Samal ajal kui taanlased on võtnud sihiks kahekümne aastaga täielikult taastuvenergia peale üle minna, on Eesti pikaajalise energiamajanduse arengukava eesmärgid tagasihoidlikud. Julguse ja ambitsiooni asemel ollakse tuleviku suhtes äraootaval seisukohal.

Arkadio Laigo puugravüür „Tööleminek kaevandusse", leht mapist „Põlevkivitööstus", 1944, Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu

Kas jääme põlevkivimaaks või saab meist hoopis tuule ja päikese riik? Pikka aega käisid Eestis Energiatalgud ehk uue Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030 (ENMAK 2030+) arutelud ning dokument sai hiljuti ka Vabariigi Valitsuse heakskiidu. Tegemist oli ühe suurima arengukava koostamise protsessiga, mida vedas Arengufond, Eesti innovatsiooni ja tulevikuvisioonide kants. Oleme jälginud seda arutelu juba 2012. aasta lõpust ja justkui peaksime nendele küsimustele vastust teadma, kuid kahjuks sellist kindlustunnet ei ole.

Samas peaksid 111 lehekülge (koos seletuskirja ja keskkonnamõju hindamise aruandega kokku 258 lk) kirjeldama Eesti energiamajanduse sihte ja tegevusi aastani 2030 ning andma visiooni lausa aastani 2050. Tõepoolest, ENMAK kirjeldab, kuidas taastuvenergia osakaal tõuseb 28 protsendini primaarenergia (looduslikust allikast saadud energia, mida tarbitakse teisteks energialiikideks muundamata – toim.) sisemaisest tarbimisest ja 45 protsendini energia lõpptarbimisest (energia, mis on saadud ja tarbitud pärast kõiki vahepealseid muundamisi teisteks energialiikideks (elektrienergia, soojus, kütus) – toim.), kuid olulist uut strateegilist suunda arengukava energiamajandusele ei anna – põlevkivi on ja jääb, samal ajal kui taastuvenergia otseseid toetusi vähendatakse ja viimased peavad sõltuma turumehhanismidest. Sama mantra nagu varem. Miks jõudis selline põhjalik protsess nagu Energiatalgud sellise leige tulemuseni? Kas meil on sellist arengukava üldse vaja?

Järgmine kord paremini!

Võiks ju väita, et mis kehvasti, see uuesti. Traditsiooniliselt vaadatakse ENMAK üle iga 5–6 aasta järel (eelmine kinnitati riigikogus seitse aastat tagasi juunis 2009) ja kui seekord ei tehtud energiasektoris olulisi strateegilisi otsuseid, siis võime ju viie aasta pärast neid vigu korrigeerida. Selline venitamiskunst on tegelikult illustreerinud Eesti energiapoliitikat ka varem. Mõelge tagasi kas või hetkeks lahvatanud tuumaenergiadebatile 2007.–2011. aasta vahel, mis küll kogus alguses võimsalt hoogu, kuid lõpuks hääbus. Riigi põhiliseks seisukohaks jäi, et tuumaenergia kaalumine nõuab täiendavaid uuringuid (geoloogilisi, tasuvus- ja kestvusuuringuid jne). Mõningad hindamised Suur-Pakri saarel ka tehti, kuid nüüdseks pole ei teema ega uuringud enam ammu päevakorras. Kas tuumaenergia võinuks olla üks alternatiiv põlevkivile? Ei tea.

Kus siis seekord vanker kiiva hakkas kiskuma? Juba Energiatalgute eesmärgid, millega ametnikke ja eksperte arengukava koostama saadeti, olid üldsõnalised ja mitte kuigi ambitsioonikad: tagada energiavarustus, suurendada energiajulgeolekut ja vähendada majanduse energiamahukust. See lõi ka eelduse selleks, et ENMAKist sai dokument, mis lubab palju, aga samas jätab jõulised valikud tegemata. Sellel on omad tagajärjed, sest ka nõrkade arengukavade varjus sünnib põhimõttelisi otsuseid, mis sisuliselt lukustavad Eesti teatud stsenaariumitesse. Selle väite valguses võib mõelda, kas koalitsioonipartnerid, kes otsustasid investeerida 640 miljonit Auvere elektrijaama ehitusse, on praegu tegelikult valmis rääkima radikaalsemast põlevkivisõltuvuse vähendamisest? Vaevalt.

Milleks üldse arengukavad?

Siinkohal on vaja täpsustada, et arengukavad ei pea tegema väga konkreetseid otsuseid, vaid andma suuna valdkonna pikemaajaliseks arenguks. Arengukava ei ole mitte ainult pikaajalise visiooni loomise vahend, vaid ka kommunikatsioonitööriist, millega riik ütleb, mis suunas ta järgmiste aastate (ENMAKi puhul 15 aasta) jooksul liikuma hakkab. Sedasi saavad nii tavakodanikud kui ka sektoriga seotud ettevõtted signaali, kuidas nemad võiksid oma tegevuses riigi eesmärkidega joonduda ning kuidas ja kuhu planeerida investeeringuid. Tasub rõhutada, et energeetikas tehakse investeeringuid vähemalt 15 aasta peale ning paljuski sõltub otsuste tegemine riigi tegevusest sektoris, mille põhitegija on ju siiski riigi omandis olev ettevõte – sisuliselt riigi käepikendus.

Oleme juba varem kirjutanud, kuidas Eesti riik on maganud maha võimaluse Eesti Energia kaudu sektoris innovatsioonivõimekust kujundada, kuid ENMAKi lugu on isegi tõsisem. Kuna arengukava ei sõnasta selget suunda, ei loo see ka ettevõtetes kindlust investeeringutega jätkamiseks või tehnoloogiaarenduste planeerimiseks. Kuigi arengukava ütleb poolisõnu, et tehnoloogia arengut sektoris siiski toetatakse turubarjääride ületamiseks, on teadus- ja arendusvajaduste sõnastamisel seatud rõhk pigem kiire tulemiga rakenduslikele projektidele, mistõttu see ei anna endiselt ettevõtjatele pikaajalist signaali seoses energiatehnoloogia tulevikuga. Ja vaatamata sellele on tegemist ühe kõige tootlikuma sektoriga Eestis. Energiasektor on küll paaril eelneval aastal naftahinna tõttu suure löögi alla sattunud, kuid see annab koos toetava tööstusega tänini tööd kümnetele tuhandetele inimestele. Seega ei sõltu energiasektori olukorrast mitte ainult varustuskindlus ja keskkonna seisukord, vaid ka regionaalne sotsiaalmajanduslik olukord ja Eesti majandusareng. Energiasektori tulevik peaks olema praeguses majandusruumis üks võtmeküsimusi.

Diskussioon, mida oleksime ENMAK 2030+ koostamisel oodanud, oleks keskendunud energiasektori avalikule hüvele. Eriti sellele, millist rolli põlevkivienergeetika ja ka energiatehnoloogia laiemalt Eestis mängivad ning millises suunas on plaanis süsteemi järgmised 15+ aastat arendada. ENMAK 2030+ keskendus aga erinevatele stsenaariumitele keskkonnamõjude, varustuskindluse jms ümber. See on samuti oluline, kuid poliitiliseks visiooniks ja konkreetseteks suunisteks viimased ei koondunud.

Arkadio Laigo puugravüür „Töö pealmaa-kaevanduses", leht mapist „Põlevkivitööstus", 1944, Eesti Kunstimuuseumi graafikakogu

Võime julgelt väita, et peamine avalik hüve, mis domineerib, on varustuskindlus ja energiasõltuvusmäär. On tõsi, et kohaliku kütuse ehk põlevkivi abiga oleme selle näitajaga Euroopa Liidus positiivses võtmes esikohal (2014. aastal 8,9%). Kuid puhas õhk? Majandusareng? Innovatsioon? Vaatamata leigetele otsustele Pariisis mõjutavad kliimamuutused edaspidi rahvusvaheliselt energiapoliitikaid ning vaevalt Eestis keegi otseselt mõtleb, et jätkame põlevkivist / Eesti metsast pikemas perspektiivis elektri tootmist. Seda demonstreeris ilmekalt nii ekspertide kui ka Eesti Energia enda juhatuse reaktsioon Auvere elektrijaama ehitamise poliitilisele otsusele. See ei tähenda, et põlevkivi kui Eesti olulist maavara ei peaks edasi realiseerima ja väärtustama. Seda saab kasutada nii innovatsiooni ja tehnoloogiaarengu edendamiseks kui ka erinevate tööstussektorite arendamiseks. Põlevkivi väärtusahel on väga pikk ning hõlmab keemiasektori (näiteks kosmeetika tootmine), õlitööstuse (mootorikütused), tsemendi, ehitusmaterjalide ja teedeehituse tarvete tootmist ning koksigaasi veeldamist (LNG). Enamik väärtusahela võimalustest koos seonduva teadus- ja arendustegevusega on kahjuks kasutamata. Praegu tarbitakse valdav osa põlevkivist elektrijaamades ja põlevkiviõli toorainena.

Energiapoliitika peaks olema osa Eesti tööstuspoliitikast[1]. Kui aga selge on see, et põlevkivil ei ole vähemalt elektri tootmisel pikka iga, siis miks on ametnikel, ekspertidel ja poliitikutel ikkagi nii raske otsuseid vastu võtta?

Silod ja teadmatus

Viimasele küsimusele on tõenäoliselt mitu seletust. Esiteks iseloomustab Eesti ministeeriume ja avalikku sektorit laiemalt (sarnaselt teiste riikidega) suur silostumine. Mõnevõrra utreeritult võib väita, et me näeme endiselt ühte probleemi ja siis ühte ministeeriumit/arengukava, mis peaks selle probleemiga tegelema. Isegi kui erinevad planeerijad peaksid saama ühise laua taga kokku, siis seda tihtipeale sihiga oma eesmärke (näiteks keskkonnasäästlikkus, energiaturvalisus, teadus- ja arendustegevus) kaitsta. Igaüks vaatab asja oma mätta otsast. Viimast näitlikustab pahandus ENMAKi koostamisaegse majandus- ja taristuministri Urve Palo ja riigikantselei vahel, kui viimane väitis, et elamumajandus ei sobi energiamajanduse arengukavasse, kuna see pole teemakohane. Samas on energiamajandusega seotud probleemid väga komplekssed – strateegilised valikud energeetikas mõjutavad keskkonda, majandusarengut, töökohti, inimeste sotsiaalmajanduslikku olukorda, rääkimata akadeemikutest ja kohalikust teadus- ja arendustegevuse võimekusest. Otsus panna horisontaalsema vaatega Arengufond Energiatalguid juhtima võis paista paberil justkui õige mõte, kuid asutus pole olnud kunagi kuigi jõuline (ega ka tõenäoliselt legitiimne) vastane ministeeriumite huvidele. Kuid see on vaid kõrvaltvaataja hinnang.

Teiseks iseloomustab praegust energiamajandust suur hulk teadmatust – enamik futuriste ja teadlasi on ühel nõul, et oleme suure tehnoloogilise läbimurde lävel nii kütuste kui ka elektri tootmises, kuid me ei tea täpselt, milline tehnoloogia selle läbimurde lõpuks teeb. Teisisõnu, milline hobustest on hipodroomil võiduhobune ning mille peale peaksime oma panuseid tegema? Olukorras, mis esmapilgul nõuab tuleviku ennustamist, võib paista kõige targem mõte oodata, kuni tulevik muutub ise selgemaks. Samas on see libe tee, sest vaatamata kõrgetele riskidele on mitmed riigid juba oma valikud teinud. Taani riigi näidet teavad paljud, kuid näiteks Lõuna-Ameerikas on teinud energiatarbimises kiire pöörde taastuvenergia suunas Uruguay. Viimased uudised Hiinast väidavad, et suurriik planeerib investeerida 2050. aastaks 50 triljonit dollarit globaalsesse tuule- ja päikeseenergia elektrivõrku. Võib loomulikult küsida, et kuidas saab Eesti siin oma väheste miljonitega võistelda. Samas ei pea seda vaatama ilmtingimata võistlusena, aga valikutega venitamine võib meile järgnevatel aastatel hoopis kalliks maksma minna, kui meil jäävad energiasektoris õigeaegsed suurinvesteeringud tegemata ja maailm läheb meist mööda.

Võimalustest tuleks kinni haarata, seda mitte ainult energiaturvalisuse nimel, vaid ka Eesti tööstuse ja ettevõtluse arendamiseks. Selleks on aga vaja selgeid ja jõulisi meetmeid energiamajanduse edendamiseks. Kui küsida, kuidas teadmatust vähendada, siis võimalusi on mitu. Abi oleks eksperimenteerimisest (tarkade võrkude, keskkonnasäästlikuma tehnoloogiaga) ja valikute mitmekesistamisest, teisisõnu reaalsete alternatiivide arendamisest põlevkivil põhineva tehnoloogia kõrvale, mis omakorda tekitavad siia ka uusi tööstusharusid. Kuid esmalt tuleb anda tugev signaal, et seda kõike on vaja.

Esimene samm on kõige raskem

Mida teha, et minna edasi paigalseisust Eesti energeetikas? Tõenäoliselt tuleks arutleda selle üle, missuguseid avalikke hüvesid sektor peaks tagama; tõusma kõrgemale spetsiifilistest huvidest energiaturvalisuse, keskkonna ja majandusarengu ümber. Kuid arutelust üksi ei piisa, tuleb ka jõuda otsuseni, kuhu meie energiamajandus võiks suunduda ning mis eesmärke see peaks saavutama. ENMAK 2030+ oleks võinud seda rolli täita, kuid kahjuks selleni ei jõutud. Eesti riigil ega ka Eesti Energial ei paista olevat ühtset ja selget strateegiat, kuidas meie energiasektorit ja selle innovatsioonisüsteemi pikas perspektiivis arendada.

Pikaajaliste poliitiliste valikute tegemine on kahtlemata raske ja valus, isegi kui sul on palju eksperte kõrval kinnitamas, et valikuid tuleb teha (mis Energiatalgute puhul oli nii). Kuid, veel kord, arengukava roll on ikkagi anda pikaajaline visioon, mitte teha konkreetseid valikuid, kirjeldada kõiki samme ning meetmeid, mida poliitikakujundajad peaksid rakendama. Kui ühendada eksperimenteerimine energiasektoris (tehnoloogia, targad võrgud jms) nutika spetsialiseerumise protsessiga (poliitikaid itereeritakse ettevõtluses majandusest tuleneva tagasiside pinnalt), siis piisaks ühest suurest valulikust valikust – näiteks energiamajanduses üleminek fossiilkütustelt enne 2030. aastat – ning kõik järgnevad hakkavad sõltuma viimasest. Erineva tehnoloogia testimine toodab juba edaspidi küllaldast tagasisidet, mis teeb järgmised valikud selgemaks, ning nii valusaid otsuseid enam tegema ei pea. Siiski tuleb kõigepealt astuda esimene samm.

[1] Lember, Veiko; Karo, Erkki; Kärg, Mihkel; Tõnurist, Piret 2016. Kuidas soodustada uute tööstuste teket energiasektori näitel. Lühianalüüs. TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvuskomiteele.

Piret Tõnurist on TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadur. Piret kirjutas oma doktoritöö energiatehnoloogia innovatsioonisüsteemidest ja töötab praegu välja mudelit, kuidas süsteemselt avaliku sektori poliitikaid muuta.

Rauno Mäekivi on TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi doktorant, kelle uurimisvaldkonda kuuluvad teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitikad ning sektoraalsed tööstuspoliitikad.