoanalüüs õpetab, et see saab alguse traumadest, mis tekkisid juba lapsepõlves, aga küllap on oma mõju ka hilisematel kogemustel. Sel juhul kordab inimene just oma vigu, taipamata ise, miks ta lakkamatult samasse auku kukub. Siis peab olema ettevaatlik. Alati ei tasugi kõigist oma eksitustest loobuma tõtata. Mõnikord on võib-olla hoopis tähtsam jälgida, kuidas ma midagi valesti teen. Just siin võib olla parema mustri võti. Ma ei pea praegu silmas ainult selliseid üldtuntud probleeme, nagu toitumishäired või rahustisõltuvus, vaid ka palju komplitseeritumaid, ainulaadsemaid.

Ühesõnaga, mina ei keskenduks kohe isiklikele „pahedele”. Sest mis on õieti pahe? Tänapäeva ühiskond tervikuna on ju võrratult pahelisem kui ükski selle liige omaette – räme ahnus, mõttetu priiskamine, jäine hoolimatus ja pimestav kadedus on tarbimiskultuuri alustalad. Iga üksik inimene paistab selle kõrval lausa pühak, nii et tekib tunne, nagu ühiskond ei koosnekski inimestest, vaid tontlikest kinnismõtetest, mis tulevad ei tea kust. „Kui elu ise on vale, siis õigesti elada ei saa,” ütles Adorno. Just see lause ongi minu jaoks tänapäeva askeesi lähtekoht. Täiesti õigesti elada on küll võimatu, aga me ei pea ka tingimusteta alistuma paratamatusele, me ei pea täiesti valesti elama. Igaüks saab kasutada oma jõudu, et midagi teisiti teha. Siin tekibki põrgumasinasse rike. Askees algab iseendast, aga ta on suunatud väljapoole, ulatuslikuma muutuse poole.

Kui kristlik askees oli eksitee, siis kuidas on lood ida mõttekoolidega, eeskätt taoismi ja budismiga? Sinu kirjutistes on ju seisnud pikka aega olulisel kohal erakpoeet Hanshan, ka raamatus „Tänapäeva askees”. Kas siis tema sõnade rakendusvõimalused on praegu läänemaailmas suuremad kui ristikiriku isade omade?

Hanshan on sümboolne kuju. Pärimuse järgi elas ta täiesti metsikult, kirjutades oma luuletusi bambusetüvedele, kividele, kaljudele ja talumajade seintele. Tema õiget nime ei teata, sest ta samastus sedavõrd ümbrusega, et võttis endale nime oma elupaiga järgi – Hanshan asub Tiantai mäestikus ja tähendab „külma mäge”. Hiinas jagunesid erakud kolmeks: olid linnaerakud, õukonnaerakud ja tõelised erakud. Ainult viimased elasid üksi mägedes, teistel olid ka pere ja lapsed ning neid eristas muust rahvast ainult elulaad. Hanshan oli aga paljudele eeskujuks. Tema nime alla koondatud luuletusi on kirjutanud tegelikult mitu anonüümseks jäänud autorit.

Tänapäeval on Hanshan muutunud ka ökoloogilise askeesi sünonüümiks. Möödunud sajandil vaimustus temast Gary Snyder, kelle tõlgetes sündis Hanshan justkui uuesti ameerika luuletajana[2]. Pärast seda on Hanshan rännanud ka Euroopasse, mina lugesin teda esimest korda Pertti Seppälä soomekeelses tõlkes[3]. Seppälä rõhutab tugevasti Hanshani mõnusat huumorit, tema metsikut askeesi mägedes, tantsu valgete pilvedega. Seda lugedes sain aru, et siin avanevad väljavaated, mida tasub tänapäeval tõesti silmas pidada. Hanshan ei pea inimesi üldse kõige tähtsamaks – teised olendid, taimed ja loomad, isegi sammal ja udu on tema jaoks niisama olulised. Tiantai mägedes elas tollal palju erakuid, Hanshan on nende koondkuju – tema järgi orienteerusid hiljem ka need, kes ise samamoodi ei elanud.

Mina ei ole taoist ega budist, olen lihtsalt animistliku meelelaadiga. Aga taoismis on palju suurepäraseid momente, mis on hõlpsasti märgatavad. Seal ei tunnistata kolmanda välistamise seadust[4], sest looduses niisugust asja ei ole, kõike saab kirjeldada mitut moodi ja üleminekuid on lõputult. Budismis jällegi on väga tähtis, et kõikidel olenditel on virgumismeel – see tähendab, et siin lähtutakse tasapinnalisest ontoloogiast, kõige olevaga saab suhelda võrdsetel alustel. Kahjuks pole kristluses midagi samaväärset. Jeesus kuulutab mäejutluses, et „iga teie „jah” olgu „jah” ja iga „ei” olgu „ei”, aga mis üle selle, see on kurjast” (Mt 5:37), ja osutab siis lindudele taeva all, küsides ühemõtteliselt: „Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?” (Mt 6:26) Siin muudetakse kolmanda välistamine vaieldamatuks seaduseks ja antropotsentrism on enesestmõistetav rusikareegel. Niisugust hoiakut ei saa tänapäeval kuidagi omaks võtta, sest see on eluslooduse ja teiste olendite suhtes ilmselgelt vaenulik. Muidugi lähtub sellisest loogikast kogu „tekkepõhine majandus”, industriaalne mentaliteet, mis näeb ümbritsevas elukeskkonnas ainult biomassi ja tööstuslikku toorainet – see kas on rahaks tehtud või ei ole, ja eks ole meie majanduskasv palju enam väärt kui kogu elusloodus. Aga mingit askeesi siit loomulikult tuletada ei saa. Askeesi on vaja just selleks, et niisugusest mõtteviisist viimaks ometi jagu saada.

Kas oleks ekslik väita, et askeesis elamine on siiski alati olnud teatud privileeg? Eriti tundub see privileegina tänapäeval.

Privileege on mitut liiki. On olemas pärilikud eesõigused, mida ei osata alati kasutada; teenitud eesõigused, mida mõnikord kuritarvitatakse, ja kättevõidetud eesõigused, mis võivad tähendada ka lihtsalt kunstlike piirangute kaotamist. Askees peaks sel juhul seostuma ennekõike viimasega: kui keegi tahab muuta oma elu, peab ta tõenäoliselt ületama ümbruse vastupanu, mingil moel oma muutuse kehtestama. Mõnikord nõuab see julgust, mõnikord mitte, aga kindlasti on vaja palju kannatlikkust.

Selline läbimurre ei pruugi olla individuaalne. Lihtne näide: keegi otsustab, et ta sööb edaspidi ainult taimetoitu. Kodus pole see raske, aga mitmes söögikohas ei saada asjast aru. Talle tuuakse praad, kust on lihtsalt lihatükk puudu, või oskamatult tehtud salat, millel pole mingit maitset. Ei mingit privileegi, taimetoitu ei osatagi pakkuda. Probleem püsib mõnda aega, selle üle arutletakse, levitatakse retsepte ja vahetatakse teadmisi. Ühel päeval näeb taimetoitlane, et otse tema koduukse vastas on avatud veganirestoran. Toit on sedavõrd hõrk, et sinna tikuvad teisedki, midagi samaväärset ju mujal ei pakuta. Privileeg on kätte võidetud, ja isegi sel määral, et seda saab teistega jagada, näidates eeskuju.

Võib tuua muidki näiteid. Näiteks vabatahtlik vaesus, et võita tagasi oma aeg, mille röövisid varem mingid sisutud ametikohustused, sunnitud lõõgastumine, elektroonilise meedia iminapad jne. Nüüd saab äkki teha kõike, milleks polnud enne mahti: harida oma aeda, õppida pillimängu, lugeda, meisterdada, käia talgutel, ühesõnaga teha midagi kasulikku, millest on paljudele rõõmu ja mida tehes tuntakse ennast täiuslikumana. Praegu pole see ehk väga levinud, aga kui kunagi kehtestatakse üldine põhisissetulek (UBI), valiksid küllap paljud sellise tee. Ometi on tähtis, et juba praegu oleks neid, kes on võimelised nõnda elama, sest siin on hea eeskuju tõeline varandus.

On olemas askeesi vorme, mis on suunatud puhtalt eelarvamuste murdmisele, et näidata parema elu võimalust. Nii toimib tihti tänapäeva feminism.

Tänapäeva askeesil ongi kaks põhilist eesmärki. Üks on enesehool, millest rääkis kunagi Michel Foucault, küsides, miks ei võiks inimene kujundada iseenda elu nagu kunstiteost. See küsimus pole ainult retooriline. Kunstiteose loomine pole lihtsalt elustiili tarbimine, see nõuab pühendumist ja tekitab midagi uut, mis võib mõjuda paljudele. Teine eesmärk ongi üldiste hoiakute muutmine. Eeskujud on sel puhul erakordselt tähtsad, sest eelarvamustest ei vabaneta päriselt enne, kui on nähtud, et see annab suurepärase tulemuse. Siin peitubki askeesi väljapoole osutav jõud. On olemas askeesi vorme, mis on suunatud puhtalt eelarvamuste murdmisele, et näidata parema elu võimalust. Nii toimib tihti tänapäeva feminism. Olen lugenud tekste, nagu Virginie Despentes’i „King Kongi teooria” või Karley Sciortino „Slutever”, mis kõnetavad tugevasti mõlemat sugupoolt. Seal ületatakse ka askeesi ja hedonismi klassikaline vastuolu, mis häirib paljusid ja sunnib askeetlikest projektidest eemale hoidma. Mingit „meesliikumist” pole enam vajagi, kui naised on asja nii hästi ära seletanud.

Ometi ei ole kõikidel praegu elavatel inimestel kahjuks võimalik praktiseerida askeesi niiviisi, nagu sa seda kirjeldad, aeglaselt mõtteid lõpuni mõeldes. Inimesi on siin planeedil lihtsalt liiga palju, on ületatud n-ö kriitiline mass ja peagi kulub kogu meie aeg enese ja oma järeltulijate elushoidmisele. Küll on välja mõeldud lihtsamaid, vähem aega nõudvaid ja poolfabrikaatversioone kõiksugu askeesi toetavatest spirituaalsetest praktikatest, sh joogast, veganlusest, tantrast ja mantratest, mis sobivad kõigile ja mida saab tarbida ruttu. Kui rääkida veganitoidust, siis saadaval on ju maitsvad taimepiimad, mida keskkonnateadlikud inimesed tahavad tarbida, aga mille tootmiseks tuleb panna püsti tehaste armee. Kuidas vältida halvavat skeptitsismi ja allaandmist?

Askees on teeviit. Ta osutab võimalustele, mis ei ole veel täielikult teostunud, aga millel on sees teostumise vägi. Keegi on seda teed juba käinud – ja ta on pannud viida, mis ütleb lühidalt, kuhu tee viib. Muidugi pole sellest napist nimest veel küll, aga see on ikkagi teatav algus, esimene tõuge, milleta ei saa kujutleda mingit hilisemat viljakust.

Ülerahvastuse surve ongi see muserdav jõud, mis hakkab nõudma tänapäeva askeesi. Ülerahvastuse põhjused on muidugi keerukad, siin on kindlasti süüdi monoteism ja patriarhaalne perekond, aga ainult osaliselt. Majandus on võtmeline. See neokolonialismi ja biopoliitika eriline mikstuur, mis praegu maailma valitseb, tingib olukorra, kus globaalne ühiskond on geograafiliselt kihistunud. Majanduskasvu koonusetipp suubub aladele, kus rahvaarv märgatavalt ei kasva või kasvab sisserändajate arvelt; koonuse aluseks on aga alad, kus inimesed ruttu paljunevad. Nii juhtubki, et majanduskasv põhjustab paralleelselt ka rahvastiku kasvu, hoolimata sellest, et jõukamates piirkondades on sündivus madal.

Kõik see intensiivistab omakorda üleilmset soojenemist, mis on kõige põrgulikum. On pakutud, et eesti keeles peaks seda nimetama hoopis „soojendamiseks”, sest nii olevat täpsem[5]; minu kõrvus kõlab see aga liiga mahedalt, nii et ma räägiksin sel juhul pigem „kütmisest”. Maailma rikkamad rahvad kütavad sauna järjest kuumemaks, siis aga püüavad ust kinni suruda, et keegi sealt ometi välja ei pääseks. Mul on kahju tobukestest, kes arvavad, et niisugune punnimine võiks igavesti kesta, ja peavad ennast seejuures veel „kliimaskeptikuteks”! Igatahes tekitab see pööraselt palju konflikte, ulatusliku sõjamajanduse ja lakkamatu kriisi. Harald Welzer on kirjutanud vägivallaturgudest (violence markets): vägivallaturg on „vabaturumajanduse radikaalne vorm, milles kaupu ostetakse, tarbitakse ja antakse edasi seal, kus vägivalla potentsiaal on kõige suurem”[6]. Vägivallaturg tekib seal, kus traditsiooniline kaubavahetus, tööstus ega põllumajandus enam ei toimi, nii et ettevõtlikest inimestest saavad viimaks sõjapealikud.

Üleilmne soojenemine tähendab piltlikult, et maailma rikkamad rahvad kütavad sauna järjest kuumemaks, siis aga püüavad ust kinni suruda, et keegi sealt ometi välja ei pääseks.

Kui seda tausta vähegi realistlikult ette kujutada, saab selgeks, et mure tänapäeva askeesi „kommertslikkuse” või „tööstuslikkuse” pärast on pehmelt öeldes liialdatud. Tarbimiskultuur läbib tänapäeval kõike, ta on globaalne ja totaalne. Enne kui väike inimene maailma sünnib, on ta juba tarbimisahelasse haaratud, temale on juba suunatud meeletu hulk reklaami, ta osaleb sotsiaalvõrgustikes ja maksab isegi käibemaksu. Kas sellepärast peaks naised sünnitamisest loobuma? Teisest küljest on juba praegu selge, et senine tsivilisatsioon läheneb lõpule. Kui ma ütlen, et saja aasta pärast pole maailmas ühtegi ostukeskust, tõusevad inimestel ihukarvad püsti ja nad keelduvad seda uskumast – väljavaade näib liiga õudne. Kui ütlen seevastu, et saja aasta pärast pole maailmas ühtegi mesilast, ei kergita keegi kulmugi. Mis seal ikka, eks elame siis ilma nende sumisejateta. Ometi pole supermarketil inimese evolutsioonis vähimatki tähtsust, meie kui bioloogilise liigi ellujäämine ei olene kuidagi sellest, kas saame ikka korra nädalas ostukorvi veeretada. Aga kui kaoksid sitikad-satikad, avaneks maa meiegi jalge all, inimesed kaoksid planeedi pinnalt nagu paha hais. Mis siis õieti tähtsam on?

Kordan veel kord Adorno sõnu: kui elu ise on vale, siis ei saa ka mina mingil imelisel viisil kõige paremaks inimeseks maailmas, kes elaks kõige õigemat elu. Tähtis on hoopis see, et ma ei pea elama kõige valemini, isegi kui sajad miljonid seda teevad. Paratamatus on halb nali. Võib-olla elamegi zombiühiskonnas – aga kas ma pean siis kasvatama kihvad? Pole mingit mõtet põdeda, kas minu veganijogurti topsike külmkapis ikka on see maailma kõige ökoloogilisem topsike. See on nartsissistlik nõiaring. Kui energiat jääb üle, on praegu piisavalt võimalusi midagi ära teha. Eesti Roheline Liikumine, Eesti Metsa Abiks, Nähtamatud Loomad, aktiviste pole kunagi liiga palju. Või teil ei ole aega? Aga tahate ikkagi teha midagi olulist? Sel juhul Avaaz.org, Extinction Rebellion, SumOfUs, Amazon Watch, võimalusi on veel. Tuleb harjuda, et enne on vaja allkirjastada sada petitsiooni, kui kuskil midagi natuke nihkuma hakkab. Aga milleks lihtsalt passida ja hävivat maailma taga nutta?

Lisaks annab nartsissistlikule nõiarattale omakorda hoogu juurde seesama „kolmanda välistamise seadus”, ka suisa sõnavara tasandil, näiteks teevad seda kaalukad tähistajad-ideaalid „autentsus”, „originaalsus” ja „tõde”. Mulle näib, et sinu askeesi tööriistaks on muu hulgas keel, ehk ka sõna. Milline keel on askeetlik?

Askees, nagu enne ütlesin, on teatava mustri kujundamise või selle omandamise meetod. Meetod põhineb kordamisel, aga mustreid on väga palju, seepärast ei pruugi kaks askeesi omavahel tingimata sarnaneda. Kaks askeesi on nagu kaks teerada: mõlemad on märgatavad, mõlemad viivad kuhugi, aga kui maastiku reljeef on väga erinev, siis ei ole kindlasti tegu samasuguse rajaga.

Sellepärast ei olegi olemas üht kindlat tüüpi askeetlikku keelt. Muidugi saab keelt askeetlikult kasutada. Sel juhul võib kõige üldisemalt öelda, et askeetlik keel on poeetiline keel, selline keel, mis vabastab tavakeele tema inertsusest või vabaneb üldse keelelisest automatismist. Kulunud väljendid muutuvad uueks, tuntu paistab äkki tundmatuna, sõnade seosed on ehmatavalt sisulised ja me saame äkki aru, et keel on elus. Keel on nagu suur linn, siin toimub kogu aeg midagi, kuid korraga on meile antud voli minna sisse või välja igast uksest, me saame põhimõtteliselt kõndida läbi seinte. Aga kuidas see parajasti teoks saab, kuidas see võime tekib, selleks üht retsepti ei ole.

Keeleline nappus on näiline ja eksitav, sest lause sisaldab alati palju enamat, kui esmapilgul paistab, ja tihti on lihtsas sõnastuses peidus lõks, sest palju olulist jääb ütlemata.

Vahel arvatakse, et askeetlik keel on minimalistlik, hästi lihtsatele funktsioonidele taandatud. Aga minimalism ja funktsionalism ei ole päris üks ja seesama. Kui ütlen, et sul on taskus münt, olen pealtnäha väitnud midagi elementaarset, aga tegelikult tekib siin kohe rida küsimusi. Kust ma seda tean? Kuidas lause tõesust kontrollida? Millisest mündist käib jutt? Ja millisest taskust? Kas mul oli seda öeldes mingi tagamõte? Ja kui lauses esineb teine isik („sina”), kas siis kuskil on ka keegi kolmas („tema”, „nemad”)? Ühesõnaga, keeleline nappus on näiline ja eksitav, lause sisaldab alati palju enamat, kui esmapilgul paistab, ja tihti on lihtsas sõnastuses peidus lõks, sest palju olulist jääb ütlemata. Läbipaistev lause on salakaval, ta varjab alati midagi nagu lukku pandud klaasuks, mille taga on eesriie. Seevastu, kui ma ütlen „su piparmündilõhnaline tasku”, lahvatab korraga tohutu hulk tähendusi, midagi hakkab kohe looma, siin on hargnevate teede aed, või, mis ma räägin – terve mets. Ja kui kellelegi meenub Underi sonett „Su apelsinivärviline tuba”, muutub see fraas veel ruumilisemaks, tal on äkki ka ajalooline mõõde, hoolimata sellest, et lause jäi õigupoolest lõpetamata. Kui niisugusest lausungist saab alguse meetod, ongi ta askeetlik.

Askeetlik keel võib seega olla väga külluslik ja metafoorne. Minu meelest tuleb siin lähtuda puhta kulutuse ideest. Keeleline kulutus on puhas kulutus, ta ei tooda otseselt midagi, aga võib külvata rõõmu ja mõjuda vabastavalt. Keelega saab luua midagi väga võimsat, ilma et selleks peaks üldse rahmeldama, kütust põletama või massiivseid objekte ühest kohast teise transportima. Seega on keeleline looming ka ökoloogiliselt puhtam, sest energiat vajatakse vähe, aga tulemus on vahel lausa luksuslik. Võrdlus loodusliku elurikkusega peab sel puhul täiesti paika, sealgi pole palju vaja, et puhkeks lopsakas külluslikkus, kornukoopiline paljusus.

Mainisid juba hedonismi ja askeesi klassikalist vastuolu, mis nende feministlike mõtlejate tekstides ületatud saab. Kas see on seesama mis külluse ja kasinuse vastuolu? Milline on aga kasinuse ja askeesi vahekord?

Feminism on väga lai mõiste ja suuri üldistusi teha on siin riskantne. Definitsiooni järgi peaks feminism esindama kõiki naisi, aga see pole võimalik, sest naised on erinevad ja nende maailmavaated on erinevad. See torkab tänapäeval hästi silma, kui ühed feministid võitlevad prostitutsiooni vastu, teised aga taotlevad selle legaliseerimist. Lähtutakse väga erinevast taustast, oma sugupoolt tajutakse ja diskrimineeritakse erinevalt.

Seepärast ma ei ütleks, et feminism on askeetlik, küll aga arvan, et mõned feminismi harud on askeetliku suunaga. Mulle on väga südamelähedane ökofeministlik koolkond, mis leiab, et tänapäeva teadus ja tehnoloogia ongi olemuslikult militaristlikud ja et see on nõnda ka siis, kui lausa rakette ega pomme ei ehitata[7]. Samuti on mind huvitanud seksitöö käsitlemine uuemas feminismis, sest see puudutab otseselt askeesi ja hedonismi vahekorda. Nende vastuolu pole kunagi olnud absoluutne, sest juba Epikuros oli askeetlik hedonist, kes taotles meelerahu ja liialdustest vabanemist (ataraksia). Epikuros seksi naudinguks ei pidanud, sest ta arvas, et see toob liiga palju pahandust. Vana-Kreeka ühiskonnas on see mõistetav, tänapäeval on aga asjad teisiti. Tänapäeva elu kõige ropum ja rõvedam külg on ressursside meeletu raiskamine, millesse inimesed kistakse ka siis, kui nad ise seda ei tahagi. Mida rohkem kulub energiat, seda uhkem on tehnoloogia. Vaadake tüüpilist eestlast: kui ta läheb aeda, peab ta kohe käivitama muruniiduki, kui ta läheb vabasse loodusesse, peab ta seal vuristama ATVga. Seks on seevastu üks väheseid lihtsaid lõbusid, mida tänapäeva inimene veel tunnistab.

Tõeline, algupärane seksuaalsus on ökoloogilises mõttes pigem mahe. Ta ei kuluta energiat suurt rohkem kui oma peenramaal siblimine, küll aga haarab kaasa inimese keha ja sunnib teda häälestuma teisele inimesele, teisele elusolendile. Selles mõttes on erootika ökoloogilise askeesi võti. Just siit saab liikuda edasi avarama häälestumise, teiste olenditega võrdsetel alustel suhtlemise suunas. Loodus on olemuslikult erootiline, taimed on sageli õrnad ja veetlevad, kogu ökosüsteem seisab koos helladest puudutustest. Hellus on aga vägi, mis tühistab külluse ja kasinuse vastuolu. Tekib paradoks: korraga on elu nii külluslik, et inimesel on vaja õige vähe, et tal oleks hea olla. Rõõmu tuntakse väga vähesest, naudingud sünnivad justkui iseenesest.

Muidugi, tänapäeva inimene ei jõua selleni kohe. Mõnikord on vaja psühhedeelseid vahendeid, mõnikord meditatsiooni – eks igaüks peab ise leidma, mis talle paremini sobib. Aga see pole midagi uut. Askees on lihtsalt rada, mille kaudu jõutakse olemiseni, mida tunti juba muistegi. Kas see on ühtlasi kasinus? Seda ma ei tea. Kui mõistame kasinuse all teatavat minimalismi, kus ilu, veetlus ja mängulust sünnivad väga vähesest, siis jah. Kui mõistame kasinuse all kärpimist, elutäiuse kahandamist ja viletsama olemisega leppimist, siis ei. Kummast kasinusest käib jutt? Tänapäeva majanduspoliitikas peetakse tavaliselt silmas küll viimast. Aga see ei lähe askeesi ideega kokku, vaid on askeesi kui teadliku enesehoole vastand.

Mina olen muide olnud kõrghariduslikus plaanis barokiuurija, uurinud peaasjalikult küllust. Nii mõnedki minu tõekspidamistest on saanud omajagu ainest Lacani keelefilosoofiast, tähistaja ja tähistatava vahelisest mõõtmatust tühimikust, kus istub too le réel, mida mulle on meeldinud ladinaameeriklaste vaimus kujutleda vohamist tekitava, kuid absoluutselt kättesaamatuna. Aga eks oled isegi Lacaniga korralikult tegelenud, mistõttu on mul mõnus avastada, et tegelikult olen ma selle tänapäeva askeesiga väikestviisi juba algust teinud. Kuigi tõde lipsab alati hetk enne kinninabimist käest (kujutlen magnetite samaväärtuslikke pooluseid), kuigi nirvaana on olemuslikult saavutamatu, tean ikkagi, miks ma seda teen. Mis ootab minusarnaseid algajaid askeete järgmiseks ees ja kuhu oleme teel, kui mitte valgustusse?

Valgustusse oleme kõik teel, kuigi kahjuks läbi pimestuse. Arvan, et kui keegi on juba leidnud omale sobiva raja, siis see ongi üks valgustus. Igapäevase elu ebamugavused võtavad pisut teise värvingu, niihästi rõõm kui ka masendus teisenevad. Eemalt ei pruugi see just silma paista, aga kui mõnda inimest lähemalt tunda, hakkavad need momendid vaikselt läbi kumama. Askees toimib tasapisi, seda kõrvalt jälgida pole lihtne, nii nagu pole lihtne jälgida sambla kasvamist. Aga ikkagi märkame aeg-ajalt, et tallaalune on nii mõnusalt pehme.

Olen veendunud, et kui inimesed praeguse omasüülise katastroofi kuidagi üle elavad ja sööbivast tsivilisatsioonist vabanevad, hakkab elu kulgema kogukondlikus rütmis.

Muide, ega individuaalne valgustus polegi kõige tähtsam. Tähtis on see, kas oma kogemust suudetakse teiste olenditega jagada, kas või natukenegi. Askeesi tõeline eesmärk on ikkagi kogukonna loomine. Olen nõus, et see võib alata ühest inimesest, sõprusringist, perekonnast, aga ta peaks vaikselt levima, kuni jõuab oma optimaalse ulatuseni. Tekkiv kogukond ei pea tingimata suurest ühiskonnast eralduma – on isegi parem, kui ta seda ei tee, sest nii on teistel hõlpsam kasulikke mustreid üle võtta, neid jäljendada, teisendada ja paljundada. Mustrid ei saa olla kellegi omand või patenteeritud kaubamärk, nad peavad haakuma vabalt kujuneva võrgustikuga.

Olen veendunud, et kui inimesed praeguse omasüülise katastroofi kuidagi üle elavad ja sööbivast tsivilisatsioonist vabanevad, hakkab elu kulgema kogukondlikus rütmis. Kogukondade paljusus on siis väljavaadete paljusus, ja kogukondade healoomulised suhted kõige tähtsam poliitiline küsimus. Ilmselt tuleb veel kaua jageleda roiskunud võimusuhete rudimentidega. Mulle tundub, et isegi globalismi ja regionalismi vastandus pole siin otsustav – kõik äärmuslikud liikumised on tänapäeval niikuinii globaalsed, võidelgu nad kuitahes ägedalt globalismi vastu, ja varanduslik kihistumine on sedavõrd regionaalne, et sellest ei saa enam jagu ükski rahvuslik ideoloogia ega poliitiline populism. Otsustav on hoopis üks teine vastandus: see on 20. sajandilt päritud individualismi ja kommunismi vastandus. Mõlemad on oma ajaloolises ümbruses mõistetavad, ja mõlema tagajärjed on hukutavad, kui püütakse lõpuni minna. Selle pärandiga peame nüüd kuidagi toime tulema, peame ta kuidagi lahustama ja vaatama, mis siis edasi saab.

Psühhoanalüüsist siin ei piisa. Psühhoanalüüs aitab lahendada isiklikke probleeme, ja aitab inimeste käitumist mõista, aga ta ei loo veel kogukonda. See polegi tema eesmärk. Kogukonna loomiseks on vaja jutustusi, teatavat müütilist mõõdet, mis poleks lootusetult inimkeskne ja võimaldaks suhelda ka mitteinimliku ilmaga. Selline müütiline mõõde oli Eestis kunagi olemas. Kui asjad ei lähe kõige halvemini, ilmub ta ühel hetkel uuesti.

[1] Sloterdijk, P. 2009. Du mußt dein Leben ändern.
[2] Vt Hinton, D. 2017. The Wilds of Poetry, lk 136–137.
[3] Hanshan 1997. Kylmä vuori.
[4] Klassikalise loogika reegel, mille järgi tõene on kas lause või tema eitus, kolmas võimalus välistatakse. Kolmanda välistamise seaduse sõnastas väidetavalt esimesena Aristoteles oma teoses „Tõlgendamisest” („Peri hermeneias”).
[5] Haljak, S. 2020. Maailmale kõige suuremaks ohuks peetakse ekslikult kliimasoojenemist. – Sirp, 13.03.
[6] Welzer, H. 2012. Climate Wars: Why People Will Be Killed in the Twenty-first Century, lk 102.
[7] Mies, M.; Shiva, V. 2014. Ecofeminism, lk 51.

Kaisa Ling on muusik, kriitik, barokiuurija, kes on vaatamata küllusearmastusele pidevalt askeesinäljas.