Ameerikas ja Suurbritannias näitab Z-generatsioon valitsevale eliidile praegu keskmist sõrme. Tulevikus võivad nad eelistada küünikutena poliitilisel areenil vabalt deklaratiivset passiivsust ning külma pragmatismi.

Foto: Flickri kasutaja Loz Pycock (CC BY-SA 2.0)

Rahvasuust on eestlaste kollektiivsesse mällu pitseeritud lauluread „Noorus on ilus aeg. Noorus ei tule iial tagasi”. Peale toreda viisijupi, mis viib helgete heietusteni, saab neist ridadest tuletada ka laiema arusaama sotsiaalsest läbikäimisest – noorte ning vanemate inimeste maailmavaadete vahel võib näha tihtipeale suuri veelahkmeid.

Pärast Suurbritannia kodanike otsust Euroopa Liidust lahkuda nägime üleriigilisi küsitlusi vaadates, et kõigest neljandik 18–24-aastastest kodanikest toetas Brexitit, küll olid toetusnumbrid aga 60% ümber just pensionäride seas. Euroopa Liidus üles kasvanud inimesed nägid liitu kuulumist seega üliolulisena. Kelle noorusaega riikide ühistoimimine ei kuulunud, ei pea sellest ka tänapäevases maailmas lugu. Iseenesest võib niisiis noorte ja vanemate lahkhelisid pidada mitte ealiseks konfliktiks, vaid debatiks selle üle, kelle noorusajal oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nõustutakse, et noorus on ilus aeg, ent jäädakse eriarvamusele selles, millist tähendust sõna „ilus” endas kannab. Problemaatiliseks muutub see debatt aga seetõttu, et lähtuvalt Euroopas valitsevast demograafilisest seisust (Ameerikas on olukord teistsugune) pole noored piisavalt esindatud. Neil pole juba demokraatlike struktuuride ülesehituse tõttu erilist võimalust oma häält kõlama panna, et muuta maailmakorraldust, milles nad paratamatult oma vanemate või vanavanematega võrreldes kaotajateks jäävad.

Kuna Z-generatsiooni piirid on hägused, ei ole nende kohta veel palju põhjapanevat uurimistööd ilmunud ning avaldatud käsitlused keskenduvad peaasjalikult Ameerika noortele. Kui üritada antud generatsiooni kirjeldada, siis vanimad neist on vaevu valimisikka jõudnud. Nad kasvasid üles maailmas, kus terrorism ning koolitulistamised tundusid pideva ning reaalse ohuna, mida võimendas tehnoloogia pretsedenditu levik antud vanusegrupi seas. Nad nägid kõrvalt ajaloo suuruselt teist majanduslangust. Nad teavad, et kõrgharidus on pea möödapääsmatu, ent on samas näinud, kuidas see ei garanteeri edu ning matab noored üliõpilased tihtipeale aastakümneteks rusuva laenukoorma alla. On iseenesestmõistetavalt selge, et see pole helge ega optimistlik maailmatunnetus.

Samas peab kõige selle valguses meeles pidama, et isegi kui Z-generatsioonist ei sirgu tulihingelisi avatud maailma, solidaarsuse ning tolerantsuse pooldajaid, pole see sugugi nende isiklik probleem, vaid peeglisse peavad vaatama nii Millennial’id kui ka praegu valitsev X-generatsioon. Põlvkondlikud väärtushinnangud ei teki iseenesest – mida vanemad ja vanavanemad on külvanud, seda lapsed ja lapselapsed lõikavad.

Eliidivastasus Ameerikas

FTI Consulting leidis 2014. aastal 16–19-aastaste Ameerika noorte seas tehtud uuringu põhjal, et ollakse samasooliste abielu, transsooliste õiguste ja universaalse tervishoiusüsteemi suhtes pooldavamad kui eelmine generatsioon. Samuti, olles kõige multietnilisem põlvkond, tervitatakse nn sotsioloogilise „salatikausi” teooriat, st teistsuguse etnilise taustaga inimeste ühiskonda lisandumises ei nähta probleemi.

Majanduslikult ollakse samas konservatiivsemad, riskikartlikumad ning rohkem säästmisele orienteeritud. Ühest teisest uuringust jääb tugevalt kõlama soov vältida üpsilonidele omistatud majanduslikku vastutustundetust ning noored ise rõhutavad vajadust olla pragmaatilised ning ettevaatavad. Kui heita lisaks pilk Ameerika 2016. aasta presidendivalimiste statistikale, kus nii Sanders kui ka Trump said Z-generatsioonilt rohkem hääli kui Clinton, siis on ilmselge, et noorte seas levib eliidivastasus.

Kui see analüüs vastab tõele, seisab Ameerika poliitsüsteem kentsaka olukorra ees, kus aina suurenevast polariseerumisest ning de facto kaheparteisüsteemist tulenevalt ei ole ühtegi poliitilist jõudu, mis esindaks ühel ajal liberaalset sotsiaalpoliitikat ja konservatiivset majanduspoliitikat, olemata seejuures eliidi kivisse raiutud osa. Kuna Z-generatsiooni hääled on Ameerikas aina olulisemad, peavad parteid ning kandidaadid adapteeruma või leppima selle ühiskonnagrupi häältest ilma jäämisega.

Youthquake Suurbritannias

Oxford Dictionaries valis 2017. aasta sõnaks youthquake’i, mis märgib tähelepanuväärset kultuurset, poliitilist või sotsiaalset muutust, mille aluseks on olnud noorte inimeste teod. See sõna tuli esimest korda käibele, kui Jeremy Corbyn ja Tööpartei saavutasid 2017. aasta parlamendivalimistel ootamatult hea tulemuse. Kuigi The Economist märgib, et 18–24-aastaste hulgas valimisaktiivsus ei tõusnud – ja seega noored Corbyni edus otsustavat rolli ei mänginud –, võitis sotsiaaldemokraat siiski antud vanusegrupi seas toore peaaegu viiekümne protsendipunktiga.

Peamiselt solidaarsuse ning tolerantsuse märgi all kandideerinud Corbyni edu alus noorte seas oli lisaks süsteemivastasusele ka arusaam, et noored elavad teistsugustes inforuumides ning nende arvamusliidrid ei kattu teiste ühiskonnagruppide omadega. Corbyn ei pidanud paljuks näiteks populaarsetele YouTube’i kanalitele intervjuusid anda[1] ega põlanud ära noorte seas tunnustatud artistide toetusavaldusi. Poliitik ulatas siiani kasutamata poliitilisele kapitalile käe ning noored aitasid tal parlamendis tooride ainuvõimu murda. Olenemata poliitilistest vaadetest peaks olema selge, et noorte kaasamine on vägagi tervitatav nähtus, ning võib-olla läidab see tule Z-generatsiooni aktiivseks osalemiseks poliitikas, mida me eelnevate põlvkondade puhul nii varases eas pole näinud.

Igaüks enda eest

Me ei oska veel palju Z-generatsiooni kohta öelda, sest teaduskirjanduses pole seda üheselt olemaski, ja kui põlvkonna algusaastad varieeruvad erinevates käsitlustes nii radikaalselt, on keeruline neist kui kindlalt määratletud grupist rääkida. Ometi tunduvad olemasolevat pilti vaadates võimalikuna kaks hüpoteesi. Gustav Kalm osutas oma arvamusloos, et Millennial-põlvkonda iseloomustab küll vastuseis valitsevale ühiskonnakorraldusele, mis väljendus sellistes liikumistes nagu Occupy, ent samal ajal ka silmakirjalikkus ja liigne mugavus, et seda korda muuta. Võib oletada, et see silmakirjalikkus lahtub mingil määral Z-generatsiooni seas ning majanduspoliitilist korda suudetakse kas süsteemisiseste liitlaste abiga (Sanders, Corbyn jt) kõigutada või Z-põlvkond läheb „deklaratiivse passiivsuse” teed, irdub revolutsioonilistest ideaalidest ning tunnistab, et maailm, mille sambad seisavad liiga kindlalt, on ehitatud nende vastu ning loota ei saa kellelegi teisele peale iseenda.

Kokkuvõtlikult on ausalt öeldes kogu statistika vastuoluline ja segane. Kuigi ühest pilti Z-generatsiooni käitumismustritest ja hingelaadist on siiani keeruline maalida, võib vast väita, et praegu veel üsna noorte inimeste kirjeldamiseks sobib kõige paremini sõna „küüniline”. Tehnoloogia on maalinud neile sünnist saati pilti maailma – ning selle juhtide – silmakirjalikkusest, mistõttu nad ei usu, et antud maailmakorralduse juures esindaks keegi päriselt nende huve. On võimalik, et nende sirgudes hakkame nägema rohkem pragmatismi ja igaüks-enda-eest-mõtlemist. Võib-olla tekib suisa uus liikumine, mida võib nimetada „individualistlikuks konservatismiks” (või tähendab see lihtsalt libertarismi?), kus riigi sekkumine igapäevaellu laidetakse maha, ent väljendatakse ka soovimatust seista riigi kui sümboolse nähtuse eest, sest lihtsalt ei tunta, et traditsioonilised kategooriad, nagu rahvus või kogukond, läheksid neile päriselt korda.

Selline maailm võib tunduda küll apaatse ja kalgina, ent ehk on külm pragmatism just see, mida vajame, et praegu lõõmavaid puhtalt identiteedil põhinevaid ning radikaalse polariseerumiseni viivaid poliitilisi keeriseid maha rahustada. Tähelepanelikele peaks olema üpris selge, et paljude riikide demokraatlikud struktuurid on sattunud tupikseisu ning kompromissitu ja tuim oma jutu ajamine mõlemal poolel ei kanna kellegi jaoks vilja.

[1] Arsenali fännina andis Corbyn enne valimisi intervjuu näiteks 1,5 miljoni jälgijaga jalgpallikanalile Copa90.

Andreas Palm (snd 1996) õpib praegu teist aastat Pariisi poliitikauuringute instituudi bakalaureuseastmes laiapõhjalisel rahvusvaheliste suhete erialal. Ühiskondlikel teemadel võtab üldiselt sõna blogis sidekriips.com ja erialaväliselt huvitub animest, armastab YouTube’i ning peab ennast suureks Manchester Unitedi jalgpalliklubi fänniks.