See, et kristlus kehtestab absoluutsed normatiivid moraalseks käitumiseks, on suurim väärarusaam, mis on kristlusega aegade algusest kaasas käinud. Kuigi vaimulikud võtavad jätkuvalt eetilis-moraalsetes küsimustes jooksvalt sõna, on kristlik eetika tegelikult suhteline. Kristliku sõnumi põhiolemus on selle maailma jaoks aga liiga radikaalne.

Moraaliküsimuse esivanemad Aadam ja Eeva Lucas Cranach vanema maalil (Wikimedia Commons)

„Jumal on surnud, Jumal jääb surnuks ja meie oleme ta tapnud” – taolise mureliku kaebega kuulutab 19. sajandi saksa filosoof Friedrich Nietzsche meile uut ja moodsat ajastut, kus arenenud inimkond on eemaldunud lõpuks iganenud maailmavaadetest ja moraalist. Kristlus ja tema kirik on seega kaotanud kristlikule läänemaailmale oma ainsa ja kõige olulisema väärtuse, milleks on toimimine nii ühiskonda kui ka kogu inimkonda ühendava eetilis-moraalse sideainena, mis määraks ära õige ja vale ning aitaks seega kogukonnal paremini eksisteerida. 16.–17. sajandil Euroopat laastanud kristlaste vahel toimunud ususõjad näitasid selgelt, et kristlikel väärtustel baseeruv ühiskond on oma moraalsete tõekspidamistega ebaõnnestunud ega suuda meid sõbralikult koos hoida. Kristlik kirik ei vastanud enam ühiskondlikule nõudlusele ja tuli seega mõrvata ning surnuks kuulutada.

Võiks ju nüüd öelda, et teema on sellega lõppenud – kõik on selge, mis siin enam edasi arutada. Reaalsus on aga see, et need, kes võtavad vaevaks vaadata hetkeks kogu ajaloolise ning geo- ja teopoliitilise eesriide taha, näevad seal seismas Kristust, kes soovib kuulutada oma ihu (kiriku) kaudu maailmale igavikulist sõnumit, mille eesmärk on jõuda igaüheni meist vaatamata meie erisustele ja ajas muutuvatele väärtustele. See, et inimesed Jumala surmasid, millest räägib Nietzsche, ei teinud midagi muud, kui pani aluse protsessile, mis vabastaks kristliku kiriku rollidest, mille olid määranud talle selle maailma vägevad.

Esimene suur roll, mis kristlikule kirikule keskajal ebaõiglaselt omistati, oli kosmoloogiliste ja teadusfilosoofiliste teemade kaitsmine. Viimased justkui baseerusid selgelt piibellikel tõdedel. Lähemal uurimisel aga mõistame, et kirik pole isegi viitsinud taolistele küsimustele kunagi vastata ning on võtnud ilma raskusteta omaks oma ajastu teadusfilosoofilised arusaamad, mis tahes need ka poleks olnud.

On ilmselge, et piibli ja seega ka tolle ajastu judaistliku kosmoloogia järgi peaks maa olema lapik, ent juba alates 3. ja 4. sajandist võime näha, et enamik haritud kristlasi ja kirikuisasid nõustub pea ühehäälselt Kreeka-Rooma filosoofilise arusaamaga geotsentrilisest päikesesüsteemist, mis koosneb ümmargusest Maast ja seda ümbritsevatest planeetidest.

Hilisemad nii heliotsentrilise päikesesüsteemi kui ka galaktikatega seotud teadusavastused kohtasid küll esialgu ehk vastumeelsust, kuid enamik kristlastest võttis need viimaks siiski probleemideta omaks. Täpselt sama lugu on ka poliitiliste süsteemidega, kus kirik toimib alati harmoonias nende valitsemisvormidega, mis on parasjagu ajastutruult domineerinud, olgu nendeks ainuvalitsused, totalitaarsed režiimid või parlamentaarsed demokraatiad – mõnel juhul on neile allutud, teinekord neid ise rakendatud (nt paavstiriik). Samuti on huvitav näha, kui vabalt laenasid kristlased n-ö paganliku kreeka filosoofia mõisteid, süsteeme ja termineid, et formuleerida oma usulisi tõdesid. Kristlik antropoloogia ehk arusaam inimesest võeti samuti 4. sajandil pea üks ühele üle uusplatonismist (vaim-hing-keha); samas vaimus toimivad ka väga paljud tänapäeva pastoraalteoloogid, kes kasutavad inimese mõistmisel ning tema lunastuslikul aitamisel moodsa teaduse avastusi (psühholoogia, bioeetika jne).

Nende näidetega ei proovi ma viidata, justkui kristlus oleks alaarenenud, kuna pole suutnud ise pea midagi leiutada, vaid pigem tuletada meelde, et kiriku esmane ülesanne pole kunagi olnudki nende asjadega tegelemine. Kristlikule kirikule on kodeeritud sisse teatud distantseerumine ja ükskõiksus ajutise maailma tehnoloogiliste, majanduslike, moraalsete ja ideoloogiliste arengute suhtes ning seda kõike põhjusel, et tema eesmärk ei ole olnud kunagi sellest maailmast ideaalset taevariiki teha, nagu seda on lootnud ja loodab ehk siiani salamisi saavutada üks osa inimkonnast ja tema ideoloogiatest. Kristlus räägib meile mingist tõsiselt veidrast ja kogu maist loomulikkust ja loogikat eiravast taevariigist, mis on osaliselt eelkogetav juba praegu, kuid täielikult saavutatav vaid pärast meie maist elu.

Iga endast lugupidav sekulaarne inimene, kelle jaoks see maailm on nii algus- kui ka lõpp-punkt, mõistab, et kristlusel pole tõesti selle maailma paremasse toimimisse midagi panustada.

Jeesus Kristus lüüaksegi risti peaasjalikult selle tõttu, et ta ei suutnud anda tolleaegsele ühiskonnale piisavalt adekvaatseid vastuseid selle maailma kohta. Rahvuslikult meelestatud juudid ootasid messiast (võitud kuningat), kes taastaks maise Iisraeli kuningriigi ja peksaks välja ülekohtused Rooma okupandid. Nii õilis ja arusaadav kui antud rahvuslik ootus ka ei tundu, jättis see piisavalt ükskõikseks Kristuse, kes soovitas anda keisrile selle, mis kuulub keisrile, ja Jumalale selle, mis kuulub Jumalale, ning hämas kogu aeg veidraid mõistujutte pajatades mingist taevariigist, esindades ennast Jumala pojana ning vältides samas tolle ajastu põhilisi ja olulisi ühiskondlikke teemasid. Tegemist oli ilmselgelt suure pettumuse valmistaja, rahvavaenlase ja kohalike traditsioonide reetjaga.

Isegi Kristuse enda jüngrid ei suutnud alguses mõista, et Kristus ei räägi sellest maailmast ega soovi selle süsteemides midagi muuta, viidates, et tõeline ja lõplik muutus toimub vaid tema Isa juures taevas, kus on meile kõigile juba asemed tehtud. See mõistetamatus pole 2000 aastat hiljem kuskile kadunud ja kristlus kipub olema oma põhisõnumis jätkuvalt ebaatraktiivne neile, keda jutt jumalikust lunastusest puudutanud pole, kuid tihti ka paljudele kristlastele endile, kellele kristlik õpetus selle puhtal kujul jääb kohati liiga abstraktseks, mistõttu tekib vajadus segada seda erinevate ajutise maailma ideoloogiatega.

„Jeesus Kristus lüüaksegi risti peaasjalikult selle tõttu, et ta ei suutnud anda tolleaegsele ühiskonnale piisavalt adekvaatseid vastuseid selle maailma kohta.” Foto: Ted (CC BY-SA 2.0)

Kristlus on piisavalt radikaalne selle maailma jaoks ja kuigi see tundus igati atraktiivne Rooma keisrile Constantinus Suurele, kes seda oma riiklikus projektis poliitiliselt rakendada soovis, oli see paras „ämber” kristlusele endale, mis pidi hakkama oma kohmetuses jõuliselt kaasa rääkima ja lausa esindama ajutise maailma väärtusi, jõudes lõpuks illusoorselt välja selleni, et ajutine maailm oma riiklike struktuuridega juba justkui representeerikski täielikult igavikulist taevariiki. Ajutisus sai aga ka neile taas meelde tuletatud, kui moslemite kätte langes 1453. aastal Konstantinoopol. Riikidele endile sai see otsus aga samuti saatuslikuks, kuna kristlikus teatavas „ükskõiksuses” ajutisuse suhtes hakkas peagi pead tõstma stagnatsioon.

Ajalugu, aga ka kiriku lunastussõnum, mis on paratamatult liikumas väljapoole meie maailma, näitavad selgelt, et kiriku keskne sõnum on kutsutud eksisteerima vaimsel tasandil ning ei ole vastanud selle tõttu iialgi täielikult ühiskondlikule nõudlusele, mistõttu tuli seda kõvasti modifitseerida, et see kogukondliku võimu printsiibist vaadelduna üldse kasutatav oleks. Selle tagajärjel seati kristluse kõige esmasem ülesanne kõrvale ja seda mainiti nii vähe kui võimalik ning selle perifeersed arvamused tõsteti kõrgele, luues nõnda väärastunud illusiooni kiriku rollist siin maailmas.

Kuigi ka enamikule kristlastest on ilmselge, et näiteks teadusavastuste puhul on kirik vabastatud nende tulemuste kinnitamise või ümberlükkamise ülesandest, on ühiskondlikus plaanis siiski olemas üks roll, mida paljud peavad siiani kiriku viimaseks kogu ühiskonda hõlmavaks vastutuseks. Vaatamata Nietzsche teadaandele kristliku moraali surmast on meie maailm nõudnud kristluselt – ja tundub, et nõuab osaliselt siiamaani – vastuseid meie praktilistele eetilis-moraalsetele küsimustele, mis peaksid määratlema õige käitumise ja olemise. Me tahaks ju kõik teada kiriku seisukohta näiteks kooseluseaduse, pagulaste, abordi ja eutanaasia kohta. Olgu tegemist liberaalide või konservatiividega, kõik loodavad rakendada kirikut enda ideoloogilise vankri ette või vähemalt saada kinnitust, et näe, ka kristlik kirik toetab siin minu ideid.

Kristlik põhisõnum ei ole aga eetilis-moraalne ja kui aus olla, siis kristluses puudub isegi igaveseks paika pandud dogmaatiline eetika – kõik oleneb olukorrast ning on tihti pastoraalselt suhteline. Inimene, kes järgib täielikult kristlikke eetilisi väärtusi, mis iganes kujul need talle ka sobivad poleks, kuid ei lasku intiimsesse suhtesse Jumalaga, ei erine lunastuslikus perspektiivis grammigi ateistist (olen õigeusklik/luterlane, aga ei usu Jumalasse). Taoline eetiline kristlus on ka kiriku enda jaoks täiesti mõttetu, kuna kristluse keskne teema on Jumala ja inimese vaheline suhe, mitte inimese kombeline ja maiste traditsiooniliste või moodsate väärtustega kooskõlas olemine. Kristlust ei huvita iseenesest, kas inimene käitub eetiliselt või mitte, vaid kas inimese ajas elatud elu ja harjumused panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need hävitavad seda suhet, siis on tegemist patuga, kui panustavad sellesse, siis aga voorusega.

Kui näiteks kaks kristlast astuvad vahekorda väljaspool sõlmitud abielu, kuid teevad seda jumaliku armastuse printsiibist lähtuvalt ja teineteist austades, siis on raske näha siin elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga.

Küll aga hävitab sakramentaalses abielus toimunud vägistamine või muu alandamise ja vihkamise vaimus toime pandud suguline toiming taolist suhet radikaalselt. Antud teemadele lähenemine jääb aga nii või teisiti pastoraalselt kontekstuaalseks ning intiimselt privaatseks, mistõttu ei ole üllatav Konstantinoopoli kuulsa patriarhi Athenagorase ütlus, et õigeusu kirikul ei ole tavaks inimeste magamistubadesse tungida.

Täpselt samadel alustel toimib ka kiriklik luba inimestel oma abielu lahutada: kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteisega ja seega ka Jumalaga rohkem kui nende lahusolek, siis on ilmselge, et kirik tuleb inimesele lunastuslikel kaalutlustel tema nõrkuses vastu. Kui ka näiteks abort toimub vaimus, mis ei tunne armastuslikku vastutust elu ega ka oma tegude tagajärgede ees, on Jumala ja inimese suhete baasil kindlasti tegemist hävitusliku teoga. Küll aga on abordi puhul, mis on vajalik elus mõnikord ettetulevate keeruliste meditsiiniliste olukordade tõttu ning mille eesmärk on päästa ja säästa ema elu, ju jällegi tegemist inimesele lunastuslikel eesmärkidel vastutulekuga. Ehk siis kogu kristlik eetika saab toimida vaid inimese lunastust ja tema suhet Jumalaga silmas pidades, kõik muud autonoomsed ja kivisse raiutud eetilised vormid, mille eesmärk on luua loomupäraselt õige ethos’ega vooruslik inimene, on kiriku jaoks ebaolulised.

Kuulsad seitse surmapattu, mille hulka kuulub ka pildil kujutatud uhkus, olid algselt mõeldud askeesi teoloogias vaid selleks, et näidata, millised inimese loomupärased kalduvused võivad rikkuda inimese ja Jumala vahelist suhet. Illustratsioon: Fragment Hieronymus Boschi teosest „Seitse surmapattu” (Wikimedia Commons)

Just seetõttu on kuritegelik nõuda kirikult laiahaardeliste eetiliste kaasuste suhtes üldist ja kõigile ühtmoodi kehtivat vastust või lahendust, olgu tegemist siis lahutuse või samasooliste kooseluga. Antud nõue läheb otseselt vastuollu kristliku kiriku pastoraalse ligimesearmastusliku lähenemisega, mille puhul on lisaks sellele, et iga inimene on ainulaadne, ka tema eksimuslikud kaasused ainulaadsed ning nõuavad vastavat lähenemist. Näiteks on kristluses juba iidsetest aegadest päevakorral küsimus maise rikkuse kohta, mis võib olla paljudele hukatuslik, hävitades nende suhte Jumala ja ligimesega, kuid mõnele teisele jällegi võimalus aidata väetimaid, järgides nõnda Kristuse armastuse käsku. Kristluses puudub kindlaksmääratud paturegister ja kuulsad seitse surmapattu olid algselt mõeldud askeesi teoloogias vaid selleks, et näidata, millised inimese loomupärased kalduvused võivad nende valel käsitlemisel muutuda patuks ehk rikkuda inimese ja Jumala vahelist suhet, juhul kui nendega ei tegeleta. See on ka põhjus, miks ükski kiriklik dogma ei ole rääkinud kunagi eetikast ega maisest õigest ja valest.

Teisisõnu ei saa kristlus deklareerida oma keskse verstapostina kunagi ühtegi ajutise maailma tava, tabu, veendumust jne. Ainus, millest tal üldse on voli rääkida, pärineb igavikulisest maailmast (taevane kuningriik), mida on ilmutanud talle Kristus. Traditsiooniline abielu mehe ja naise vahel nagu ka abielu samasoolisega või kellega tahes on kristlusele ajutine langenud maailma nähtus, igavikuline ning kõige olulisem on vaid abielu Kristuse ja inimese vahel. Traditsiooniline veresugulusel baseeruv peremudel on kristlusele samuti ajutise maailma mööduv fenomen, igavikuline perekond väljendub aga Kristuse sõnades: „Kes iganes teeb minu Isa tahtmist taevas, see ongi minu ema, õde ja vend.”

Kui apostel Paulus räägib, et ei ole kreeklast ega juuti, ei tähenda see, et maailmast peaks rahvused ära kaduma, vaid jällegi seda, et tegemist on ajutise nähtusega, millel puuduvad läbi igavikulise taevariigi prisma vaadatuna olulisus ja kehtivus. Seetõttu on rahvuslikul baasil toimuv teise inimese põlgamine ja rassism tervikuna ilmselgelt kristliku kiriku vastane tegevus, kelle jaoks on iga inimene Jumala-näoline. Ehk teisisõnu võivad konkreetsed kirikuliidrid ja -liikmed võtta oma vabaduses enda südameasjaks ajutiste fenomenide rõhutamise paralleelsete „kristlike” süsteemide loomise kaudu (kristlikud demokraadid, kristlikud rahvuslased, kristlik sõda), kuid ei tohi unustada kunagi Kristuse enda meeldetuletust, et me inimesed oleme küll siin maailmas, kuid ei ole siit pärit. Just seetõttu ei või ajutised nähtused saada kunagi keskseks sõnumiks kristluse puhul, mille ainsaks ülesandeks on kuulutada seda, mida Kristus ilmutas, ehk igavest taevariiki, mitte maist elu – nende kahe omapära, konditsioon ja eesmärgid erinevad radikaalselt.

Kuid kas see kõik siis tähendab, et kristlus suhtub meie ajutisse maailma põlguse ning ignorantse hoolimatusega? Ei, ta suhtub sellesse maailma positiivse ja mänguliselt vabastava ükskõiksusega, näidates selgelt ära, mis tõesti on elus tähtis ja mis mitte. Kristlus võimaldab meil mitte jääda maiste probleemide kütkes maaslebajaks, tuletades pidevalt meelde nende olukordade väiksust ja ajutisust, utsitades meid pühakutena taas püsti tõusma ja edasi liikuma. Meie elu siin maailmas on läbi kristliku teoloogia prisma vaadelduna kui kool, mis annab meile tänu aja fenomenile võimaluse regulaarselt eksida, ennast parandada ja õppida ning otsustada, kas me soovime omas vabas tahtes Jumalaga suhtes olla või mitte. Ajutise maailma eesmärk on seega valmistada meid ette tõeliseks ja igaveseks eluks. Tegemist on ühe kauni võimalusega, mistõttu kasutagem meile seda ruumis antud aega targalt ära.


Samal teemal: 10. detsembril kell 17.15 võetakse Kultuuriklubis Kelm Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika dotsendi Urmas Nõmmiku juhtimisel põhjalikult luubi alla piibel kui grammatiline tekst ja selle tõlkeprobleemid. Rohkem infot ürituse kohta leiad siit.