Homme on volbriöö, mil kevad võidab lõplikult talve ning lendavad ringi nõiad, teab rahvasuu rääkida. Avame vaimulugude juturingi, mida iga lugeja võib laupäeva öösel omas seltskonnas lõkketule valgel luudade vihisemist kuulatades jätkata.

Ühel kevadisel hommikul Tartus äratas mind kümme aastat tagasi surnud vanaema vaim.

„Noh, kuidas on, oled ikka surnud?” uurisin igaks juhuks.
„Surnud, iks,” ühmas vanaema.

Läksime verandale, valgus paistis vanaemast läbi nagu ämblikuvõrgust. Kohv auras.

„Einar peksab ikka Leidat, nagu eluski,” ohkas mu surnud vanaema ja uuris mind pika pilguga. „Ega sul veel meest pole?” Raputasin kõheldes pead.

Vanaema hakkas pajatama:

„Kui tahad head meest, tuleb minna volbriöö ajal Ülo Õuna skulptuuri juurde. Kaasas peab olema tükike vastsündinu nabanööri. Seda nabanööri peab silmad kinni närima. Samal ajal tuleb hüüda: „Meest mulle, isa sulle!“ ning kolm korda tagurpidi ümber skulptuuri joosta. Niimoodi saab endale hea mehe ja tulevasele lapsele hea isa.”

Tahtsin vanaema kallistada, aga ta oli külm nagu jäine õhk ja mu käsi läks täpselt ta kopsude vahelt läbi vastu kulunud nõukogudeaegset tapeeti.

„Surnutega on juba kord niimoodi,” ohkas vanaema ja pajatas edasi.

Kui vanaema alles tüdruk oli, kuulis ta vanematelt naistelt lugu sellest, kuidas Toomemäe sünnitusmaja kord hingedeajal õhku tõusis. Kõik naised, kes olid seal majas sünnitades surnud, olid tulnud sünnitusmajja hingekostile. Arstid ei uskunud vanarahva hingedest sonimist ega lubanud jätta surnutele isegi mitte leivakoorukest. Hinged saanud vihaseks, tõstnud tuuleiiliga maja üles ja vedanud mitu versta eemale. Umbes kuhugi sinnakanti, kus praegu on Emajõe tänav. Hommikul mõistsid arstid kohkudes oma viga, tegid hingedele kombekohase toidulaua ning järgmisel öösel sõitis maja Toomemäele täpselt samasse kohta tagasi, kus ta ennegi oli olnud.

Toomemäe sünnitusmaja kõrval oleva vana anatoomikumi kohta teadis mu vanaema rääkida, et igal täiskuu neljapäeva öösel kõndinud naissoost laibad sünnitusmaja ümbritsevate puude otsa kuuvalgele vihtuma ning kassi kombel kräunuma. Vanaema sõbranna oli ühel säärasel ööl parajasti sünnitamas, kui kuulis laipade kräunumist ja teadis, et laps tuleb erilise väega. Nii olla kõneldud. No ja nii läkski.

Naabri kass hiilis verandale ja jäi tardunult vanaema jõllitama. Linnud laulsid õues, esimene kärbes ärkas akna vahel. „Aeg on haihtuda,” nentis mu surnud vanaema ja haihtus tärkavasse kevadesse.