Kui sa arvad, et loomad on puhta nunnud karvased ja nende eesmärk on inimestele siin maailmas üha rõõmu tuua, siis eksid. Eksid rängalt! Kokkuvõtvalt võib öelda, et loomad on süüdi suuremas osas maailma hädadest.

2011. aastal Indoneesias Sulawesi saarel varastas emane must makaak briti fotograafi David Slateri kaamera ja pildistas sellega ennast. Ahvi selfid läksid sotsiaalmeedias fotograafi nõusolekuta rändama, minnes talle väidetavalt maksma kümneid tuhandeid naelu. Kohus leidis, et kuna pildistamisnupule vajutas makaak, kuulub ka piltide autoriõigus talle. Ahvi seisukoht antud küsimuses ei ole teada.

Olen püüdnud õpetada, neid aidata. Olen ka suhtunud arukalt ja neid kasvatanud. Kuid ega loomaga ei ole võimalik ju vestelda. No mina ei suuda olla enam Ema Teresa.

Küllap on kõik, kes üldse kunagi midagi mõelnud, mõelnud, miks loomad neid asju teevad. Miks kassil oli täna ükskõik, kui sa koju tulid, miks orav iga päev su rõdu rüüstab, miks koer su telefonilaadija ära sõi? Miks see pohhuistist kass ikkagi mingil hetkel su väsinud sülle poeb, härdalt otsa vaatab ja maailma halba heastades justkui ütleb, et ta teab? On see teesklus? Jah, nad toovad meile rõõmu, aga miks põhjustavad nad ka muret ja kannatusi. Terve inimese moraalne kompass osutab üles, paremuse suunas, ent kuidas on loomadega.

Lugematud uurimused loomade käitumismustrite kohta on tõestanud, et moraal pole neile võõras. Vastupidi, neil on õiglustunne, nad on empaatiavõimelised, kohati isegi altruistlikud. „Tore!” mõtled. Ent egoism ei tunne piire ja kahjuks kasutavad nad võimalust olla hea harva ja valikuliselt, sest ellujäämis- ja paljunemisinstinktil pole eetikaga mingit pistmist. Kuna meie eludes on liiga vähe negatiivsust ning kuna kole ja halb on paeluvam kui ilu ja harmoonia, keskendun suvalistele näidetele, kuidas loomad lausa naeruväärselt halvasti käituvad, olgu see juhuslik, teadlik või isegi kiuslik.

Sitapead omavahel

Kes meist siis valetanud ei oleks; blufivad ja skeemitavad loomadki. Selle üheks omapäraseimaks näiteks on Lõuna-Ameerikas elav margai ehk pikksaba-pugalkass, kes imiteerib (kusjuures viletsasti) marmosetipoja hüüdu. Jaaguar torkab kala püüdes sabaotsaga veepinda, et meelitada pinna lähedale kala, kes otsib langenud putukat. Sitapea-parasiit pruunpea-lehmalind muneb aastas kuni 40 muna. Kui arvad, et enda pessa, siis eksid.

Ülemäärane tapmine (surplus killing) on nii levinud ajaviitevorm, et seda harrastavad zooplankton, nugised, nirgid, mägrad, hundid, mõrtsukvaalad, punarebased, leopardid, lõvid, ämblikud, koerad, kassid, karud, koiotid, ilvesed, naaritsad ja pesukarud. Ja kui juba tappa, siis miks mitte lõbu pärast. Isased pudelnina-delfiinid tapavad ajaviiteks pringleid ja delfiinipoegi. Infantitsiidki on laialt levinud, sest, oh kiusatust, vähem poegi tähendab suuremat individuaalset ellujäämislootust, emaslooma sagedamat võimalust uuesti poegida või suuremaid territoriaalseid valdusi. Liigiti tapavad järeltulijaid isegi emasloomad (nt sead ja jänesed). Ainsa Aafrika kaslasena ei tapa järglasi gepardid. Isasloomad nimelt ei tea, kelle kutsikad sünnitati, sest emased paarituvad valimatult paljude isastega.

Ja kellele ei meeldiks vägistamine? Vahemikus 2000–2002 dokumenteerisid loodustöötajad California Monterey lahes 19 juhtumit, kus saarmad vägistasid randalhüljeste poegi, kellest vähemalt 15 surid. Aga vähe sellest – mõnel juhul võtsid sündmused nekrofiilse pöörde, sest saarmad paaritusid surnud hülgepoegadega veel kuni nädal pärast surma.

On väga kahju, et viimasel ajal on levimas tagurlik seisukoht, nagu tsirkused oleks halvad. On see ju üks väheseid valdkondi, kus loomal on võimalus käia tööl, end teostada.

Erakordse jõhkrusega paistavad silma šimpansid, kes ei tapa mitte ainult rivaalitseva karja liikmeid, vaid ka enda omi, näiteks mõningatel juhtudel oma karja alfaisaseid. Lääne-Aafrikas leidis Foudouko, türannist juhtisane, õnnetu lõpu, kui neli alamat isast teda kivide ja kaigastega peksid, tema kehal trampisid ja teda sõid. Otse loomulikult jätkuvad šimpanside moraalihälbed lapsetapuga. 1976. aastal kirjeldas primatoloog Jane Goodall ema-tütre duot, kes tapsid ja sõid Tansaania Gombe rahvuspargis vähemalt kolm šimpansiimikut. Karjaväliste šimpansipoegade tapmine on tavalisem, sest miks mitte.

Liiga palju lubame! Kahjuks ei jõua isegi teadlased looduses korda hoida ja täielike värdjatena ei kahetse loomad ka süüd, ning selge see, et ülaltoodud näited on vaid jäämäe tipp (aga jäämäed sulavad varsti ära, paras!). Me ei tea, mis toimub inimese selja taga. Vihmametsades, ookeanis, sinu lähedal ööpimeduses.

Sitapead meiega

Jätan vahele sääsed, hammustavad koerad, pähe lendavad tuvid, rotid, põgenevad korterimaod, vaaraosipelgad, varba peale astuvad lehmad, kartulimardikad, haigettegeva fakti, et kassid ignoreerivad meid valikuliselt, ja lähen jälle valetamise juurde.

Üks kuulsaimaid sitapäid on Koko, gorilla, kes tunneb umbes tuhandet ameerika viipekeele žesti. Seda, et ta tõesti keelest aru saab, tõendab juhtum, kus ta kirjeldas sõna „sõrmus” (mida ta ei teadnud) mõistete „käevõru” ja „sõrm” abiga (sõrmekäevõru). Ent rääkimisoskus paneb valetama. Nii teatas Koko ühel päeval, et kraanikausi rebis seina küljest lahti kass, tema lemmikloom. Sitapea.

Aga õnneks enamik loomi ei räägi. Hea, sest senikaua kuni nad vaikivad, ei ole võimalik lõplikult pettuda. Keegi ei taha, et tšintšilja talle veenvalt otsa vaataks ja küsiks: „On su nahk kogu aeg nii kuiv? Soovid vaadata uut Avoni kataloogi?” Arvatavasti ei taha keegi töölt koju jõudes kuulda viirpapagoi umbusaldusavaldust valitsuskoalitsioonile ja pettumust Rail Balticu saaga arengute üle. Kuulata teda, paratamatuse maitse suus.

Lendoraval on praegu liiga palju tegutsemisruumi; nii pisike loom (pealegi vähemus) mahuks väga hästi ka karbi sisse elama. Saab inimene Mustamäel elatud, saab temagi.

Nii on loodus, tänu jumalale, seadnud inimese parimaks, kõige targemaks, ja looma põhiline ülesanne on niisiis olla inimesele meele järele (hea näide: uluki elueesmärk on anda inimesele võimalus valida tema juurde sobiv vein). Seepärast on väga kahju, et viimasel ajal on levimas tagurlik seisukoht, nagu tsirkused oleks halvad. On see ju üks väheseid valdkondi, kus loomal on võimalus käia tööl, end teostada.

Loomad võiksid olla pisut mõistvamad, paindlikumad, avatumad, kultuursemad. Inimene on mõistev ja kannatlik, aga aastatuhandeid kestnud kiusamise tulemina võib kannatus ühel hetkel katkeda. Keskaja katkulainete eest pole tänini kedagi karistatud ja lokkav tolerastia vaid sillutab teed üha uutele rünnakutele, viimasel ajal näiteks Zika viirusele. Ilmselt läheb nii, nagu elus ikka läheb, kui süütenöör lõpuni põleb – süüdi pole see, kes tegi, vaid see, kes parajasti ette jääb.

Kuid kõige rohkem ohustavad loomad inimest, segades otseselt meie elutegevust. Tõeline õitseng saab alguse, kui loomi üldse enam ei ole. Inimkond saab vabalt kasvada, areneda. Lendoraval on praegu liiga palju tegutsemisruumi; nii pisike loom (pealegi vähemus) mahuks väga hästi ka karbi sisse elama. Saab inimene Mustamäel elatud, saab temagi. Mets on mõttetu – korrapäratu, räpane ja kole. Inimene lõõgastub kõige paremini turvalises keskkonnas, kus teda ümbritsevad tuttavad ja, mis seal salata, kaunid asjad – klaasist ja betoonist kuubikud.

Väga hea, et moraali mõõdupuu tuleb just nimelt inimeselt, sest ainult kõrgeim olend teab, mis on kõige parem. Leian, et loomadel on inimeselt palju õppida. Sest ainus tõeliselt moraalne loom ongi inimene – eranditult isetu, ilmeksimatu, täiuslik. Loodan, et loomad jõuavad peagi arengus tasemele, kus nad mõistavad, et palmiõli tootmine tähendab majanduskasvu. Ja kui kliimasoojenemine peaks kunagi hakkama inimese elupaikasid ohustama, ootan, et loomad tõttavad meile appi. Sest mis maailm see ilma inimeseta on? Shazami, sisepõlemismootori ja kiirmoeta? Võimalikke vastuseid on täpselt üks – see on mõttetu maailm. Õnneks elame kristlikus kultuuriruumis ja piibel ütleb, et loomad ei pääse pärast surma taevasse. Selles lõputus meelehärmis, mida nad inimesele põhjustavad, ei jäägi üle muud kui vaid surma oodata, sest ainult taevas saab inimene nautida tõelist rahu.