Sõja puhkemine Ukrainas tekitas šokki ja hämmastust. Soov kasulik olla ja ise käed külge panna viis aga kohtadesse, kuhu ei oleks mõned kuud tagasi uskunud end sattuvat.

Annad sõrme…

Veebruar

23. veebruari õhtul vestlen pikalt hea sõbraga, kes teab palju riikide siseasjadest ja maailmapoliitikast. Sel hetkel lähevad minust mööda tema murelik toon ja ridade vahele peidetud vihjed. Kindlasti on inimesi, kellele ei tulnud üllatusena, et Ukrainas algab sõda. Minu jaoks oli see šokk. 

24. veebruaril alustab Venemaa sõda täiemahulise sissetungiga Ukrainasse, nimetades seda „erioperatsiooniks”.

Vallandub paanika, miljonid lähevad liikvele. Eesti saab abipalve aidata sõja eest pagevaid inimesi esmatarvetega. Jagan üleskutset oma sotsiaalvõrgustikus ja sõpraderingis.

Paljud võtavad ühendust sooviga annetada, vestlusaknad täituvad aadresside ja kellaaegadega, mu koju hakkab kogunema aina enam asju. Liigutav on see hoolimine, millega esemeid teele saadetakse, pakkidesse on lisatud häid soove ja väikeste käte joonistatud kaarte ukraina lastele. Annetuste hulgas on üks väikelastele mõeldud madrats, mille ma Eesti Üliõpilaste Seltsi kogumispunkti asju viies ikkagi maha unustan. Tunnen häbi, sest Eesti inimese hoolimine käib tihti tema enese esmatarbevajaduste kõrvalt, või arvelt. See väike varumadrats peaks olema väikese külje all pommivarjendis. Aga nii minusarnaste õhinapõhiste tegijate, kogenud abiorganisatsioonide kui ka – olgem ausad – maailma riikide segadus on piisavalt suur, et üht-teist jääb kahe silma vahele.

Kogumisaktsiooni märkab filmitegijate seltskond, kes on ühendanud jõud, et vastata Ukrainast tulnud palvele ning hankida ja saata sinna kõige vajalikuga komplekteeritud kiirabiauto. Mind värvatakse appi. Kogused, mida meilt palutakse, sunnivad hilisõhtul kaubanduskeskuste apteeke naatriumkloriidist tühjaks ostma, et väljuv auto saaks täielikult komplekteeritud. Tilk. See plastpudel vooliku küljes haiglavoodite ääres. Surmväsinuna guugeldan öösel, millega on õieti tegu.

Mind hakkab rõhuma tunne, et mul ei ole lubatud rõõmustada, naerda või rahuajas elamise privileege nautida.

Ühest kiirabist saab mitu. Tekib MTÜ Slava Ukraini. Töötame nädalaid, tehes tööpäevi, mis algavad siis, kui teed silmad lahti, ja lõpevad, kui need sulged. Pidev stress, ärevus, väsimus. Hoian end iga päev sõjauudistega kursis, küll viimase meelerahu arvelt, aga teisiti ei suuda. Eelistan pigem teada kui mitte teada. Õpin käigult meditsiinilisi termineid, püüdes teha enesele selgeks rohkem kui hangitavate esemete otstarbe. 

Mind hakkab rõhuma tunne, et mul ei ole lubatud rõõmustada, naerda või rahuajas elamise privileege nautida. Mitu kuud varem ostetud teatripilet mõjub kahetiselt – tahan lubada enesele normaalsust, väljalülitamist, aga kui lõpuks Kumusse kihutan, olles just lõpetanud enneaegsete imikute spetsiaalse piimapulbri laadimise kiirabiautosse, istun etendusel ikka kui unes. Kaunilt rõivastatud ootuselevuses inimesed tekitavad tahtmise neid raputada. Kas te ei saa aru, et vaid 25 tunni kaugusel meist üritatakse imikuid haiglast pommivarjenditesse evakueerida ja selleks peab olema soojustatud kuvöös?

Märts

Oksendan, vist väsimusest. Või magamatusest ja söömatusest. Panen diagnoosiks, et olen tarbinud liiga vähe vett, toitu ja und ning annan lubaduse enese eest rohkem hoolt kanda. See ei õnnestu. Totaalselt segamini läinud ja selliseks jäänud kodus valendab põrandal üks väikelastele mõeldud madrats. Leban sellel enne und ja see muutub justkui mingiks saareks. Üheks kohaks, mis on hallatava suurusega.

Sõbrad kutsuvad õhtusöögile. Olen neist puudust tundnud ja igasugune tavaelugi on kadunud. Mängin lastega ja söön üle pika aja kodus tehtud sooja toitu. Olen ütlemata tänulik võimaluse eest olla kodusoojuse keskel. Lahkudes nutan maja ees autos peatäie, suutmata täpselt aru saada, miks. 

Pidev ärevus on halvav, uudised linnade pommitamisest, tsiviilide hukkumisest ja kuritegudest ukrainlaste vastu on nii sagedased, et muutuvad ühtseks infovooks.

Ühe sõbraga lähen ootamatult riidu. Ta nõuab aru, et miks peab tegema uue MTÜ, neid tekib kriisiolukorras nagu seeni pärast vihma. Annetajad on segaduses, kommunikatsiooniprobleeme on ülemäära palju. Seda enam, et väikeses riigis on juba toimivaid ja abiandmise ajalooga ettevõtmisi, nagu Pagulasabi, mis on läbipaistev organisatsioon, kus töötavad erialaspetsialistid, mitte isehakanud humanitaarabifännid. Suudan üllatusest ja haavumisest vaevu vastata, et ühing on asjade loogiline käik, paratamatu samm kiiresti suureks paisunud tehingute ja operatiivse reageerimise jaoks. SEAL käib sõda. Abi on vaja kohe. Tema meelest on iga uus ühingukene selles kaoses vaid karuteene, sest pikas perspektiivis põlevad uued tegijad läbi ja organisatsioon ei ole jätkusuutlik. Pärast seda vestlust ei suhtle me mitu kuud. 

Loen iga päev uudiseid naiivses lootuses, et äkki täna on see hommik, kui näen uudist, et SÕDA ON LÄBI. Väljaanne The Guardian kirjutab teemal „väsimus Ukrainast”, kasutades ingliskeelset terminit „Ukrainian fatigue”. Sõda on kestnud vähem kui kuu, esialgne paanika ja pinev sõjauudiste jälgimine hakkab vaibuma. Pidev ärevus on halvav, uudised linnade pommitamisest, tsiviilide hukkumisest ja kuritegudest ukrainlaste vastu on nii sagedased, et muutuvad ühtseks infovooks. Mõtlen hirmuga, et mis siis, kui sellest tuleb pikk sõda, kui peame õppima selle sõjaga elama. Kuidas!? Läheme igapäevaeluga edasi, sest sõda on ju Ukrainas?

Aprill

MTÜ tegevjuht läheb Ukrainasse, et meie abi saaks olla võimalikult suunatud ja kuluefektiivne. Lähen kaasa. Reisi eesmärk on saada võimalikult palju infot ja leida kohapealt tugevaid partnereid. Maandume Poola-Ukraina piiril, kaasas kuulivest ja kiiver. Lennujaamas on sõjalises valmisolekus nii personal kui ka raketiheitjad. Kõik on rahuajast nii erinev, vaatepilt sööbib mällu. Kahte nädalasse mahub eri tasandi kohtumisi, peale tuleb infot rindeüksustelt ja nende meedikutelt, aina segasemaks läheb suure pildi haldamine – erinevat, kohati isegi vastuolulist infot on väga palju. Mulle hakkab jõudma kohale tõdemus, et kõige haldamiseks on vaja meie omast palju suuremat meeskonda. Selgeks saab ka see, et ilma kohapealse sisendita ei saa seda tööd teha. Õhtuti keerleb peas nii palju mõtteid, et unetunnid jäävad lühikeseks.

Sõidame sügaval Ida-Ukrainas läbi valgetest tellistest kortermajade ja lagunenud aedadega väikelinnast nagu minevikumaailmast. Katkised kruusateed on katnud kogu linna tolmukorraga… tolmutekiga, mis on mässinud endasse 40 aastat tagasi uinunud linna. Teedel Ladad, nende vahel karjas tänavakoerad ja teepervedel babuškad turukottidega. 

Nii läänes kui ka idas liikudes kummitab mind mõte, mille Ukrainas viibides korduvalt üles kirjutan: maa, mis on korraga rikas ja vaene.

Riigi suurus hämmastab mind. Nii läänes kui ka idas liikudes kummitab mind mõte, mille Ukrainas viibides korduvalt üles kirjutan: maa, mis on korraga rikas ja vaene. Ukrainas on hiiglaslik gaasitarnevõrgustik, toorainetööstus, olulised maavarad. Musta mere äärset piirkonda kutsutakse põhjusega maailma viljaaidaks ja selle riigi teras moodustab kümnendiku Euroopa impordist. Olenemata vaesusest ja siiani kestvatest korruptsiooniprobleemidest võiks Ukraina oma tulise hinge ja kõikide võimalustega majanduslikult ja ühiskonnana õitseda. Minuski tekkis – just linnades – selline surin, mis võis haarata teotahtelisi ärimehi 90ndatel Eestis. Milline arendatav potentsiaal! Praegu asub oluline osa Ukraina rikkustest, millest ehk sõltub ka nende võimekus unistada heaoluühiskonnast, just riigi idapoolses osas. Mida kauem toimub seal aktiivne sõjategevus, seda kaugemale jääb ukrainlaste jaoks võimalus oma potentsiaali realiseerida. Ukrainlased ise saavad sellest hästi aru, nad eelistavad toetust, mitte töö nende eest ära tegemist. Mitmete kohtumiste järel süveneb minus arusaam, et need kohalikud, kes on hästi organiseerunud, saavad sihtotstarbelise abi koordineerimisega edukalt hakkama, tuleb lihtsalt leida koostööks õiged organisatsioonid. Abivajadus riigi sees on praegu väga suur.

Mai

Kortermaja Mykolaivi kesklinnas, millesse on sihitud rakett. Hoone on lõhki rebitud, teraskarkass turritab betoonist nagu lahtised luumurrud inimkehast. Sel moel „avanenud” ülakorruse korterist paistab tükike põrandat, millele on jäänud püsima riiulitäis raamatuid. Mis raamatuid? Sürreaalne vaatepilt. Teadmisi ja mälestusi ei saa meilt keegi ära võtta. Vähim, mida pika sõja kontekstis teha saan, on end ja teisi toimunuga kursis hoida ja hiljem, mitu põlvkonda hiljem koos ukrainlastega mäletada. Nende teadmised meie riiulil ja meie omad nende riiulil.

Hetk hiljem pommitatakse Mykolaivit. Mürtsatus kajab üle linna ja selle tugevuse järgi saab enam-vähem hinnata, kui kaugel mürsk plahvatas. Harkivit pommitati samuti meie seal viibimise ajal, aga need plahvatused jäid kaugemale. Selle heli vältel kehas tekkivat tunnet ei unusta. Hakkan märkama, et kõik sarnased mütsatused käivitavad varjumisinstinkti.

„Mida sina oma eelmises elus tegid?” See on Ukrainas tavapärane viis küsida, millega sa enne sõda tegelesid. On elu enne sõda ja elu praegu. Vastan, et olen filmitegija, aga nüüd, peaaegu sõja algusest saadik, meditsiiniga seotud. Meedik ja taktikalise meditsiini instruktor uurib: „Ega see värk sulle külge pole hakanud?” On ikka. Esmaabi ja taktikaline meditsiin huvitavad mind. Leian end mõtlemast, et tavaellu naastes on kahju kõik need teadmised tuulde lasta. Meditsiiniliste teadmiste vähesus sõjaväeüksustes, suur puudus rindemeedikutest ja süttinud kirg füüsilise abi andmise vastu kinnitavad aina tugevamini mõtet, et neid teadmisi ja vastavat personali tuleb juurde luua. Süvenen taktikalise meditsiini maailma.

„Mida sina oma eelmises elus tegid?” See on Ukrainas tavapärane viis küsida, millega sa enne sõda tegelesid.

Lähedastega suhtlemine kodus muutub aina keerulisemaks. Mida kauem oled olnud Ukrainas, seda raskem on kogetut jagada – nad ju ei mõista. Kuulen end ketravat: „Vaimne seis on kohati keeruline, aga saan hakkama… Kuidas teil läheb?” Tegelikult tunnen hoopis sõltuvust sõjakoldes viibimisest, mis hakkab pärssima töövõimekust. Pidevalt on tunne, et efektiivse abistamistöö tegemiseks peaksin olema Ukrainas, isegi kui selleks pole otsest vajadust. Kas ma tõesti arvasin, et igasuguse (sõjalise) ettevalmistuseta inimene suudab oma emotsioonidega edukalt toime tulla?

Juuni

Autoremonditöökoda Lõuna-Ukrainas. Läheme vaatama üle katkist maasturit, mis on mõeldud üksusele Odessas ja mille pidi parandama üks vanem kohalik mees. Vanake näitab meile korda tehtut ja lubame, et üksus tuleb masinale peagi järele. Jalga liipav omanik juhatab meid hämarast, ühe valgustiga töökojast välja. Metallist ukse juures pööran ringi, naeratan laialt ja emban teda tänutäheks kõvasti. Kuuleme pobinat, et tema ju ei saa minna oma maad kaitsma, see on ainus, mida ta teha suudab, ja sealjuures hakkab ta nutma.

Viimane reis Ukrainasse. Masendav noot. Seis rindel on kohati väga keeruline ja ka meie väsimusaste on kõrge. Tingimused, milles osa meedikuid töötama peab, tunduvad ebainimlikud, abivajajaid on rohkem, kui suudame kirja panna, fookus hajub. Suudan hallata veel ühe projekti, milleks on taktikalise meditsiini teadmiste suurendamine Ukrainas. Valitud partneritega koostöö alustamine jääb minu viimaseks projektiks, mille jooksul püüan mõtestada ühelt poolt läbipõlemissündroomi, enese suutmatust „rattalt maha astuda”, teisalt küsimust, milleks see kõik vajalik oli. Olen andnud nende kuude jooksul kogu oma entusiasmi, oskused ja aja, et aidata neid, kelle jaoks see sõda on ainuke iseolemise viis.

Projekti käigus osalen veel ühel taktikalise meditsiini koolitusel, nüüd juba Eestis. See viib omakorda selleni, et mind kutsutakse kiirabisse töövarjuks. Veedan jaaniöö ja -päeva koos haavade, (alkoholijoobes) inimeste vaevade, koduvägivalla ja muud masti tervisehädadega. Aga ka inimestega, kelle jaoks teiste elule aitamine on kutsumus ja elustiil. Kiirabist lahkudes on minu vahetus kestnud peaaegu 40 tundi, väljakutseid on olnud keskpärasest rohkem, mõni neist ka väga intensiivne, süsteem on peaaegu selge ja inimesed südamelähedased. Päike on madalal, peatun veel korraks, enne kui baas kaob silmist. Minu sisse poeb äratundmine, et varsti olen seal tagasi. 

Maria Reinup on režissöör ja MTÜ Slava Ukraini liige.