Lühilugu sellest, kuidas ühest Nõukogude ajastu väljalaskest üritati vormida tulevikuinimest ja kuidas Maslow püramiidist liftiga üles sõita.

Hommikused ringutused Maailmamuutjate koolis. Foto: Taavi Muide

Võiks arvata, et juunikuine Tartu on viimane koht, kust võiks sündida midagi maailmamuutvat. Eestimaa suvi on juba suure särinaga läbi põlenud ning värskelt lõppenud eksamid ja lõputööde kaitsmised jätnud mälestuseks kollektiivse akadeemilise pohmelli. Isegi kui elu ei käi parajasti koolirütmis, on pikk ja tihe kevad teinud oma töö ning üldine meeleolu tundub rähklevat Maslow püramiidi madalaimatel astmetel, kus toimub aineline ellujäämine ja uued eesmärgid, lootused ning unistused pole jõudnud veel tärkama hakata.

Just selle aja on DD Akadeemia valinud oma Maailmamuutjate kooli korraldamiseks. Tutvustuse järgi on tegemist kohtumispaigaga inimestele, kes püüavad Eestit ja maailma mingil viisil paremaks teha ning tänavu on fookuses tulevikuinimeste oskused.

Ütlen etteruttavalt ära, et isegi tavaolekus kaldun pigem küünilise pragmatismi poole ning Miss Universumi stiilis särasilmseid kaotame-maailmast-nälja/vaesuse/kehva-wifi-stsenaariume minult kuigi sageli ei kuule. Värskelt ihus ja hinges veritsevad lõpueksamid on seda tunnet vaid süvendanud. Samuti satun üritusele esimest korda elus ja vaat et pooljuhuslikult, sest minekuplaan saab lukku alles esimese päeva varahommikul. Mõnes mõttes teebki see minust ideaalse katselooma.

Maailma parandamine algab iseendast

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppehoone tundub tol reedel pärnaallee varjus suisa tukkuvat. Mulje on petlik, sest välisuksest lööb vastu hele valgus ning virvarr reipaid inimesi – muuhulgas hõikab mööda tuiskav kooliõde tere tulemast!

Pärast kohustuslikke registreerimisprotseduure kulgen äraootavalt tervituskohvile. Varem Facebookis ja infokirjas jagatud üleskutse oma tass kaasa võtta tundub tõele vastavat, sest inimestel on peos kõikvõimalikud isikupärased anumad. Kougin kotipõhjast värvilise lemmikkruusi välja, kallan kohvile sojapiima peale ning jään huviga uudistama, kus seda maailma siis muuta saab.

Muide, erinevalt isiklikest tassidest soovitati tehnika hoopis maha jätta. Tehnikapaariana poetan end esimese ettekande ajaks tagapinki ning piilun tervituskõne ajal poole silmaga ühte pinevat kirjavahetust. Siiski pannakse meid juba esimese kümne minuti jooksul omavahel suhtlema ning vahetu naabri puudumisel pean langetama eksistentsiaalse valiku, kas kobarduda pealtnäha kümme aastat nooremate bakatudengitega või pundi küpsemas eas konverentsikülalistega. Otsustan esialgu viimaste kasuks ning esimene kontakt on üllatavalt siiras, sundimatu ja õhinapõhine.

Esimese päeva ettekanded ja töötoad keskenduvad sellele, kuidas iseennast arendada ning iseenda eest hoolt kanda. Nagu reede esimene esineja, psühholoog Kariina Laas ütleb, ei istuks me kunagi lennukisse, kui me teaks, et seda regulaarselt ei hooldata. Miks sunnime me siis ennast pahatihti lendama nii kaua, kuni me valusasti alla kukume.

Kariina Laas. Foto: Taavi Muide

Ehkki põgusalt poetuvad ettekandesse ka sõnad nagu gliiarakud, oligodendrotsüüdid ning müeliniseerumine, jääb ettekanne siiski mõnusalt lihtsurelikele arusaadavaks ja praktiliseks. Kasutamata aju läheb seest piltlikult öeldes nii pehmeks, et lõpuks loksub koore sees ringi nagu pahaks minev muna. Selle vältimiseks tuleb oma keha ja vaimu süstemaatiliselt kasutada. Esiteks pead oma Maslow püramiidi vundamendi ära hooldama õige une, söögi ja liikumisega ning alles siis saad minna ülejäänud maailma päästma.

Omaette lõiku väärib Tervishoiu Kõrgkooli inspireeriv õppehoone. Vanas tornühiselamus paiknevast peasissekäigust poleks nii lennukat keskkonda julgenud oodatagi. Ehkki olen Eesti kaasaegseid avalikke hooneid kindlasti keskmisest rohkem külastanud, ei meenugi ühtegi nii võrdväärselt julget, kvaliteetset interjööri, mis on samaaegselt sopiline aga voolav, värviline aga puhas. Keskkond ühteaegu õhutab suhtlema, kui pakub läbimõeldud eraldumisvõimalust ning külalised saavad end seal tõesti hästi tunda.
Pärast esimest paneeli lähen võtan registreerimislaualt siiski varem pakutud pabermärkmiku ja pastaka, sest sellesse õhkkonda tundub tehnikaga tõesti kohatu tükkida. Toimuvad kiired tutvumismängud, mis kardetud piinliku kohusetäitmise asemel hoopis mõnusaks keskusteluks kujunevad. Näiteks hüüab n-ö mängujuht välja küsimusi nagu „ananass pitsa peal – jah või ei?“ või „igavene armastus või miljon eurot?“ ning ruumis viibijad peavad vastusele vastavalt grupeeruma. Nähtavasti on mängud langenud viljakale pinnasele, sest pärast lõunat algavas investeerimise töötoas kõlab lauanaabrilt kommentaar, et sinna läksid vist kõik need, kes igavesele armastusele miljonit eurot eelistasid.

Millal sa viimati oma mõtlemisest mõtlesid

Teisel päeval saabun konverentsile ülepeakaela poole pealt, juba väsinuna ning peaaegu vastumeelselt, aga endalegi üllatuseks tabab Tervishoiu Kõrgkooli rõõmsavärvilisse auditooriumisse astudes mind kiirelt uus energiapuhang. Selle päeva teemaks on maailma mõtestamine ning paneelarutelu tõestab, et selleks ei tasu karta ka meelega poliitiliselt ebakorrektsete mõtetega mõtlemise provotseerimist.
Ebavõrdsuse teemalises arutelus pakub üks panelist välja mõtteharjutuse, et mis juhtuks, kui panna õpilased kooli nende vanemate sissetulekute alusel – parimad, uusimad ning ilusaimad koolid üle 2000-eurose sissetulekuga maksumaksjatele, keskmised koolid keskmise palgaga inimestele jne. Ehkki pähe turgatab kohe tuhat praktilist põhjust, miks see kas või tehniliselt toimida ei saaks, tekib ka nurjatu küsimus, kas see võikski lahendada ümbrikupalkade ning OÜ-tamise probleemi.

Kohvipausi ajal selgub, et seni taimetoidulises menüüs on toimunud väikestviisi pööre ning termoste kõrvale on ilmunud ka lehmapiim. Nimelt kippus sojapiim päeva peale kohvi sees klimpi minema, millest kerkis arutelu, kas kohvisõltlastele taimepiimaga kannatuste tekitamine ikka on vegan. Samuti naljatab üks bioloog, kas poolsurnud ning keskelt lõhestatud piinlevate porgandite pakkumine ikka on eetiline.

Ürituse suhtlemisõhustiku osas tõmbaksin paralleele Viljandi Folgiga, kuhu võib vabalt minna üksi, aga alati leiad kellegi, kellega (intellektuaalset) paaristantsu lüüa. Tõenäoliselt pead seal tähendusrikkamaid vestlusi nii inimestega, keda kohtad kord aastas, kui ka nendega, keda näed igal nädalal.

Georg Vann rühmaharjutusi läbi viimas. Foto: Taavi Muide

Omaette valgustuse pakub mõtlemistehnikate töötuba, mis sarnaselt eelmise päeva loksuva aju temaatikale tõdeb, et inimaju on üks käkk, mis püsib koos tati ja palve peal. Inimloom on kaasaegse elu jaoks laias laastus sobimatu ning inimese mõtlemisvõime igal juhul suhteliselt piiratud. Siiski käime kiirelt läbi tehnikad, mille kaudu õppida mõtlemisest korrastatult mõtlema ning teadlikult oma intellektuaalsetes püüdlustes sügavamale jõudma. Tõmbame päeva kokku tõdemusega, et enda piirangute teadvustamine on hea, aga see ei tohiks tekitada heitumist enesetäiendamise teel. Tähesõdasid parafraseerides: püüdlus olgu sinuga.

Parandame nüüd maailma ka ära

Pühapäevaks tundub maailmamuutjate jaks raugema hakkavat, eriti pärast eelneva õhtu meeleolukat õhtuprogrammi. Samas on tegemist kolmepäevase kava kulminatsiooniga, sest lõpuks võetakse käsile maailma muutmine.

Hommik algab ühise virgutusvõimlemisega, mis juba üsna väsinud publikule marjaks ära kulub. Päeva esimese esinejateploki naelaks on minu jaoks tänavakunstnik Sirla, kes räägib tänavakunsti vastutustundlikust eesmärgist tänavapilti rikastada, mitte rikkuda. Ka osalejaid kutsutakse üles tänavakunstimängu mängima – olgu või linnaruumis toimuva dialoogi märkamise näol. Sellega seoses tekib mul mõte, kas sarnaselt galeriidest tänavale toodava kunstiga võiks ka näiteks teaduse muuseumitest tänavale tuua.

Hiljem koondume väiksema huviliste pundiga grupiarutelule, kus puhkeb kirglik arutelu avaliku ruumi teadvustamise ning vääristamise üle üleüldiselt. Näha on, et osalejatele läheb meie ühise ruumi kasutamine korda ja lisaks kunstile saavad läbi võetud ka kõikvõimalikud muud teemad lehepuhuritest ebasõbraliku tänavalguseni. Vestlus venib nii pikale, et korraldaja peab meid järgmise töötoa ettevalmistamiseks ruumist lihtsalt minema saatma.

Ümbritseva märkamisega haakub ka disainmõtlemise töötuba, kus inimkeeli õpetatakse leidma mikro- ja makropilti arvestades parimat lahendust – mõtteviisi vundamendiks on empaatiavõime. Samuti jõuavad peaaegu kõik esinejad ühel või teisel moel tagasi esimese päeva teema ehk iseenda hoidmise ja arendamise juurde. Kommunikatsiooni töötuba vedav loomaõiguslane rõhutab, et raskete teemadega töötamise puhul on enese hoidmine kõige alus, sest nad tegelevad siiski maratoni, mitte sprindiga. Nagu spordirahvaski tavatseb öelda – distants ei tapa, tempo tapab.

Konverentsi viimane esineja viib enesearengu biohäkkimise kaudu aga juba inimmasina laadsele tasemele ning tekitab küsimuse, kui palju iga tervise- või arengunäitaja raamatupidamise kõrvalt üldse aega lõbutsemiseks jääb. Samas ei saa kirgliku ettekande järgi välistada, et Teemu Arina arusaam lõbutsemisest ongi testosteroonianalüüside andmine või rühianduri timmimine. Paratamatult meenub jälgimise ning jäädvustamise pahupool, näiteks inimesed, kes spordikella aku tühjaks saades pigem trenni minemata jätavad, sest muidu see ei lähe ju „arvesse“.

Foto: Taavi Muide

Tehnikast rääkides on kolmandaks päevaks nutivabadus juba normaalsuseks muutumas ning telefongi tuleb kotist välja peamiselt vaid selleks, et mõnest sisukamast slaidist kiire pilt jäädvustada. Ehkki aastaid jõude seisnud käsitsi kirjutamise oskus toodab endiselt peamiselt vaevudešifreeritavaid varesejalgu (sekka mõned sirgeldused puurirebastest ning mõtlemisraskusest lopergustest ajurakkudest), saab märkmik risti-põiki teiste ja enda mõtteid täis kirjutatud.

Järgmisel aastal uuesti?

Kokkuvõttes polnud mul ürituse suhtes aega eelhäälestuda, aga sellest hoolimata haaras konverents mu iga päev kiirelt endasse. Eriti muljetavaldav on see selles valguses, et terve Maailmamuutjate kool on korraldatud peamiselt DD Akadeemia vabatahtlike jõududega ning ränga töö viljad on peakõrguselt üle nii mõnestki kallist konverentsist. Kui mõne etenduse kohta võib öelda, et teatri ime jäi sündimata, siis konverentsi ime selles hubases 200-pealises ringis tõesti sünnib.

Muidugi on ka ettekandeid, kus vastuvõtlikkuse taseme laeks jääb akna taga toimetava linnukese vaatamine – pargitud auto ninal einestab nooruke linavästrik, kes on sealt terve assortii putukalaipu leidnud. Mitmelt külastajalt kuulen ka kurtmist, et väsimusest ning ülepingest kipub peavalu kallale tikkuma, ent kõigest hoolimata peab publik kõik päevad vapralt vastu. Erinevalt paljudest nädala sees toimuvatest konverentsidest, kus viimase päeva esinejad sageli juba kojusõidule ohverdatakse, ei ole märkimisväärset ridade hõredust märgata ei hommikuti ega päeva teises pooles.

Nagu üks korraldajatest kommenteerib, võib juba konverentsi nimi inimestel allergiat tekitada, ent eelarvamused osutuvad asjatuks. Osalemiseks ei pea juba olema tõsiusklik maailmaparandaja – igaüks võib olla maailmamuutja, kui ta parandab iseennast. Märkamatult on akadeemiline pohmell asendunud kerge maailmamuutmispohmelliga ning mõttemaailmale on vähemalt selleks hetkeks tehtud suve alguse restart. Ilmselt saab ka tõrksaim külastaja kiire sõidu Maslow püramiidi tippu. Kaebuste püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel on soovitatav kooli korrata regulaarselt – järgmine võimalus on selleks juba 2019. aasta juunis.