Valust, põlvkondadest ja ilusatest tüdrukutest luuletab Hanneleele Kaldmaa

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Valesärk

Räägime
vanavanematest. Meil
kõigil on mõni, või ettekujutus
mõnest. Aga kui sa oled koorunud
munast? Kui su isa oli luik,
ja ema? Hüljes? Meri? Ilus Helena?

Mul on valevanaisasärk, puhuks
kui on vaja tunda, et elumured
on juba läbitud. Valevanaisanahk.
Šagrään? Päriselt sellist ei ole –
on küsitavad sõnad,
lillekimbud, valsid…
On – habemed. Olen ainult korra elus
puudutanud meeldivat habet.

Mu küüned on liiga pikad,
nende alla mahub
liiga palju savi.
Liiga palju stratigraafiat.

(Savist me oleme loodud.)

Ma olen stratigraafiline olend.
Kiht-kihilt
uurides jõuab
olulise küsimuseni:

„How to be gay?
How gay to be?”

Valevanaisasärk tundub
igatahes tarviline aksessuaar.
                 Ainuke ruuduline särk
                 mu elus – selline, mis kestab
aastakümneid.

Kümneid, kündmist ja künniseid…

Ah, tunda, et on olemas veranda,
mille akna all istuda, riidekapp,
millesse oma särk riputada,
                 lüliti,

mis süütab tule.

*
Kuhu me küll jõuame
(kuhu ma jõuan)
ilusate tüdrukute kannul?

Kuhu ma küll poleks nõus minema
(ja kui kauaks)
ilusate tüdrukute kannul?

Tal on naerukurrud
ning hellad huuled
ja ta räägib kõigi segastega
natuke liiga kaua ja siiralt,

aga ometi istun ma siin, tema vastas
ega suuda lahkuda. Ei suuda lihtsalt
minema minna, kuni ta naerab,
kuni ma saan naerda temaga koos,
kuni ma saan end narriks teha,
kuni ma, kuni ta, kuni ma…

Kuhu ma küll poleks nõus minema
ilusate tüdrukute kannul,
kes naeravad koos minuga?

*

Valu vorm

Püüa
raputada maha valu
nagu mantlit.

Linnusulgedest ja kiviklibust,
päikeseplekkidest ja surudest,
raskest musliinist
(mis sest, et musliin muidu on kerge).

Küll see istub hästi,
küll sel on palju nööpe ja nöörisid,
aasu ja pandlaid. Tõmblukku
ei ole veel leiutatud,
aga peened kätised küll.

Küll see istub hästi!

Haruta mind sellest lahti,
koori mind paljaks,
päästa mind vabaks neist paelust,
sina osavsõrmne ja armas, öö!

Hanneleele Kaldmaa loeb, kirjutab ja tõlgib. Ta on avaldanud luulekogu „Oliver” ning valmistab parasjagu ette järgmisi teoseid. Viimastel aastatel on ta tegutsenud EKA graafika osakonnas ning leiab üha uusi viise joontest, lugudest, paberitest ja kangastest vaimustumiseks.