Lastest, sõjast ja surmast luuletab Natalja Nekramatnaja.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

sõtta ei minda mitte kunagi
halva ilmaga
ikka lõõmab päike ja on palav
aga haiglased lapsed ei talu ju valgust
haiglaste lastega mängitakse peitust
haiglased lapsed poevadki peitu
keldrikorruste hämarusse
ärklikorruste hallitusse
ikka lõõmab päike ja on palav
haiglased lapsed ei pea mitte kunagi
minema kooli
keegi ei noomi enam
mustade küünealuste ja haisvate riiete pärast
(neil pole midagi süüa neil pole kedagi armastada
ja kui olekski siis kes oleks neid armastama õpetanud?)
keegi ei kontrolli enam
haiglasi lapsi
keegi ei kontrolli enam
oma keha
silmad pilguvad ja pead tõmblevad ja jäsemed värisevad
hämaruses ja hallituses
häälitsetakse ja halatakse
lalisetakse juhuslikku moodi
nendel tühjadel kohtadel tuleb meil istuda
(me oleme ajutised visandid me oleme ajutised kontuurid)
nii raske nii väljakannatamatult raske on olla
ainsuses
olla tervenisti
kui unistustes kutsutakse
(kas mind või mu keha?)
mängime peitust tõmbleva näoga
mineviku poole
(ja kus on need unistused mis muudaksid olnut?)
nüüd näen seda tühja kohta
siin pole
kaksipidi mõistmist
ma võin olla
nähtamatu
või pole ma
siia lihtsalt veel jõudnud
pugeda peitu
nähtamatu sõja ja päevavalguse eest
tagalasse
kus haiglased lapsed pannakse tööle
õmblema kokku rebenenud kehasid

**

krematooriumi korstnast kerkib suitsu
suits tõuseb taeva ja hajub pilvedesse
(on ses pahvakus veel vanaisa kes sealtsamast
paradiisi hajus sest põrgu oli triiki täis?)
ja lapsed lehvitavad
ja lapsed plätserdavad porilompides
talluvad ammustes pilvedes
 
nii madal nii madal on täna taevas
 
(nüüd on uued ajad ja uued lapsed ja taevas ongi madal
ja uued lapsed sülitavad kaevude sügavusse veel enne
kui uued valmis tõepoolest
nüüd on modernsed ajad nüüd on hingevalu)
 
vaarisad surid kõik noorena
vaarisad leppisid surmaga
kokku oli see nii-ütelda naljaasi tehnika küsimus
vaarisad tulid kokku ja leiutasid hoopis jumala
jumal vaatas peeglisse ja ütles:
mina hea sain mina olengi Jumal mina olengi tõde
 
aga tõde ise ei tee teist nägugi
tõde ei huvita tõdede moodne nomenklatuur
nagu krematooriumist kostuvaid kellalööke
et sekund on et on aeg
 
lapsed vaatavad aknast välja
korstnapühkija turnib krematooriumi korstna otsas
tuterdab ja tuigub roogib minevikku
(nüüd on kombeks et surnud valvavad meie üle elavad
kaasa jälgivad meid hindava pilguga no nii
mõne nädala kuni neid mälust hakatakse välja rookima)
 
aga vanaisa tuleb uksest sisse ja ruum täitub suitsupahvakuga
lapsed ei saa enam hingata laste silmad kipitavad
lapsed ei näe enam minevikku
vanaisa seisab klassiruumi ees ja valmistub
sajanditepikkuseks monoloogiks
(ta ei saa rääkida hingest sest hing hüljati sajandite eest
sest nüüd on modernsus ja romantism
sest nüüd on progress ja hingevalu)
vanaisa küsib: mida me teame hiiobi loost
vanaisa ütleb: öelge mulle üks sõna mis oleks õige
vanaisa anub: aidake leida üks sõna mis on see mis ta on
ja meie pimedad ütleme: saagu selleks valgus
 
nüüd peavad vaarisad uuesti kokku tulema ja leiutama uue ja parema jumala
jumal vaatab peeglisse ja ütleb:
mis võis küll olla see patt et välja mõelda kristus
mis võis küll olla see patt et minu poeg…
aga üks laps hakkab nutma
see laps vastab: seda lasid nüüd küll ise teha
see laps teab et vanaisa on juba haige
arstid keelasid suitsud ja napsu keelasid usu ja mineviku
 
aga Jumal on hea Jumal ei pane pahaks Jumal ei anna inimesele
hinnanguid kõigest ühe näruse ja ebaõnnestunud sajandi põhjal
 
lastel ei jää muud üle kui hakata õppima
kõiketeadev jutustaja ajalooõpikus siin ei ole
sügavaid tegelasi täiuslikke sõnu ja ikka on
see kuradi madu kõiges süüdi
 
nii väetiks nii väetiks on taevas jäänud
 
ajalooõpikud pole pooltki nii modernsed kui peaks
ja juba vaatavadki lapsed aknast välja ahhaa!
krematooriumi korstna otsa on kurg teinud pesa
kurg lendab laste juurde ja hõikab: päästke mind mängige minuga
aga lapsed mäletavad ju vanaisa koduteel
loopis linde saiakäntsakatega
lõi vanamuttidel nina ees ukse kinni
otsis tänavatelt loomi keda polnud kunagi olnud
kandis äsjasündinuid paljastel rindadel
ja rinnad lotendasid ja lapsi ei olnud

Natalja Nekramatnaja: Kogu minu elu on seotud raamatutega. Raamatud on minu usk ja andeksand. Loen ja kirjutan luuletusi iga päev – iga hommik, lõuna ja õhtu. Tahan saada paremaks luuletajaks, aga pikk tee on veel käia.