Eesti poliitika on jõudnud peatsete valimiste eel uude ajastusse, mida iseloomustab sütitavate tulevikuvisioonide pakkumise asemel kaduma läinud tulevikkude mälestamine. Globaliseeruva maailma pidevalt muutuvate tingimustega silmitsi seistes on meid tabanud krooniline peataolek.

Joonatan Nõgisto

Politoloog Tõnis Saarts kuulutas hiljuti ajalehes Sirp avaldatud artiklis uue ühiskondliku-poliitilise formatsiooni saabumist Eestisse. Märke põhjapanevatest muutustest meie poliitilises tähendusruumis on muidugi esinenud juba pikemat aega, kuid esimest korda täheldasin teadlikult, et protsess on jõudnud sinnamaale, kus „uued” lõhed on poliitikas „vanadest” kesksemal kohal, kui kuulsin Toompeal toimunud rüselusest rändeleppevastasel meeleavaldusel. Julgen pakkuda, et ma ei olnud ainuke, kes tajus juhtunu järel ennast kuidagi „võõral” pinnasel – kusjuures, tagasivaates polnud olulised mitte tagasihoidlikud empiirilised faktid, vaid Eesti kontekstis võõrana tunduvale poliitilise vägivalla juhtumile järgnenud kollektiivne segadustunne ja tormijooks sündmustele kuidagi mõistetava ja poliitiliselt kasumliku tõlgenduse andmiseks.

Peatsed valimised on esimesed, mis saavad teoks „uue korra” tingimustes. Rändeleppe ümber keerelnud poleemika oli nii mõnelegi erakonnale signaal, et nende all nihkuv pinnas toob kaasa vajaduse ennast ümber mõtestada ja leida teisenenud poliitilisel väljal uus positsioon. Erakondade valimiseelne reaktsioon toimunud arengutele on aga ise märk uue ühiskondliku-poliitilise formatsiooni üdini paradoksaalsest olemusest, mille kahetist tähendust üritan valimiste kontekstis ka avada. Saabunud korda iseloomustavad kõige laiemas vaates korraga nii krooniline peataolek globaliseeruva maailma pidevalt muutuvate tingimustega silmitsi seistes kui ka palju sügavam muutumatus ja paigalseis – saabuvaid valimisi kummitavad ära jäänud tulevikkude vaimud.

Varalahkunud kultuuriteoreetiku Mark Fisheri väitel iseloomustab 21. sajandi kultuuri peamiselt tendents mitte kasutada uusi tehnoloogilisi vahendeid enam värskete loominguliste vormide leiutamiseks, vaid möödunud ajastute kultuurilise pärandi nostalgiliseks ümbertöötluseks. Nüüdisaja kunst on Fisheri järgi „kummitatud”[1] – võimetu pakkuma uut nägemust tulevikust, olles vaevatud möödunud ajastute tuleviku ettekujutustest, mis jäidki postmodernsuse saabudes tulemata. Kultuuriline stagnatsioon on tihedalt seotud „kapitalistliku realismi” kui laiema ajaloolise nähtusega, mis kirjeldab ühiskondlikus teadvuses domineerivat tunnet, et kehtivale korrale puudub igasugune ettekujutatav alternatiiv[2]. Halvav nostalgia ei ole kaugeltki vaid kultuuriline nähtus – viimastel aastatel on see muutunud läbivaks jooneks ka Eesti poliitikas.

Retrofuturistlik Reformierakond

Kui peaks leiduma erakond, mis kehastab valimistel kõige selgemini saabunud ajastule omast kummituslikkust, siis see on Reformierakond. Rändeleppest tingitud valitsuskriis, mis võis tunduda opositsioonis olevale erakonnale esmalt kui kink taevast, tõmbas lõppkokkuvõttes kõige järsemalt vaiba alt hoopis Reformierakonnalt endalt. Erakonna toetusreiting pöördus kriisi tagajärjel teatavasti langusesse, tõenäoliselt tingituna suutmatusest esile kerkinud väärtuspõhisel teemal selget positsiooni valida.

Just säärane otsustamatus avab Reformierakonnale aga uuel poliitmaastikul potentsiaalse niši, mida täita. Valikuvõimetuid või segaduses valijaid, kes tunnevad ennast uues maailmas võõrana, jagub küllaga – ei ole veel välistatud, et selliste valijate toel on võimalik valimised ka võita. Erakonna seekordne valimiskampaania tundub olevat (teadlikult või mitte) suunatud just antud ühiskonnagrupile, kuna peamise müügiartiklina esitatakse teatud retrofuturistlikku nostalgiat möödunud kümnendite järele.

Jõulude eel avaldatud valimisreklaam pealkirjaga „Parem tulevik!” (mis on ühtlasi erakonna peamine valimisloosung) suudab tuua Reformierakonna uue imago välja juba esimeste lausutud sõnadega: „On ju nii, et vanasti oli kõik nagu kuidagi parem?” Sõnumilt läbivalt nostalgiahõnguline valimisreklaam juba vihjab, et valimisloosung ei viitagi tegelikult tulevikule, mille värske mõtestamine käib erakonnale nüüdseks kindlasti üle jõu, vaid kaotsi läinud mineviku ettekujutustele sellest, milline tulevik välja hakkab nägema. Nendele valijatele, kes soovivad elada enda kujutustes taas läbi märksa lihtsamat aega koos Reformierakonna vankumatuna tunduva hegemoonia ja lootusega peatselt saabuvast läänelikust jõukusest, mõjub Reformierakonna valimiskampaania kindlasti efektiivselt. Ka Andrus Ansip, kes näib olevat justkui elav kummitus sellest kaduma läinud maailmast, paistis hiljuti üles näitavat nostalgiat aja suhtes, kus valimiste võitmiseks piisas „korras rahandusele” rõhumisest – paljude jaoks oleks kindlasti tore, kui seda justkui kindlust pakkuvat pinnast saaks uuesti jalge all tunnetada, kas või mõtetes.

Halvav nostalgia ei ole kaugeltki vaid kultuuriline nähtus – viimastel aastatel on see muutunud läbivaks jooneks ka Eesti poliitikas.

Maailmalõpu kuulutajad

Reformierakonna ja Keskerakonna vastandamine ei mõju enam kaugeltki nii teravalt kui veel mõned aastad tagasi. Keskerakonna praegu tõenäolisena näiv valimisvõit, mis oleks tundunud Reformierakonna valijale Savisaare ajastul ilmselt kui saabuv maailmalõpp, ei kanna enam sama tähendust. Jääb veel näha, kas Reformierakond proovib vahetult enne valimisi Venemaalt tuleneva ohuga hirmutades ka seda nostalgilist mälestust taaselustada.

Uut ajastut ilmestavad hoopiski uued ettekuulutused peatselt uksele koputavast apokalüpsisest. (Poliitiline) maailmalõpp ei ole niivõrd empiiriline sündmus, mis kunagi juhtuda võib, vaid pigem teatud tähendust andev horisont – ähvardav kummitus, mis on korraga nii kohal kui ka alati veel teel, mistõttu see on ka kasulik poliitiline tööriist. Erinevalt varasemast on nüüdseks esile kerkinud kaks täiesti vastukäivat arusaama peamisest ohust, mis tundub Eesti eksistentsi ähvardavat. Esimene neist näeb keskse olemusliku ohuna globaliseeruva maailma liigset avatust; suveräänse Eesti riigi ja rahva peatset hääbumist rahvusvahelisel tasandil toimuvate sündmuste (eelkõige rahvastikurände) taustal. Teine näeb ohuna sisemiselt autoritaarset ja välismaailmale suletud riiki; Eesti väljajäämist läänelikust, liberaaldemokraatlikust maailmast.

Uutele hirmudele mängivad tulevastel valimistel kõige tugevamalt ilmselgelt EKRE ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Omavaheline vastandumine on saanud tähtsaks osaks mõlema erakonna imagost: teist poolt apokalüptilise jõuna kujutades näidatakse ennast kui päästvat lootuskiirt, mis võimaldab hoida ära lõppu – nii luuakse kuvand saabuvate valimiste pakilisest tähtsusest. Mõlema poole retoorika annab mõista, et „me otsustame siin, kas olla või mitte olla”, nagu iseloomustas valimiste põhiküsimust Mart Helme.

Kumbki ettekujutus maailmalõpust õhkab aga teatud võõrandumist – tunnet, et olukord ei ole kuidagi enam kontrolli all. Sündmused lihtsalt juhtuvad ning meie valida on vaid see, kuidas nendele reageerida. EKRE maailmavaade on just selles tähenduses olemuselt reaktsiooniline, olles tingitud kohale jõudnud ilmutusest, et rahvusvaheline kord, millega Eesti on ennast iseseisvuse taastamise järel integreerinud, toimib omaette põhimõtetel, mis ei ühildu ilmtingimata rahvusriikluse kestmisega. Sotsiaaldemokraatidele (ja rahvusvahelisel tasandil Lääne liberaalidele laiemalt) on liberaaldemokraatliku maailmakorra kõikumalöömine mõjunud šokeerivalt. Ennast tajutakse üle väga pika aja kaitseseisundis, mis sunnib tegelema tuleviku mõtestamise asemel vanasti iseenesestmõistetavana tundunud väärtuste säilitamisega. Mitte keegi ei tunne ennast enam olukorra peremehena.

Nii EKRE kui ka SDE puhul on struktuursete põhjuste asemel poliitiliselt palju kergem ja otstarbekam keskenduda käega katsutavatele poliitilistele toimijatele, mida süüdistada – see loob aga illusiooni, et väikeste parandustega saab leida tormiliselt muutuvas maailmas püsivat stabiilsust. Avatusel/suletusel põhineva väärtuslõhe peamise poliitilise väljendusena jääb EKRE ja SDE vaheline vastandumine tõenäoliselt lähitulevikus üheks Eesti poliitika tähendusruumi määravaks elemendiks, sõltumata sellest, et kumbki erakond ei ole võimeline valimisi võitma.

Lääne liberaalid tajuvad üle väga pika aja ennast kaitseseisundis, mis sunnib tegelema tuleviku mõtestamise asemel vanasti iseenesestmõistetavana tundunud väärtuste säilitamisega.

Kaks nostalgiat

Sotsioloog Juhan Kivirähk näeb Eestile kahte võimalikku tulevikku: kas olla „igav põhjamaa” või kuuluda „vastuolulisse Ida-Euroopasse”. Tulevikuvisioonidena on mõlemad variandid masendavalt banaalsed. Need on kantud sügavast nostalgiast, üritades avastada minevikust midagi, mis tundub olevat kaotsi läinud, seda lootust leida lõpuks muutuste tormi eest kaitstud varjupaik, mida iseloomustab vastavalt kas sõbralik, efektiivselt hallatud heaoluriik või vankumatult iseseisev etniline rahvusriik. Ülemaailmse hiliskapitalismi toimeloogika, mis ei huvitu rahvuspiiridest ja mille suhe demokraatliku riigikorraldusega on vaid tinglik, ei luba lõppkokkuvõttes kummalgi nägemusel realiseeruda.

See ei tähenda, et on tähtsusetu, kumb nostalgiline visioon lähitulevikus domineerima jääb – sellel on kindlasti määrav roll nii kohaliku elu tingimuste kui ka meie rahvusvahelise positsiooni edasisel kujunemisel. Saabuvad valimised võivad olla selles kriitiline teelahe, kusjuures määravaks ei kujune mitte see, kas valimised võidab Reformierakond või Keskerakond, vaid see, millisesse positsiooni jääb EKRE. Juhul kui EKRE teeb võrreldes möödunud valimistega tugeva tulemuse, on see teistele erakondadele signaal, et rahvuskonservatiivne nostalgia on otsustava mõjuga poliitiline vahend. See tähendaks, et EKRE suudab määrata Eesti poliitilist kurssi tulevikus veelgi tugevamalt kui praegu, isegi juhul kui erakond jääb jätkuvalt opositsiooni.

Olenemata sellest, kumb nostalgiline nägemus valimistel edukaks osutub, on Eesti teatud mõttes läänemaailmale tõesti viimaks järele jõudnud. Tajume nüüdseks samuti, et oleme ajaloo lõpus, aga oodatud joovastuse asemel tunneme kollektiivselt vaid süvenevat ängi – tuleviku värskelt mõtestamise asemel suudame tegeleda ajaloo lõpus vaid kaduma läinud tulevikkude mälestamisega.

[1] Fisheri „kummituslikkus” põhineb prantsuse filosoofi Jacques Derrida „hauntoloogial”, mis kasutab kummituse kujundit, et kirjeldada meie mineviku- ja tulevikukäsitluste paradoksaalset olemust kui midagi korraga olevat ja ka mitte olevat. Vt Derrida, J. 1994. Specters of Marx, the state of the debt, the Work of Mourning, & the New International.
[2] Fisher, M. 2014. Ghosts of My Life: Writings on Depression, Hauntology and Lost Futures.

Joonatan Nõgisto on riigiteaduste ja filosoofia tudeng Tallinna Ülikoolis, Eesti Üliõpilaskondade Liidu asejuht ning vabakutseline muusik.