16. detsembril esietendub Kanuti Gildi SAALis Alain de Bottoni samanimelisest teosest tõukunud lavastus „Mure staatuse pärast”. Oma loomingulisest teekonnast ja lavastuse saamisloost räägib kaasautor ja dramaturg Maria Lee Liivak.

Lavastuse kirjelduses seisab: „Mõte teha see lavastus sündis juba 2019. aasta hilissügisel, kui lugemislauale sattus Alain de Bottoni raamat „Mure staatuse pärast” (2004).” Kelle lugemislauale teos sattus ja kust see idee alguse sai?

Meil oli ebamäärane mõte, et tahaks üle tüki aja koos mingit oma asja teha, ja saime põhimõttelise nõusoleku ka Kanuti Gildi SAALilt, aga päris täpselt ei leidnud ühist teemat, mida Priit Rauale välja pakkuda, et saaks konkreetsemaid kokkuleppeid sõlmida. Siis sattusin de Bottoni raamatut lugema, see innustas ja avas mu jaoks huvitava perspektiivi, kuidas mõelda paljudest probleemidest, mida ei oska tingimata ühise nimetaja alla panna. 2019. aasta novembris saatsin mõttekaaslastele pika-pika kirja, mis oli täis tsitaate raamatust ja minu enda esmamuljeid, miks see teema võiks tähtis olla, ja järk-järgult teised nõustusid, et sellega võiks olla huvitav tegeleda.

Mis olid järgmised sammud pärast koha ja teema väljavalimist? Kuidas jaotusid tegijate rollid lavastuse tegemisel?

Esialgu olid abstraktsed plaanid ja kokkulepped, kuid siis hakkas nii palju muud juhtuma – pandeemia, keegi sai lapse, kellelgi tulid teised projektid ja töökohad vahele. Selgust, millal ja kuidas midagi tegema hakkame, ei olnud ja väga pikka aega see töö oligi lihtsalt selline, et kui ma midagi lugesin või vaatasin, siis mõttes analüüsisin tihti ka läbi selle staatuseprisma, ning vahepeal kohtusime teistega ja jagasime materjale ja mõtteid.

Kahjuks osa inimesi algsest konstellatsioonist langes selle pika aja jooksul eri põhjustel ära ja trupiga seoses oli ebaselgus. Aasta tagasi kohtus Lauri Kaldoja Panso peol lavakunstikoolis Elina Reinoldiga ning tegi talle eksprompt ettepaneku meiega liituda. Elinal on väga palju tööd ja väga tihe graafik, aga ta oli rõõmsalt kohe nõus võimalusi otsima. Kunstnik Arthur Arulaga oleme varem mitu koostööd teinud (eriti Kertu Moppel) ning oleme pikaaegsed mõttekaaslased. Viimasena liitus meiega sügisel Markus Truup, kellel oli õnnekombel just see ajaaken vaba.

Selle aja jooksul on olnud palju vestlusi ja teoretiseerimist, oleme arutanud isiklikke puutepunkte seoses staatuseteemaga ja seda, mis meid ennast eriti käivitab. Viimane etapp ongi leida, kuidas seda laval näidata, sest teema on ju tegelikult väga lai ja teoreetiline, hõlmab sotsioloogiat ja filosoofiat, de Bottoni raamatut naljalt lavaolukorda dramatiseerida ka ei saa ja ega me ei tahagi seda. Ütleksin, et otsime vist natuke teist vormi kui varasemates töödes, mõnes mõttes on see ehk rohkem lavaline essee kui klassikaline lavastus. Tekstil on tähtis roll, aga oluline on siiski, et oleme kõik ka kaasautorid.

Kas selles faasis tuli sisse ka teisi autoreid, ilukirjanduslikke või esseistlikke materjale? Kas hakkasite tegelema ka päevakajaliste teemadega?

Tegelikult oli veel väga palju teoreetilist materjali, mille aja jooksul läbi töötasime, iseasi mis kust sõelale jäi, minu enda jaoks on olnud olulised näiteks CJ The Xi ja ContraPointsi videoesseed. Aga staatuse kohta ilmus paar aastat tagasi Will Storri raamat „The Status Game: On Human Life and How To Play It”, mis on ka huvitav. De Bottoni raamat ilmus aastal 2004, seega Storr käsitleb ka aktuaalsemaid teemasid. Paljud protsessid on praegu intensiivsemad, kas või sotsiaalmeedia, rääkimata poliitikast.

Päevakajalisega oleme ikka tegelenud ja arvestanud, et mitmed teemad võivad omandada teistsuguse värvingu vastavalt sellele, mis etenduste ajal maailmas toimub – näiteks korra tundus oluline ja aktuaalne see, kui Will Smith andis Chris Rockile Oscaritel kõrvakiilu –, aga neid sündmusi ei ennusta ette ja tegelikult aegub kõik väga kiiresti. Laias laastus püüame asju rohkem mõtestada kui etendada. Ja seepärast on olnud tegelike uudiste või sündmuste kõrval olulised igasugused tõlgendused – artiklid, podcast’id, videoesseed, mis lisavad kontekstikihte.

Kas olete mõelnud, kes võiks olla potentsiaalne vaataja?

Alguses ma pelgasin, et hakkame tegelema mingi abstraktse isikliku murega, aga tegelikult tuleb välja, et me kõik muretseme natuke sarnaste asjade pärast. Ehk siis saali võiksid tulla inimesed, keda see teema ise paelub, ja ka need, kes tunnevad, et neil ei ole absoluutselt mingit muret staatuse pärast. Mind väga huvitaks, kuidas nemad meile oponeeriksid ja ütleksid, et see on pseudoprobleem.

Nüüd väike põige ajalukku. Kirjelda palun põgusalt, milline on su loominguline taust? Mis ajast algas koostöö Kertu Moppeliga ja kuidas on see püsinud?

Lõpetasin dramaturgina lavakunstikooli aastal 2008 ja Kertu lõpetas aastal 2010. Trupis on meil ka Lauri Kaldoja, kes oli Kertu kursavend. Oleme olnud koolist saadik kuidagi vaadete ja mentaliteedi poolest samas paadis ja küllaltki tihedalt lävinud. Sellest tekkis ka koostöö. Mulle tundub, et me kõik oleme sarnaselt analüütilise mõtlemisega ja meile meeldib tegeleda mingite suurte teemade dekonstrueerimisega eri materjalide ja rakursside kaudu – meie esimene koostöölavastus „Mõnikord on kõik nii selge” rääkis tajuhäiretest ja teine, „Liha luudel”, surmast. Huvitav on vaadata, kuidas mõnes mõttes liiga suured teemad väljenduvad mingites väikestes asjades. Kuna ma ise olen tegutsenud viimasel ajal teistes valdkondades, on mul ka mingi sekundaarne huvi uurida ja sünteesida teatri vahenditega väga teatrikaugeid kogemusi ja erineva taustaga inimesi. 

Kas sa soovid jagada, mis on need teised teemad, millega sa vahepeal tegelenud oled?

Ma õppisin trükitehnoloogiks ja töötasin mõnda aega trükikodades. Loodan varsti jälle sel alal töötada. Mõtteid seoses eri asjade õppimisega on muidugi veel, vahepeal tahtsin hulljulgelt sotsioloogiat õppima minna – mind käivitas kuidagi Erving Goffmani teatri ja sotsioloogia ristamine ning sotsioloogia on üleüldse lõputult huvitav. 

Kas sul on veel midagi lavastuse kohta lisada?

Mure staatuse pärast on tegelikult meie kollektiivne vastutus. Peame mõtlema, mis kriteeriumeid me iseendale ja teistele seame ning kas need ootused on kõik vajalikud. See on ebakindlus, mis vajab ventileerimist. Liigne mure staatuse pärast ja eriti see, kui sellest ei saa rääkida, isoleerib meid ja sel on kogu ühiskonnale kahjulikud tagajärjed – see polariseerib, radikaliseerib, jõustab lühinägelikku poliitikat, süvendab mingite gruppide marginaliseerumist ja nii edasi. Tuleb pidevalt mõtestada, mille pärast tegelikult muretseda ja millest end häirida lasta, millise tundega kaasa minna. Ja suurem võrdsus ning ühendustunne inimeste ja gruppide vahel aitaks väga paljusid praeguseid probleeme natukenegi leevendada.

Kas on ka plaane, kuhu pärast selle materjaliga töötamist edasi liikuda?

Konkreetseid plaane selle trupiga ei ole, sest kõigil on palju töid ja tegemisi ees, aga meil on kujunenud välja väga hea vaibiga huvitavate inimeste kooslus, nii et ma ise loodaks küll, et kunagi teeme veel midagi. 

Lisanna Lajal on Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrant.