Kõigepealt kooseluseadus, seejärel erakoolide rahakraanide kinnikeeramine – need on väga valusad löögid Eesti kristlaskonnale, kes on lükanud käima enneolematu lobitöö pühakirja järgijatele ebasoodsa seadusloome takistamiseks.

Illustratsioon: Elise Tragel

Eesti on väga sekulaarne riik. 2011. aasta rahvaloenduse järgi peab ennast usklikuks vaid ligi 29% siinsetest inimestest. Venelaste hulgas on religioon muidugi oluliselt populaarsem – neist on usklikud pooled, eestlastest aga kõigest 19%. Seega on üsna loogiline, et kirikul pole Eesti ühiskonnas väga suurt poliitilist mõjuvõimu, kuid see ei tähenda, et religioossed ühendused seda programmiliselt edendada ei püüaks. Vastupidi, kirikuringkonnad on olnud pretsedenditult aktiivsed kooseluseadusevastased lobistid ning nüüd protestitakse erakooliseaduse muutmise pärast, sest sellega võivad tegevuskulude rahastamisest ilma jääda ka vasttärganud kristlikud koolid.

Kristlike erakoolide mure raha pärast

Kui riigikogu võttis 2010. aastal vastu erakooliseaduse muudatuse, mille järgi pidid kohalikud omavalitsused hakkama kõikidele erakoolidele tegevustoetust maksma, kirjutati seadusesse juurde ka säte, mis lubas anda erakoolides konfessionaalset usuõpetust ehk ühe konkreetse kiriku või usulise ühenduse õpetust. Seda seadusemuudatust olid religioossed ringkonnad ilmselt kaua oodanud, mille tunnistajaks on asjaolu, et pea pooled kõikidest alates 2010. aastast loodud uutest erakoolidest on kristlikud. Eesti Kristlike Erakoolide Liidu andmetel on konfessionaalne usuõpe õppekavas praeguseks kokku üheksas koolis, kus käib üle 1000 õpilase. See moodustab üsna märkimisväärse osa ca 6000 Eesti erakoolides käivast lapsest.

Nüüd aga on riigikohus tunnistanud, et viie aasta eest omavalitsustele pandud kohustus erakoolidele tegevustoetust maksta on põhiseadusevastane ja riigikogus on arutlemisel seaduseelnõu selle muutmiseks. 2015. aastal kulus erakoolide tegevustoetusteks üle kuue miljoni euro ning just sellises suurusjärgus summasid loodab haridusminister Jürgen Ligi seaduseelnõu jõustumisel riigieelarvest edaspidi kokku hoida[1]. Siinkohal tuleb mainida, et riik jätkab kõikidele koolitusloa saanud erakoolidele pearaha maksmist iga õpilase pealt. (See kulu on ainuüksi kolme aasta jooksul kasvanud 6,8 miljonilt 10,8 miljoni euroni ning kasvab veelgi.)

Kuigi näiteks Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart on juba öelnud, et tema arvates võiks pealinn kristlikke koole edasi toetada, jätab selline seadusemuudatus siiski erakoolidele tegevustoetuse maksmise edaspidi kohalike omavalitsuste poliitikute otsustada. Nii ongi teiste hulgas just selle suurt ebakindlust tekitava arengu vastu sõna võtnud Eesti Evangeelse Luteri Kiriku peapiiskop Urmas Viilma, Eesti Kristlike Erakoolide Liit ja Eesti Kirikute Nõukogu, saates seaduseelnõu juurde oma märkused, kus muretsetakse sellest tuleneva raske finantsilise löögi pärast noortele kirikukoolidele.

Mullu loodud Eesti Kristlike Erakoolide Liidu juhatuse liige Tarvo Siilaberg on väljendanud ajakirjanduses seisukohta, et seadusemuudatus võib tähendada lausa „diskrimineerivat segregatsiooni”[2]. On ju usklikel ainult säärastes erakoolides võimalik täita lapsevanemate seadusjärgset õigust koolitada oma last maailmavaateliselt meelepärases haridusasutuses. Ka endine IRLi tipp-poliitik Liisa Pakosta, kes seisab nüüd usuringkondade huvide eest võrdõiguslikkuse volinikuna, on kristlaste võimaliku diskrimineerimise pärast muret tundnud[3]. (Pakosta on olnud ka pikaaegne kooseluseadusevastane, samas kui eelmine võrdõigusvolinik seda selgelt toetas.)

Siinkohal tuleb aga taas meenutada, et Eesti on sekulaarne riik ka institutsionaalses mõttes – ehk riigiasutused ja kirik seisavad lahus. Õigus oma lapsele kristlikku haridust anda ei võrdu riigi kohustusega see täies mahus kinni maksta.

Pole juhus, et 2010. aastal lisati erakooliseadusesse lõik, kus toonitatakse, et konfessionaalse usuõpetuse õppimine on vabatahtlik. Küll aga peavad ka kristlike eraüldhariduskoolide õpilased läbima riikliku õppekava nagu kõikides teisteski erakoolides.

Nagu eespool öeldud, on valitsuse heakskiidu saanud seaduseelnõu veel riigikogus menetluses ning erinevate erakoolide esindajad on oma huvide eest seismiseks lobitöö avalikkuses ja erakondade juures täies mahus käima lükanud (fokuseerides oma tähelepanu ennekõike IRLi, Keskerakonna, Vabaerakonna ja EKRE poliitikutele). Millist mõju see lõpuks seadusele avaldada suudab, veel selgub.

Kirikute vastuseis kooseluseadusele

Hoopis sügavam probleem tekkis usuringkondadel aga 2012. aastal, mil hakati ette valmistama kooseluseaduse eelnõud, millega reguleeritakse koos elavate eri- ja samasooliste partnerite varasuhteid, pärimisõigust, ülalpidamiskohustust ning suhtlus- ja hooldusõigust.

Toonane õiguskantsler Indrek Teder tõi välja, et samasooliste isikute vaheline püsiv kooselu kuulub perekonna põhiõiguse kaitsealasse, mistõttu on põhiseadusega vastuolus olukord, kus selline kooselu on õiguslikult reguleerimata.[4] Samuti toetasid kooseluseaduse vastuvõtmist sotsioloogilised tõendid heteroseksuaalsete inimeste perekonnamudelite muutumise kohta Eestis – umbes viiendik Eestis elavatest paaridest elab mitteabielulises kooselus ning valdav osa lastest sünnib väljaspool abielu. Sellised arengud perekonna institutsioonis tõid kaasa vajaduse kaitsta nii eri- kui ka samasooliste kooselusuhete nõrgemat poolt, et suurendada nende turvatunnet ning soodustada lastele stabiilsema kasvukeskkonna teket. Neile argumentidele tuginedes võttiski riigikogu eelmise aasta sügisel kooseluseaduse vastu.

Vastuseis seadusele mobiliseeris kristlasi enneolematul moel. Selle vastu protestis kümmet suurt kristlikku kirikut ja koguduste liite koondav katusorganisatsioon Eesti Kirikute Nõukogu, mis toimib usundiloolase Ringo Ringvee hinnangul klassikalise poliitilise lobiorganisatsioonina[5] – nõukogu liikmed saavad aastas korra kokku peaministriga, neil on ligipääs valitsuse liikmetele ja erinevatele riigiasutustele ning nad on esindatud näiteks Kodanikuühiskonna Sihtkapitali nõukogus.

Kirikute nõukogu kooseluseadusevastased argumendid olid, et „kooseluseaduse koostamine ei ole õiguslikult ja sisuliselt põhjendatud ning seadusandluse võimaliku muutmise küsimustes tuleks jääda traditsioonilise peremudeli juurde, mis kaitseb lapsi ning tagab nendele isa ja ema poolse hoole ja kasvatuse”[6].

Ametlikus seisukohavõtus rõhutas Eesti Kirikute Nõukogu veel, et „homoseksuaalne eluviis on Kõigekõrgema palge ees patt selle mis tahes vormis. Pattu ega pahesid ei saa aga õigustada ega õiguslikult aktsepteerida”.

Religioossed organisatsioonid on selles küsimuses viidanud ka põhiseaduse paragrahvile 27, kus on kirjas: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest.”[7] Usuühendused ning nendega koos ka riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon leidsid toona, et nii sõnastatud perekonnaelu kaitse samasoolistele paaridele ei laiene – kristlik-normatiivne seadusetõlgendus, mis jätab tähelepanuta asjaolu, et vanemate või abikaasade sugu antud tekstis ei määratleta.

Varro Vooglaiu ja EKRE tähetund

Arutelu kooseluseaduse üle muutus meedias enneolematuks ideoloogiliseks võitlusväljaks siis, kui kristlaste valjuhäälseimaks poliitlobistiks hakkas Varro Vooglaid oma sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Vooglaid on Eesti Kirikute Nõukogu seisukohti avalikkuses palju edukamalt esindanud: ta on kirjutanud kümneid ajaleheartikleid, andnud intervjuusid, teinud videopöördumisi, korraldanud meeleavaldusi, määranud natside kombel seaduse aktiivsematele toetajatele häbimärgistavaid tähti, koostanud buklette, kogunud seaduse vastu kümneid tuhandeid allkirju, viinud neid riigikokku jne.

Antud sihtasutuse kooseluseadusevastane lobitöö on nii professionaalne ja mastaapne seepärast, et neil on selleks ka väga palju raha – näiteks ainuüksi 2013. aastal sai sihtasutus annetustena üle 270 000 euro. Kes aga Vooglaiu PR-kampaaniad kinni maksab, on siiani hoolega varjatud saladus. Spekuleeritud on Venemaa päritolu annetuste üle, kuid sihtasutuse juht on need väited ümber lükanud.

Vooglaiu megakampaania tuules pääses sel aastal riigikokku Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, mis püüab takistada kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmist nüüd juba parlamendi tasemel – veel üks näide sihtasutuse poliittöö fantastilisest tulemuslikkusest. Lisaks EKREle ja IRLile on samasooliste paaride suhete reguleerimise osas konservatiivselt meelestatud ka Vabaerakond ning suur osa Keskerakonnast ja on üldse kahtlane, kas rakendussätted suudetakse enne uut aastat riigikogus vastu võtta.

Sellisel juhul saavad inimesed, kelle suhteid kooseluseadus reguleerib, kuid kes ei saa oma seaduses sätestatud õigusi realiseerida, pöörduda halduskohtusse ja nõuda rakendusseaduse puudumise põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kui see läbi läheb, otsustab asja üle juba riigikohus. Kui see omakorda leiab, et rakendusseaduse puudumine on tõepoolest põhiseadusevastane, peab seda tunnistama ka riigikogu, mis on siis kohustatud seaduse ikkagi kehtestama. See on võimalik asjade käik muidugi ainult juhul, kui Vooglaiu riigikogu-mõttekaaslastel ei lähe enne läbi seaduse tühistamine.

Perekond kui kristlik vs. demograafiline nähtus

Sekulariseeruvale riigile on omane see, et riik võtab järjest enam üle funktsioone, mille eest on ajalooliselt varem hoolitsenud kirikud. Kuna ka abielu ja inimeste kooselu reguleerib meil üha rohkem riik, on kirikuringkondadel raske leppida sellega, et kristlikku dogmaatikat ja sealhulgas ka patu kontseptsiooni perekonda puudutava seadusloome aluseks enam võtta ei taheta. See tähendaks nende silmis kristliku mõistestiku ja laiemalt religioosse põhjenduslikkuse õõnestamist nii riigi tasandil kui ka ühiskonnas laiemalt, mida niigi väikese ja väheneva liikmeskonnaga kirikud mingil juhul näha ei taha.

Sekulaarsetes riikides ei ole pikemas perspektiivis aga lihtsalt võimalik, et inimestele võrdsete õiguste tagamisest keeldumisel lähtutakse religioossest argumentatsioonist.

Euroopalikku kultuuriruumi kuuluda sooviv Eesti ei saa endale lubada seksuaalvähemuste diskrimineerimist kristlik-normatiivsetel põhjustel ning hoolimata kristlaste enneolematult võimsast lobitööst peavad Eesti seadused vastama ühiskonnas toimuvatele reaalsetele demograafilistele arengutele.


[1] Haavasalu, Virge 2015. Ligi hoiab erakoolidelt kokku miljoneid. – Äripäev, 13.10.
[2] Siilaberg, Tarvo 2015. Miks me peame end kaitsma oma riigi hariduspoliitika eest? – Õpetajate Leht, 06.11.
[3] Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta: erakoolide seaduseelnõus on vaja analüüsida diskrimineerimise ohtu. – Delfi, 13.11.2015.
[4] Kooseluseaduse eelnõu kontseptsioon. – just.ee.
[5] Ringvee, Ringo 2015. Religious involvement in public sphere in a secular state: institutions, interests and attitudes. – International Review of Sociology, nr 25 (2).
[6] Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht kooseluseaduse eelnõu kontseptsiooni kohta. – ekn.ee, 28.09.2012.
[7] Riigi Teataja, 1992.