„Tõukejõud” on rubriik, mis tutvustab inimesi, kes tegutsevad muusikaga seotud elualadel, kuid ise lavalaudadele ei satu. Seekord räägib 8.–10. veebruaril toimuva black metal’i festivali Howls of Winter disainer Tarmo Kasearu, kuidas sündis festivali visuaalne identiteet.

Milline on su disaini- ja kunstitaust? Kuidas sattusid Howls of Winteri tiimi ning mida su töö hõlmab?

Kunstihuvi on varasest lapsepõlvest – muinasjuturaamatud, karikatuurid, „Kalevipoja” ja „Ümera jõel” illustratsioonid, piiblist nähtud lummavalt mõjunud Doré gravüürid. Siis avastasin muusika ning proovisin vinüülide ja kassettide kujunduste mõjul joonistada, et nähtut matkida. EKA graafilise disaini vastuvõtusõela ma ei läbinud, läksin hoopis Pedasse reklaami õppima. Tekkis huvi fototöötluse ja vektorgraafika vastu, iseseisvalt Adobet õppides jõudsin praeguse desktopperi / graafilise disaineri tööni. Pean ennast amatöörkunstnikuks, kes on leidnud endale sobivad väljundid.

Howlsiga sattusin tegelema 2014. aasta lõpus, kui peakorraldaja Ingmar Aasoja küsis: „Kas sa saad mulle plakati teha?” Olime metal-skeene kaudu tuttavad ja ta teadis mu töötausta. HoW II jaoks realiseerisin ta soovidest kujundused ja trükifailid. Koostöö jätkudes hakkasin omalt poolt üha rohkem ideid pakkuma. Haldan festivali visuaalset külge illustraatori, graafilise disaineri ja desktopperina – ideest kuni trükise ja veebimaterjalini. Lisaks teen kõike, mida väikese tiimina tegutsev UG-festival parajasti vajab.

Milline oli festivali visuaalse identiteedi alguspunkt? Milliseid elemente lõid ja millest nende loomisel lähtusid? Kuidas oled neid aja jooksul edasi arendanud?

Alguseks loen HoW III, millele tegin esimese logo. Visuaalse poole pealt tundus traditsiooniline black metal’i temaatika liiga raamidesse suruv. Festivali nimest sai aluseks talv, mõtted ja tunded, mida see aastaaeg tekitab. Fototöötlused ammendusid, enda proovilepanekuks katsetasin IV eel digijoonistust, et saada särkidele omanäoline pilt. Sealt tekkisid püsitegelased ja idee neid vabalt kulgevas loos kasutada. Sinmara LP kaanepildi mõjul proovisin stippling’ut ning V jaoks tegin tintekatega esimese illustratsiooni. VII illustratsiooni raami disainist arenes sümbol Chaosflake, mis on väga hästi vastu võetud. Iga aastaga on midagi lisandunud, visuaal areneb orgaaniliselt ja pidevalt. Mängin ka juba olemasolevate elementidega, loeb see, et tulemus endale ja tiimile meeldiks.

Sinu loodud plakatid on tegelikult omaette teosed, mis kuuluvad ka ühte privaatgaleriisse. Kust sa inspiratsiooni saad?

Plakatid on minu jaoks alates IV-st illustratsioonide kõrvaltulem. Inspiratsiooni pakuvad muusika, kunst, mütoloogiad, loodus, filmid, raamatud, arvutimängud. Ka argielu ja alateadvusse jäänud kogemuskillud, millest sünteesitud ideesähvatusi katsetan.

Black metal’il on üsna äratuntav esteetika. Kas selles nišis on oma trende? Mis on praegu populaarne?

Trendidele ma väga tähelepanu ei pööra – keskendun muusikale, mis millegagi kõnetab. Mainin siiski, et viimastel aastatel on tugevalt teemaks raw black metal oma DIY lo-fi-esteetikaga. Abrasiivne saund, „katkise koopiamasina” visuaalid, anonüümsus, varjunimed, teatraalne corpse paint, ogad, keebid ja kostüümid.