Meeste ja naiste sissetulekute erinevusest on räägitud aastaid. Järjest enam hakkavad need lõhed väljenduma aga vanaduspõlves, kus meestest kauem elavad naised peavad suutma nigelate säästude varal endal hinge sees hoida.

Septembris avaldas Eesti Statistikaamet värsked andmed sellest, kui kaua üks keskmine Eesti inimene ilma suuremate terviseprobleemideta hakkama saab ning kui pikalt elab.[1] Kuu hiljem tulid nii statistikaamet kui ka Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut välja uute numbritega soolise palgalõhe kohta. Kõigis neis näitajais – tervena elatud aastad, keskmine eluiga ja töötasu – on ilmselged soolised lõhed. Lihtsustatult võib öelda, et Eesti mehed teenivad naistest elu jooksul märgatavalt rohkem, saavad nautida elu ilma argitoimetusi segavate tervisehädadeta lühemalt ja surevad varem. Mis nende statistiliste näitajate taga on ja miks on oluline neid numbreid koos vaadata?

Live sick, die young

Keskmine Eesti mees elab ligi 74-aastaseks, sealjuures ilma igapäevaelu piiravate tervisemuredeta saab ta veeta sellest umbes 53 aastat. Meie naised elavad üle kaheksa aasta kauem, pea 83-aastaseks, millest suuremate tervisehädadeta kulgevad 55. Teisisõnu elavad mehed argitoiminguid piiravate tervisemuredega keskmiselt 21, naised aga koguni 27 aastat.

Euroopa Liidu keskmistega võrreldes on Eesti näitajad kehvemad nii oodatava eluea, tervena elatud aastate kui ka eri tüüpi sooliste lõhede suuruse vallas. Üks keskmine naine elab ELis ligi 84-aastaseks, mees aga võib arvestada pisut enam kui 78 eluaastaga.[2] Kui Eesti ja euroliidu kodaniku oodatav eluiga väga ei erine, siis tervena elatud aastate ja sooliste lõhede puhul on erinevus markantsem. Naised elavad ELis meestest keskmiselt veidi enam kui viis aastat kauem, Eestis on vahe üle kaheksa aasta. Tervena saavad Euroopa naised elada keskmiselt umbes 62 aastat, mehed aastakese kauem ning sooline lõhe on pea olematu.[3]

Naised elavad ELis meestest keskmiselt veidi enam kui viis aastat kauem, Eestis on vahe üle kaheksa aasta.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka palgalõhe

Eesti on trooninud aastaid Euroopa Liidu palgalõhe ehk meeste ja naiste keskmise töötasu erinevuse edetabeli tipus. Eurostati andmete kohaselt küündib Eesti naiste keskmine sissetulek 71 protsendini meeste omast ehk sooline palgalõhe on 29%.[4] ELis keskmiselt teenivad naised 80% meeste töötasust.[5] Soolise palgalõhe arvutamisel võrreldakse keskmisi sissetulekuid ega võeta arvesse võimalikke palkade erinevuse põhjuseid, nt töötamist erinevatel aladel ja positsioonidel. See näitaja on hoolimata robustsusest siiski kõnekas ja viitab ühiskonnas valitsevale struktuursele erisusele naiste ja meeste eludes. Teisisõnu sellele, mis väljavaated sind naise või mehena sündides ees ootavad. Ka siis, kui palgalõhe arvutamisel võetakse arvesse erinevaid töötasu suurust mõjutada võivaid tegureid, jääb suur osa lõhest põhjendamata[6] ning oleme endiselt soolise palgalõhe edetabeli tipus[7].

Erinev sissetulek tähendab erinevat säästmisvõimekust ja valmisolekut üksi hakkama saada ning kulmineerub pensionilõhena.

Naiste ja meeste töötasude suur erinevus kõneleb nende töö erinevast väärtustamisest, aga probleem on märksa laiem. Muu hulgas tähendab erinev sissetulek ka erinevat säästmisvõimekust ja valmisolekut üksi hakkama saada ning kulmineerub pensionilõhena.

Jonnakad stereotüübid

Erinevused naiste ja meeste vahel, ja siinkohal ei pea ma silmas anatoomilisi, füsioloogilisi või muid bioloogilisi erisusi, läbivad Eesti inimeste elu punase niidina. Palju on uuritud ja katsetegagi tõestatud, et täiskasvanud pakuvad poistele ja tüdrukutele erinevaid mänge, eeldavad neilt erinevat käitumist ja eri oskuste omandamist juba maimikueas. Ikka nii, et tüdrukutelt oodatakse sotsiaalsust, leebust, allumist ja hoolimist, poistelt aga agressiivsust, konkreetsust, ettevõtlikkust ja enda eest seismist. Ka lasteaias, koolis ja ülikoolis jätkub sama trend – erinevad reeglid, ootused, eeldused ja võimalused.[8]

Järjepidev suunamine teatud tegevuste või käitumiste juurde, ootustele vastamise tunnustamine ja vastuhaku taunimine annab üsna selged suunised eluks – mis on lubatud ja mida sinult eeldatakse. Poisse ja tüdrukuid valmistatakse ette erinevaks eluteeks ning sestap pole üllatav, et täiskasvanuna erinevad naiste ja meeste karjäärivalikud, rollid pereelus ning suhtumine endasse ja ümbritsevasse.

Suunamise taga pole pahatahtlik vandenõu, vaid ühiskonnas levinud hoiakud ja stereotüübid, mille olemasolu me sageli ei teadvusta. Me teeme asju teatud viisil, sest „nii on alati olnud”, juurdlemata, kas selle mugava postulaadi taga on tegelikult mõni mõistlik põhjus. Ehk nõudsidki mõned tööd minevikus suurt füüsilist jõudu, milles keskmine mees kindlasti keskmist naist ületab (aga pidagem siinkohal meeles mantrat, mis on kõigile, kes on psühholoogiat õppinud, ajju sööbinud: erinevused grupi sees on alati suuremad kui erinevused gruppide vahel), kuid kas tänapäeva üha areneva tehnoloogiaga maailmas on töö olemus ja nõuded jäänud samaks?[9]

Soolise lõhe varjud elusügisel

Praegu on Eesti pensionärid ELi eakaaslastest võrdsemad, sest kõik saavad sõltumata soost üsna sarnast pensioni[10]. Teisalt on nad ka ühtmoodi vaesed – Eesti on ELis esirinnas pensionäride vaesusriskis[11]. Prognoosid lubavad, et tulevikus hakkavad meilgi paistma pensionites järjest enam soolised lõhed[12]. Vanemaealiste võimalused oma sissetulekut suurendada on aga nadid. Eestis ei osata piisavalt vanemat töötajat väärtustada ja rakendada, mistõttu on vanuses 50+ keeruline töökohta leida ning isegi kui see leidub, on palk pahatihti nooremate kolleegide omast madalam[13].

Praegu on Eesti pensionärid ELi eakaaslastest võrdsemad, sest kõik saavad sõltumata soost üsna sarnast pensioni.

Pusletükke kokku pannes avaneb trööstitu pilt. Eesti inimesed elavad võrdlemisi pikalt, aga suur osa elust kulgeb nigela tervise tähe all. Mehed, kes on altimad riskima, aga samas ei taha eriti arstil käia, surevad naistest tunduvalt varem. Naised (eeldades, et nad on olnud mehega koos- või abielus) jäävad üksinda oma pisikese pensioni ja olematute säästudega, sest mida sa säästad, kui palk on kogu tööelu ajal olnud madal ning karjääripausid laste või vanemate eest hoolitsemiseks on seda veelgi kärpinud. Tööd võiks ju ehk veel tehagi, aga seda leida on raske ja palka ei taheta iseäranis maksta. Eriti kui juhtud olema naine. Või vanemaealine. Või vanemaealine naine.

Tulevik ei pea olema nii tume. Kogenud töötajate väärtust ning nende tööturul hoidmise vajadust on hakatud üha rohkem märkama ning lisaks mitme tööandja vastavatele reklaamsõnumitele käivitus sel sügisel sotsiaalkampaania „Vanus on väärtus”. Iga tööandja ja töötaja saavad helgemale tulevikule kaasa aidata, hoidudes stereotüüpsetest valikutest karjääriotsustes ja palgapoliitikas ning väärtustades kogemust, mida vanemaealised saavad ühiskonnale pakkuda.

[1] Elame järjest kauem, aga tervena elatud aastad lühenevad. – Statistikaameti pressiteade, nr 105, 04.09.2019.
[2] Mortality and life expectancy statistics. – Eurostat, juuli 2019 (2017. aasta andmed).
[3] Healthy life years statistics. – Eurostat, jaanuar 2019 (2016. aasta andmed).
[4] Eesti Statistikaameti 16.10.2019 avaldatud andmete kohaselt on sooline palgalõhe pea 19%. Erinevused Eurostati ja statistikaameti näitajates tulenevad metoodikast: Eurostat ei arvesta alla kümne töötajaga asutuste ja ettevõtete, põllumajanduse, metsamajanduse ja kalapüügi ning avaliku halduse ja riigikaitse töötasusid.
[5] Gender Equality Index 2019. – European Institute for Gender Equality (EIGE).
[6] Anspal, S.; Kraut, L.; Rõõm, T. 2010. Sooline palgalõhe Eestis: empiiriline analüüs. Uuringuraport.
[7] Eesti meeletu palgalõhega Euroopa tipus. – Postimees, 03.03.2019.
[8] Vt: Kas õpilased või poisid ja tüdrukud. Uurimus Eesti õpetajate ja haridustöötajate valmisolekust sootundlikuks õpetamiseks ja kasvatamiseks. – Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, 2012; Anniste, K. jt 2016. Eesti üliõpilaste soolise võrdõiguslikkuse alane teadlikkus, hoiakud ja kogemused.
[9] Siia sobib ka mõtteharjutus, miks põetajatööd, mis eeldab sageli täiskasvanud patsientide tõstmist ning on füüsiliselt väga koormav, peetakse senini naiste ametiks.
[10] Piirits, M.; Võrk, A. 2015. Eesti pensionisüsteemi reformide mõju pensionide põlvkonnasisesele jaotusele. – Riigikogu Toimetised, nr 32, lk 133–142.
[11] Täpsemalt kirjutab sellel teemal Magnus Piirits oma peagi Tartu Ülikoolis kaitstavas doktoritöös „The Impact of Pension Reforms on Pension Inequality in Estonia: An Analysis with Microsimulation and Typical Agents Models”.
[12] 2021. aastast muutub pensioni I samba arvutamise valem, mille tulemusena muutuvad tulevikus esimese samba pensionid võrdsemaks, kui need oleks olnud praegu kehtiva skeemi jätkumisel. Muudatus silub mõnevõrra, kuid mitte täielikult, töise sissetuleku lõhede kandumist pensionilõheks.
[13] Pettai, I. 2019. 50+ tööjõud – juba vajalik, aga ikka veel tõrjutud. – Postimees, 16.10.

Helen Biin on sotsioloog ja soouurija, kes on tegelenud võrdsete võimaluste uurimise ja edendamisega nii akadeemilises maailmas, era- kui ka avalikus sektoris.