Sotsiaalne tõrjumine ja faktidele rõhumine ei pruugi rassisti veendumusi kõigutada, vaid vastupidi, panna neid veel rohkem oma uskumuste külge klammerduma. Ajaloost võib siiski leida viise rassismile reageerimiseks, mis ei taastooda kitsarinnalisi hoiakuid, mille oleme ära põlanud.

Mahatma Gandhi võtab rongis vastu annetuse. Allikas: Wikimedia Commons

Kaks aastat tagasi kirjutasin Müürilehte artikli rassistlikest hoiakutest ja praktikatest, millega olin Tartus kokku puutunud. Artikli pealkiri, mida mina ise küll ei valinud, küsis lugejailt, kas Tartu on endiselt natsipealinn – see oli viide linna problemaatilisele lähiajaloole ja sealsete äärmuslaste tegevusele. Üsna ootuspäraselt küttis pealkiri kirgi. Paljud (pealkirja) lugejad saatsid mulle vihaseid kirju: linna on ilma põhjuseta valesti sildistatud, pealkiri võinuks olla viisakam… Minu vasakpoolse maailmavaatega sõbrad arvasid, et provokatiivne pealkiri õigustas end, sest tõmbas inimeste tähelepanu. Nad leidsid, et need, kes veel rassismi Tartu tänavatel pole tähele pannud, saavad karmi äratuse osaliseks – ükskord pidanuks nad niikuinii silmad avama.

Hiljutistel valimistel kasvas EKRE pooldajate ja parlamendisaadikute arv hüppeliselt. Mõni leiab, et erakonna edus mängisid suurt rolli rassism ja võõraviha. Kui see on tõesti nii ja kui me soovime pead tõstva rassismi vastu võidelda, tuleb luua kontakt ka nende inimestega, kelle arvamused meie omadest lahknevad. Diskussioon ei tohi piirduda ainult võimul olevate inimeste ja nende tehtud poliitiliste otsuste kritiseerimisega. Peab pöörduma ka nende täiesti tavaliste inimeste poole, kellest oleme mingil hetkel eraldunud. Just seepärast läks mu mõte tagasi kirjutatud artiklile. Nüüd, kaks aastat hiljem, kui pea kõikjal maailmas on paremäärmuslus võidutsemas, mõistan, et artikkel ja selle pealkiri ei täitnud oma eesmärki.

Enne kui mind valesti mõistetakse, tahan täpsustada, et rassism ja võõraviha on talumatud. Olenemata sellest, kus selline suhtumine ka avaldub, tuleb see alati hukka mõista. Eriti siis, kui see ilmneb avalikes institutsioonides, poliitilistes otsustes või siis nende otsuste tegijate kõnes ja keeles. Kallutatus sellistes kohtades on vähemuste ja rõhutud gruppide jaoks reaalsete materiaalsete tagajärgedega. Seetõttu arvan, et kodanikkonnal lasub kohustus olla alati põhimõttekindel rassistliku poliitika suhtes, ning kui see võitlus jääb tulemuseta, ei tuleks näidata üles mingisugust koostöövalmidust. Kuid mida peale hakata rassistliku naabriga? Rassistliku isa, endise kaaslase või kodubaari teenindajaga? Kas peaksime nende inimestega suhtlemise lõpetama? Nad „maha kandma”? Mulle tundub see ebameeldivalt elitaarne.

Mis kasu on vastutusele võtmisest, kui sellega ei anta võimalust muutuda? Kas enamik meist „progressiivsetest” pole ise samuti mõnda edukat muutumislugu läbi teinud?

Kui me inimesed rassismi tõttu oma tutvusringkonnast välja arvame, lõikame nad oma elust välja ja paneme neid sellega ise oma tegude või sõnade eest vastutust kandma. See on justkui lahkuminek. Sageli toimib see tõhusa meetodina vihakõne välja tõrjumisel olukordades ja kohtades, kus tahame luua turvalist elu- või töökeskkonda vähemustele. Kuid inimeste mahakandmisega kaasneb ka oht. Kitsarinnalisuse eest tuleb küll inimesi vastutusele võtta, kuid peaksime endalt küsima: mis kasu on vastutusele võtmisest, kui sellega ei anta võimalust muutuda? Kas enamik meist „progressiivsetest” pole ise samuti mõnda edukat muutumislugu läbi teinud?

Unustage faktid

Üldistustega peab küll ettevaatlik olema, kuid kindlasti on hulgaliselt inimesi, kelle puhul rassism on ajendatud muudest elulistest muredest. Ootamatu üleilmastumine on teinud paljud inimesed ärevaks. Näiteks selgub Aet Annisti Eesti maapiirkondi käsitlenud uurimustest, et Eestis on viimase paarikümne aasta jooksul toimunud hiiglaslikud muutused. Põllumajandusel baseerunud eluviis kui varasem eestluse sümbol on nii tööhõive kui ka sotsiaalse tähenduse allikana kokku varisenud, ilma et poliitiline peavool sellele erilist tähelepanu pööraks. Keegi, kes varasemalt toetus sellele süsteemile, võib leida nüüd oma kadunud hääle rassistliku ja paremäärmusliku erakonna kaudu – see on täiesti mõistetav, kuigi mitte tingimata õigustatud. Kui me aga nimetame nende inimeste viha ja pettumust lihtsameelselt ja lugupidamatult „teadmatuseks”, „harimatuseks” või „tagurlikkuseks”, siis suurendame ühiskondlikku polariseerumist veel enam. Küsimus on seega, kuidas sirutada kätt teisele poolele? Kas peaksime nendega vestlusesse astudes rõhuma faktidele ja uurimistööle? Lootuses, et inimesed muudavad oma uskumusi ja väärtusi, kui meie poolt esitatud tõendid väidavad neile vastupidist?

Veidi pärast seda, kui meedia kuulutas, et EKRE tüürib valitsuskoalitsiooni poole, võeti ühes õhtusöögilauas käsile hetke kuumim teema – rassism. Kordamööda väljendasime kõik oma siirast uskumatust EKRE populaarsuse kasvu üle. Sõber kirjeldas teistele seda, kuidas sai teada, et ka tema isa hääletas EKRE poolt. Ta ütles: „Mu isa on haritud mees, füüsikaalase haridusega! Teate, ta reisib maailmas üpris palju ringi, aga immigrantidest rääkides kasutab ikka rassistlikku kõnepruuki”. Sõber proovis isa veenda – selgitada, et ta on eksiteel, et tema uskumused põhinevad valel, et see, mis ta ütleb, on väär. „Ma selgitasin talle fakte ja objektiivseid tõsiasju! Aga miski ei lugenud. Ta lihtsalt ei olnud valmis tunnistama, et ta eksib.” Enamik laua ümber istujaist väljendas oma halvakspanu, kollektiivselt märkisime, et näiliselt mõistlikud inimesed usuvad asju, mis ei ole kuidagi õigustatud ega põhjendatud – isegi siis, kui neile kirjeldatakse vastupidist tõestavaid fakte.

Kui meile esitatakse teavet, mis meie olemasolevaid teadmisi kinnitab, tunneme õnnehormoonide vabanemise tõttu rõõmutulva.

On üks asi, mida peaksite inimeste kohta teadma – faktidega kellegi meelt muuta ei saa. Elizabeth Kolbert on võtnud kokku terve hulga teadustulemusi, mis seda kinnitavad.[1] Uuringuid, mis tõestavad aina uuesti, et faktid inimeste veendumusi ei muuda, on lõputult. Kui oleme juba uskumuse moodustanud, jääb see meiega. Muuhulgas aktiveerub füsioloogiline tasumehhanism – kui meile esitatakse teavet, mis meie olemasolevaid teadmisi kinnitab, tunneme õnnehormoonide vabanemise tõttu rõõmutulva. Kolberti järgi väidavad teadlased, et ratsionaalne mõtlemine ei kujunenud mitte loogikaprobleemide lahendamise käigus või vahendina puhta objektiivse tõeni jõudmiseks, vaid selleks, et lahkarvamuste lahendamisel peale jääda. Väga ammuses küti-korilase elus aitas ratsionaalsus tagada endale halastamatus hõimumaailmas kõrgemat sotsiaalset positsiooni.

Igal juhul on palju veenvat teaduskirjandust, mis väidab, et kasutame ratsionaalset mõtlemisvõimet ja oma teadmisi just sotsiaalse staatuse säilitamiseks. Argumendid ja faktid tulevad kasuks siis, kui on tarvis oma identiteeti „vastase” eest kaitsta. Praegusel ajal, mil inimeste identiteete kujundavad või ohustavad suured muutused, ei ole üllatav, et inimesed tahavad oma poliitilistest uskumustest kangekaelselt kinni hoida. Seda eriti sotsiaalmeedia ajastul, mil inimesi innustatakse poliitilisi veendumusi hõimumärkidena avalikult kandma.

Martin Luther King Jr. tervitamas rahvahulka 1963. aastal Washingtonis. Allikas: Wikimedia Commons

Tuleb vallutada süda!

Sajand enne Stanfordi eksperimente lõi noor jurist nimega Mohandas K. Gandhi Lõuna-Aafrikas uue ja äärmiselt veidra poliitilise taktika, et rassismiga rinda pista. Ta sai aru, et „mõistusele apelleerimisel ei ole kasu seal, kus eelarvamused on olnud kauakestvad”. Ta hoiatas meid, et „argumendid järgnevad väljakujunenud veendumustele. Inimene leiab argumente kõige toetuseks, mis ta teeb või soovib teha”. Seetõttu töötas Gandhi välja poliitilise relva, mille eesmärk oli „tungida südamesse“. Gandhi nimelt kirjutas, et mida enam me räägime või vaidleme, seda vähem tõhusad me oma võitluses oleme. Me ei pea mitte mõistust ega intellekti mõjutama, vaid jõudma südameisse. Gandhi poliitilise taktika kohta ütles Nelson Mandela palju aastaid hiljem, et see oli „tulevaste rassikonfliktide lahendamisel suurim lootuskiir”. Kolm kõige edukamat liidrit rassismivastases võitluses – Mahatma Gandhi, Nelson Mandela ning Martin Luther King Jr – olid kõik passiivse vastupanu ning vägivallatu vastasseisu ideede edasikandjad.

Gandhi meetod ei põhinenud mitte üksnes füüsiliste konfliktide vältimisel, vaid siiras püüdluses mõista oma vastaste moraalset iseolemist ja soovis lasta lahti oma sügavale pugenud eelarvamustest.

Gandhi lähenemine oli toimiv, kuna selle eesmärk oli lõputust vägivaldsest vastandumisringist välja murda ning üksteise mõistmiseks salliv pinnas luua. Lisaks kitsarinnalisuse vastu võitlemisele soovis Gandhi oma poliitilise oponendi moraalsusele ja inimlikkusele rõhuda. Just selline vägivallatus oli tema eesmärk. See ei olnud mitte üksnes füüsiliste konfliktide vältimine, vaid siiras püüdlus mõista oma vastaste moraalset iseolemist ja lasta lahti oma sügavale pugenud eelarvamustest.

Tänapäeval kõnetavad paremäärmuslased rahulolematuid, kes tunnevad end peavoolupoliitika narratiividest välja jäetuna. Paremäärmuslikud erakonnad on näidanud üles pahameelt eliidi, rikaste ja sissetungivate Teiste suhtes, müümaks oma väidet, et nad on rahva huvide ja pärandi tõelised kaitsjad. Usun, et Gandhi lähenemine on kõige tõhusam viis selliste arvamuste vastu võitlemiseks, sest selle keskmes on oponentide austamine ja valmidus püüda nende seisukohti mõista, mis on poliitika tegemise põhieeldus. See sunnib ka meid hoidma silmi lahti, et märgata neid protsesse, mis motiveerivad inimesi leidma endale poliitilisi tõekspidamisi, ning aitab meil hoiduda inimeste sildistamisest lihtsalt lollideks rassistideks. Tunnustades oma oponendi arvamust ja võrdväärsust, jõuamegi asja tuumani. See aitab meil mõista, et „me ei hakka iial kõik ühtemoodi mõtlema ning me näeme Tõde fragmentaarselt erinevatest vaatenurkadest”. Seepärast ei ole ka üllatav, et Gandhi tapeti paremäärmuslase poolt, kes olla kartnud, et Gandhi seab ohtu nende eesmärgi luua ainult enamusele kuuluv India. See näitab, kui väga paremäärmuslased Gandhit ning tema ideid kartsid.

Võta oponendi mõistmiseks aega

Gandhi mõjutas tervet hulka anti-rassistlikke juhte, sest tema mõttelõnga abil teisendati vihkamine moraalseks iseolemiseks ja leppimiseks. Impeeriumi kohta, mille vastu ta ise oma elu hinnaga võitles, ütles Gandhi: „Südames ei vihka ma ühtki inglast. Ma ei proovi neid Indiast välja ajada. Ma loodan neist teha India teenijad, nad ei tohiks tunda end valitsejate või võimul oleva rassina”. See ei tähenda, et me oleks rassismi suhtes sallivad, üldse mitte. Peaksime endiselt jääma kangekaelselt endale truuks, ent samal ajal, nagu selgitab Martin Luther King, püüdma igati oponendi mõttemalle muuta. Kingi järgi ei peaks me üritama vastaseni jõuda selleks, et teda alistuma panna, vaid selleks, et aktiivselt muutusi esile kutsuda. „See on vaimne lahing,” ütles ta.

Me peaksime elitaarsetest kajakambritest pead välja pistma, tunnustama nende inimväärikust, kelle arvamused meie omadest lahknevad ja selgitama oma vaatenurka diskussiooni ja lepituse kaudu.

See tähendab, et me peaksime elitaarsetest kajakambritest pead välja pistma, tunnustama nende inimväärikust, kelle arvamused meie omadest lahknevad ja selgitama oma vaatenurka diskussiooni ja lepituse kaudu. Meil pole aga võimalik austada nende inimväärikust, kui me ei võta aega, et kogeda või vähemalt mõista nende inimeste sotsiaalset, majanduslikku, usulist ja kultuurilist tausta. Võta aega, et viia end kurssi – mis on inimeste hirmud, mis tekitab neis ärevust? Võta aega luua sidemeid reaalsete inimestega päris vestluste kaudu ja ehedaid emotsioone tunnetades. Võta aega koolis, pubis, kontoris ja peol. Mis veelgi olulisem, püüda jõuda maapiirkondadesse, mis on arutelust viimastel kümnenditel kõrvale jäetud. Rassisuhete sisuliseks muutmiseks ei ole ühtki teist jätkusuutlikku ja pikaajalist lahendust.

See ei saa kindlasti olema lihtne. Ükski lahing pole kerge. Me ei tohi enam vanduda alla ja lihtsalt mõista hukka neid, kes meie väärtusi ei jaga. Poliitika eesmärk on ju lõppude lõpuks mitte otsida inimestes vigu, vaid hoolida ja tuua ohvreid selle nimel, et ühiskond õitseks. Nii saab tõeks demokraatlik ideaal, et veenmine on mõjusam kui sundimine.

Mandela, King ja Gandhi olid tõelised kangelased, kes suutsid oma vastaseid jäägitult armastada. Ma kahtlen, kas meie jõuame kunagi sinna, ent kui teadvustame endale rassilise ühtsuse olulisust, peaksime Martha Nussbaumi järgi mõistma, et on olemas selline armastus, mille keskmes on teise inimlikkuse, muutumisvõime ja heatahtlikkuse nägemine. Me peame meeles hoidma, mis on see, mis teeb rassismi meie jaoks vastuvõetamatuks. Me peame jälgima, et meie reaktsioon rassismile ei hoiaks alal neid kitsarinnalisi hoiakuid, mida ise oleme ära põlanud.

[1] Ühes eksperimendis jaotati katseisikud kahte rühma – ühed olid surmanuhtluse vastu, teised nägid seda kui vahendit kuritegevuse määra langetamiseks. Mõlemale rühmale anti kaks artiklit: üks kirjeldas teadusandmeid, mis kõnelesid surmanuhtluse poolt, teine selle vastu. Mõlemad kirjatükid olid võrdselt veenvad. Esimesse rühma kuulunud tudengid leidsid, et surmanuhtluse pooldajate argumendid olid veenvad, ent teises artiklis esitatu ei olnud. Teine rühm, nagu võib arvata, jõudis vastupidisele arvamusele. See ei ole veel kõik – pärast ülesande sooritamist olid surmanuhtluse pooldajad veel rohkem oma uskumuses veendunud ning selle vastased veel enam kindlad, et surmanuhtlus peaks olema keelatud.

Tarun Gidwani jagab oma elu filosoofiateaduse ja töö vahel FinTech ettevõttes. Tal on kaks magistrikraadi, üks Tartu Ülikoolis filosoofia erialal ja teine Sussexi Ülikoolis erialal nimega Vaesus ja areng. Temaga on võimalik kontakteeruda meiliaadressil tarun.gidwani@gmail.com.

Autor soovib tänada tõlkijaid Helo Liis Soodlat ja Keiu Kikast.